Lehm

emane koduveis
(Ümber suunatud leheküljelt Kirjak)

Lehm on vähemalt korra poeginud emane koduveis (või muu veislane). Alla pooleaastast või alla aastast veist nimetatakse vasikaks, veidi vanemat, aga veel poegimata või paaritumisikka jõudmata looma mullikaks. Koduveise kohitsemata isasloom on pull, kohitsetud isasloom härg. Piima saab inimene peamiselt lehmadelt.

Eugénie Dalton, "Lehm laudas" (1832)
Anders Askevold, "Lehmalaut" (1856)
Rosa Venneman (1825-1909?), "Maastik lehmadega", s.d.
Otto Bache, "Lehmade väljaajamine" (1885)
Agnes Lunn, "Lehmad teel Orehovedi lähedal Falsteri saarel" (1891)
Elizabeth Nourse, "Šveitsi karjamaal"(1904)
Niels Pedersen Mols, "Vaade Ribe poole Lõuna-Jüütimaale viivalt teelt" (1918)
Émile Claus (1849-1924), "Lehm", s.d.
Gesine Vester (1857-1939), "Lehmad karjamaal", s.d.
Gabrielle Hope, "Puhkavad lehmad" (1953)

Piibel

muuda
18 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus.
19 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest. Ei ole ma kogu Egiptusemaal näinud selliseid pahu.
20 Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma.
21 Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et need olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi. Ja ma ärkasin üles. /---/
25 Ja Joosep ütles vaaraole: "Vaarao unenäod tähendavad ühte ja sedasama. Jumal on vaaraole teada andnud, mida ta kavatseb teha.
26 Seitse head lehma on seitse aastat ja seitse head viljapead on seitse aastat; unenägudel on sama tähendus.
27 Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on seitse aastat, ja seitse peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat.
28 See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on ta vaaraole näidanud.
29 Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal.
30 Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, mil Egiptusemaal ununeb kõik küllus ja näljahäda ulatub üle kogu maa.


Proosa

muuda



  • Lapsekäed võivad väga hästi tööd teha, kui neil ainult keelata puukoorest laevukesi lõigata, pajuvilesid vesta ja künkanõlvadele mängumaju ehitada, lapsekäed suudavad Myra lehmi lüpsta ja härgade latreid puhastada, lapsekäed võivad teha kõike, kui neid ainult eemal hoida kõigist laevukestest, mänguonnidest ja muust, millega nad hoopis meelsamini tegeleda tahaksid.
    • Astrid Lindgren, "Päevanurme", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Sinisukk 2003, lk ??


  • Kui Miisu õnnelikult jõudis maha, oli ta süda natuke paha ja kõht nõudis süüa. Aga selleks olid ju lehmad siin karjaaias ja lehmadelt saadi piima, nagu see üldiselt teada.
Ta läks siis esimese punasekirju lehma juurde, lingutas saba ja kõneles:
"Tere lõunast ja jätku toidule!"
"Ongi jätku tarvis," ütles lehm, kel oli suur naerune nägu ja päris piimalõhn juures. "Ei saanud kuigi kaua süüa, sest parmud ei lasknud."
"Aga mida te praegu sööte?" küsis Miisu uudishimulikult, sest lehm aina näris ja näris, aga toitu polnud kuskil.
"Oh, ma närin endist toitu," ütles lehm. "Hommikul rutuga polnud aega närida, neelasin niisama risti-põigiti alla, kuidas juhtus. Nüüd tuleb see töö tagantjärele teha."
"Imelik," lausus Miisu. "Küll oleks kasulik, kui mina ka võiksin veel kord närida seda head toitu — värsket kala ja hakkliha, mida ma linnas sõin."
"See pole mingi toit," ütles lehm põlastavalt. "Ainult need, kes söövad taimetoitu, on terved ja elavad kaua."
"Oh, nüüd sööksin kõike," ütles Miisu. "Kuulge, olge nii kena, andke mulle natuke piima."
"Ei tea omapead midagi anda," ütles lehm. "Aga sealt tuleb perenaine — küsige tema käest."
Perenaine tuligi juba ja lõi kaht kätt kokku:
"Näe, kus kass juba — kellega ta oskab sõprust teha! See on ikka hea, kui lehmad ja kassid läbi saavad, siis on hea loomaõnn."
  • Karl Ristikivi, "Sellid", rmt: "Semud. Sellid", Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 89


