Velli Verev

Eesti luuletaja

Velli Verev (ka Velly Verev; 16. oktoober 1927, Viljandi - 3. veebruar 1987, Tartu) oli eesti luuletaja.

"Kiviaed"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Velli Verev, "Kiviaed", 1961.


Silmad kauguses tukkuval tuulikul
nukralt laskunud tiibade päri,
maalis kunstnik põuasel juulikuul,
sõrmis loomise erutav värin.

Pilgud küttimas värvide mänglevust,
kirjud sõrmed paletiga hooles,
tuulik, pilved ja maantee — praegu just
verd said soontesse lõuendipoolel.

Palju rännanud pintsel too vabana:
Haanja kupleid kord maalida rutt sel,
nüüd ta saare näojooni tabama
tuli viipava tuuliku kutsel.

Jooned tänased, eilsed... Tuulikutiib
nukra iluga meeli tal joodab.
Saarest tänasest lõuendil kaasa ent viib.
vana randlase, traaleri, noodad...

Kui vaid veidigi viivitaks sajuga,
püsiks endiselt valgust ja varju!
Pilved koonduvad, samas nad hajuvad.
Pihlas vihmakass pilkavalt karjus.

  • "Esimene pääsukene", lk 7-8


On naisi, kelle meel siis juba kiivas,
kui mehe õlalt leitud juuksekarva
vaist võõraks kahtlustab. Ja mitte harva
too ainus juus on põhjustanud nuukseid.

Kui minu mehe armukese juukseid
nood naised näeks! Neid keerde, looke, käände,
kord sirgeid, kord kui tapuväädi väände,
mis ütleksite siis, mu suguõed!

Rivaalideks mul kogu Eesti jõed.
Maakaardilt mulle siuglevad nad vastu;
neil liikmeilt peagi jäine kate lastud;
on nende päralt mehe arm ja kired.

Neist halvimad on väiksed ojanired!
Küll olen raisanud ma palveid helli,
ent kui on mees kord armunud forelli,
siis sinu palveist pole mingit kasu.

Ja kevadel tal pole kuskil asu:
ta mõttes vaagib kalastuse paiku,
ei tunne millestki ta õiget maiku,
vaid püügimõtteid spinninguna kerib.

  • "Rivaalid", lk 10-11


I

Aeg kannab seitsmepenikoormasaapaid;
pikk kellahelin võpatuma sunnib.
Mind teisik peeglist kaame näoga vaatab —
pead täna andma esimese tunni!

Täis väärikust, mil puudub kulla alus,
ma teised praktikandid võtan sleppi.
On lühendanud mingi nõiavõlu
vist koridori seni kõrget treppi,

sest ongi klass! Ma olen rambivalgust
küll ainult varjupoolelt näinud, saalist,
kuid staari tunnet enne draama algust
nüüd endal eredana ette maalin.
...

III

On imeliselt vaikne täna tunnis.
Täht-tähelt mõiste "vaikne" küll ei kehti:
on sulekrabin, keeratakse lehti
ja kuulda samme, kui ma tasa kõnnin.

On kummardunud vihikute üle
pead heledad ja pruunid, tumeruuged,
kõik patsikesed, kelmid kähar juuksed,
kus varjul lapsemõtte kirju sülem.

Võib-olla tärkab neis ka tera minu külvist
ja oma koha teadmissalves pärib?
Mind läbib äkki loomisrõõmu värin,
kui oleks päike välgatanud pilvist.

Ning kujutlus mu ette samas laskub,
kui vaatlen kummardunud päid ja õlgu;
nii sügiseti küpset viljapõldu
päid kallutama sunnib tuuma raskus.

  • "Pedagoogilise praktika päevikust", lk 19-23


I

Kohvril suu kui hommikeineks valla,
teda toitma kiiruga ma hakkan.
Linnatolmust pühime nüüd tallad;
kutsub heinatöö meid tallilakka.

Teele, teele! Hommik noor ja karge
varatõusjaid süleleda tahab.
Esimesed jäljed, niisked, kerged,
aiarohtu jäävad minust maha.

IV
Üks muhe taat poolmuigel meid siis piidleb.
Ta rõugu tarvis kärbist püsti seab
ning meie kaitseks "obesega" riidleb.
Nii meie tuju jälle tõstab pead.

Kui kauaks siia jääme — taat meilt uurib —
kas "liinlastele" raske pole töö?
Ja kandameid nii lõhnavaid ja suuri
ta jutu saateks vigla otsa lööb.

Siis kämblad viglatäisi paika seavad,
veel peale rõugulatt kui selgroog toeks.
Taat ennustab, et ilmad kuiva peavad,
tal muidu valu kontidesse poeks.

Kui prohvetiks võiks olla minu kondid,
siis, kuigi ilm meil õhtuni on hää, —
meid kollitaksid homme vihmatondid
ja nii, et upuks terve Otepää.

V

Su kaldad kutsuvad mind puhkeviivul,
kui hämarus ju laotub pehmeil tiivul.

Mäenõlva mööda siis su juurde lähen,
öö süütab taevas esimese tähe.

Sa mind ei võlu, veetlev Pühajärv;
liig tujukas sa, muutlik vete värv.

Liig magusad su metsad-kulmukaared,
idüllilised liiati su saared.

Ning kuigi veed sul sageli on tüüned,
mul näib, et sul on saagiahned küüned,

kui edevana kahistad sa roos.
Sa kahtlemata oled Eeva soost.
...
Sind vaatlema kui unustangi end,
on mõtetes mul Peipsi, sinu vend.

Sul puudub tema avarus ja tuuled,
seepärast kiidusõnu teistelt kuuled.

Ja siiski sulle sooje pilke heitsin —
on sinuski ju piisakene Peipsit.

  • "Šefi päevikus", lk 24-31


Nüüd ma tean,
et me tunnete puhkenud lill
oli valvaka Öökuninganna
kaame ja jahe õis,
mille üürike elu kestis
südaööst argliku koiduni...
Tema puhkemist ootasin
kaua äreval südamel
siis, kui ma veel ei teadnud,
milline lill
sirgub me suudluste külvist.
Ma ei teadnud,
kuid lootsin tärkavat
malbet kannikest,
rahulikku rukkilille
või lihtsat maikellukest,
mis õitseks ja lõhnaks kaua...

  • "*Nüüd ma tean...", lk 38


Alles sügiseti algab Tartus kevad,
kuigi linna kohal kured lennusklevad

pika retke ootel harjutades tiibu.
Juba Toome teedel koltund lehti liibub.
...
Kodulinn, mis suvel näis kui varju-unes,
ringutas ja ärkas, saanud uue jume.

Nüüd ta on kui nooruk, huulil naeruvine.
Kõigest näha võib, et linn on kevadine.

Sest et Tartu ikka nagu pungast kooruks,
kui ta tänavatel tõttab õppiv noorus.

  • "Sügisene Tartu", lk 51


Ma pilke paelun sügispäeva hakul,
mus eretamas iga laik ja toon:
pruun sügisest ning suvest põlev moon.
Värv igalt aastaajalt igal rakul.

Nii mõnele ma viivuks ilu pakun;
mõnd rõõmuvirvet silmadesse toon,
uut värvilaiku sügismustris loon.