  • Kaheteistaastane Miku oli talu vanem laps. Temale oli juba kolmat suve usaldatud suur ülesanne — ta pidi talu lehmi-lambaid karjatama, selle eest hoolitsema, et loomad igapäev kõhud hästi täis saaksid, et nad ei pääseks põllule või heinamaale pahandust tegema, ning et ka neile endile midagi halba ei juhtuks.
— Kari on talu suurem vara, ütles isa tõsiselt, kui Miku esimest suve hakkas karjas käima.
— Ma usaldan ta sinu hooleks, sellepärast valva ja toida teda hoolega.
Miku oli arukas ja tubli poiss. Ta nägi, kuis isa-ema hoolsalt töötasid, et kodutalu korras oleks, et põld leiba ja kari leivakõrvast annaks lastele ja kogu taluperele. Sellepärast oli Mikul kangesti hea meel, et ka tema nüüd kasulik võis olla ja selles suures töös omajagu kaasa aidata, ja ta püüdis oma ülesannet kõige paremini täita. Ta otsis loomadele paremad söödamaad ja rõõmutses, kui nende kõhud mahlakast rohuhulgast ümmaraks paisusid kui hiigla pallid.
Kui siis lõunal või õhtul ema vahtukobrutava lüpsikuga laudast tuli ja ütles, et lehmade piimahulk hea toitmise tõttu aina suureneb, ning seejuures õrnalt käega üle Miku pea tõmbas, ja kui isa lisas, et noh, Miku peab ju nende eest hästi hoolt, — siis oli poisil nii ütlemata hea tunne, et lippas aeda ja viskas seal suurest rõõmust paar hoogsat kukerpalli. (lk 6-7)
  • Kuid lehmi ei võidud ometi lüpsmata jätta, ja Õie otsustas vapralt katset teha. Ott ja Ants pidid aga lüpsmise ajal lepaokstega kärbseid ja parme lehma küljest ära hirmutama, et loom rahulik püsiks.
Õie pesi käed puhtaks, sidus puhta põlle ette ja puhta rätiku pähe, nagu ema ja Linda lüpsma minnes tegid. Siis istus väike perenaine madalale lüpsijärile ja asus Küütu lüpsma. Poisid vehkisid lepaokstega kärbseid, ja lihtne, alandlik Arutalu Küüt oli nüüd nagu mõni vägev neegrikuningas, kelle kohal ta alamad palmioksi lehvitavad palavuse tõrjumiseks. (lk 47-48)


  • "Arvatavasti otsite vana lahinguvälja?" ütles juht.
"Ei," ütlesin ma, "ma pole kuulnudki mingist lahingust."
"Aastal 561," alustas ta leebel giidihäälel, "löödi siin ainus lahing maailmas autoriõiguse pärast." Ma vaatasin talle pead raputades otsa.
"See on tõesti nii," ütles ta. "Püha Columba poolehoidjad olid kirjutanud ümber psaltri, mis kuulus Pühale Finianile, ning Püha Finiani ja Püha Columba poolehoidjate vahel läks lahinguks. Kolm tuhat surnut — aga kuningas lahendas tüli ära, öeldes: "Nii nagu iga lehma juurde kuulub vasikas, kuulub iga raamatu juurde ärakiri."
  • Heinrich Böll, "Iiri päevik", tlk Mati Sirkel, Loomingu Raamatukogu, nr 5/6, 1987, lk 62-63



  • Meeled ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad tegelikkuse tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka mustri. Nad võtavad võimalikkuse proove. Nad peatavad rahvahulgale hetke. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi tehinguid. Sädelev, pulbitsev elu uhkab kõigest üle. Meeled söödavad ajule infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "Lehm. Ma näen lehma."
    • Diane Ackerman, "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, Tallinn: Varrak, 2005, lk 15


  • Eestlaste kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. Hirm lehma ees tegi eestlasest inimese. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui inglane rüüpab teed, siis meie paneme kuivalt. (lk 180-181)
  • Ülikoolis kohtasin veel teisigi inimesi, kellel oli allasurutud veisekasvatustrauma, see tähendab, et nad ei käinud malevas ja ootasid suve teatud raskesti sõnastatava õudusega. Me olime omamoodi heinaautistid, kelle vaimse sättumuse alustalad kujunesid välja äärmise vaimse deprivatsiooni seisundis, kus elu kulges hangu ja reha ähvardavas varjus. (lk ??)


  • See hull lehm tõmbas häälekalt kopsud hapnikku täis ja tiris isa käest päitsed lahti, tormates otsejoones minu suunas. Meie vahe oli kõigest mõni meeter, aga milline uskumatu jõud minus ilmnes, kui elu ohus oli. Lidusin lehma eest minema — rekordkiirusel. Maasu mul kohe järel ja siis mu isa — sportlane, kaugel maas. Mõtlesin, et äkki ta ei tulegi mind päästma! Mind on alati painanud, kuidas ta ikka nii aeglane oli, ise veel sportlane.
Jooksin tiiru ümber lauda ja jõudsin külainimesteni, kes lehmast teada olid andnud. Ohtlikku olukorda jälginud hirmust oimetu külamees avas oma kirsipunase Žiguli ukse ja ma hüppasin elu eest sisse. Hull Maasu lõi sarvega auto paremasse külge mõlgi, aga Žiguli salongi ta end murda ei suutnud.
Lõpuks jõudis sportlasest isa ka meile järele, keel vestil.
Olen ikka juurelnud, mis Maasul mu vastu olla sai, aga see küsimus jääb vastuseta.
Plätud, mis jooksu ajal jalast olid lennanud, vedelesid lauda taga veel aastaid. Tekkinud hingehaavad ei lubanud neile järele minna ja hiljem tundus kena nad sinna jättagi. Maasut meenutama. Tema märatsemised said toona lõpu. Ma ei ole kunagi teada tahtnud, kuhu ta saadeti, aga olen kindel, et ta maine teekond lõppes. Ema nutt näis lõputu.
  • Kertu Jukkum, "Ma naeran, et ma nutan", Tallinn: Rahva Raamat, 2020, lk 185-186
  • Valdur: "Lehm on ka inimene."
    • "Vanad ja kobedad", 1.1, stsenarist Peep Pedmansson, Eesti, Highstar Productions, 2000, 14:28

Luule

muuda

Lehm rändab ringi rohumaal,
ei eksi oma teel,
ta värskes õhus olla saab
ja lahke on ta meel.

Ja kuigi vahel kiusab vihm
või puhub vinge tuul,
sööb aasal aasalilli lehm
ja sekka ammub: muu!


Aiateibas harakas
kädistas:
...
et lehm lendab kiirelt kui tuul,
et öökull pesitseb kuul,
et kurel on nokk vaid ja jalad,
et järvejääd kannavad talad,
et karjamaal ammuvad kalad
...


Hulguvad üksikud loomad
ikka veel kulumaadel,
hõbene rist on kaelas
piigal, kes püüdma tuleb.

Hõbene rist on kaelas,
prisked ta punased paled:
lehmal on karbased kintsud,
piim aga kosutab tervist.

  • Hando Runnel, "Buss. Maastik. Oktoober", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 21


Rohi tuleb, rohi läheb,
juured aga jäävad mulda.
Lehm sööb rohu,
astub sohu,
laukast enam tagasi ei tulda.

  • Hando Runnel, "Neli remarki. Suurelise surm", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 53


On süüdi rahavajadus
ja paisuv rahvamajandus.
See jätkab mäkke minemist
ja nõuab prisket imemist.
Kits ükskord küll kultuuri tõi
ja lehma laudast välja lõi,
kuid praegu heaks on võetud toon,
et lehm on kitsest toitvam loom.

Seepärast anna järele
ja tule, tõrges, turule!
Küll elama kultuuriloos
sa lehmaga jääd kõrvu koos.

  • Hando Runnel, "Kitsekaup", rmt: "Avalikud laulud", 1970, lk 56


Taas hingab hing, mis talvel paeseks paatus,
ja maas on kõige rohelisem rohi.
Nüüd linlast rõhub raskelt rohumaatus.
Ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib.

Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus,
mis välistab kõik pettused ja sohi.
Üks troska seisab platsil, kus on raatus,
ja voorimehe käes on kindlalt ohi.

  • Andres Ehin, "Vanaaegne kevadsonett", rmt: "Vaimusõõrmed", 1978, lk 6


Lehm enam oma vasikat ei tunne.
Pull pungissilmne suigub, vajub unne.
Hein hallitab ja jõuetuks jääb jõõr.

Külmrõskuses on mingi vaimne umbus,
On ammu unustatud päiksesõõr.
Küll proovis õhvake, kuid möögimine sumbus.

  • Andres Ehin, "Hilissügise sonett", rmt: "Vaimusõõrmed", 1978, lk 37


Kutsu-kutsu, ja paigi ma
tegin hallile turjale.
Läksin head leiba pakkuma
otse pihu pealt kurjale.

Oh ei hooligi, uhkesti
ise liputas sabaga.

Kari kaugemal kuulatas.
Kirju lehm lõi veel sabaga.

  • Mari Vallisoo, "Hundid", rmt: "Rändlinnud kõrvaltoas", 1983, lk 33


Vaata, et naabrite lehm
mu tubakat ära ei tallaks!
Kellade kõlinal sammuvad Supilinna
pruunid piimaandjad,
siledad ja silitatud hellikud
Allika, Herne, Marja
ja Tähtvere tänavalt luhale.
Üks nälpsab rohtu
just selle akna all,
kus mu kirjutuslaud asetseb.
Vanaema kiirustab aiani ־־
kari vajub maa alla,
mööda tänavat kihutab auto,
naabermaja õuel läigatab teine
metallosade peegliga valusalt silma.

  • Velli Verev, "Pulmapilt", rmt: "Toetuda tuulde", 1985, lk 54


kui lehma kaelakell
heliseb soorabeduses linnuna
tuksub sõrmenahas põikpäise pinnuna
aeg, ta
kireb laisa kukena
tilgub kasemahla
kukub kuldse käona
sülgab kuuma tahma


jookse
      hing paelaga kaelas
              nagu lehm ja kelluke

päästa end hukatusest
        põgene vabaks
                    laps


sa seisad mere kaldal ja vaatad,
ta tuleb merest – kuldsarvedega lehm,
temas on kõigi sinu tulevaste lastelaste pisarad


Vanasõnad

muuda
  • Kes kellaga lehma otsib, see ronisaba saab.
  • Kuiv aasta ahtra lehma eest; nälg jätab üsna ilma.
  • Lehm lüpsab suust, kana muneb nokast.
  • Parem veisel vitsaraag kevadel närida kui heinasületäis sügisel.
  • Perenaise au enam kui vaese mehe viis lehma.
  • Põld põllumehe piimalehm.
  • Võõrad veised ei seisa karjas.
  • Võõrast veist teised ikka pusklevad.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel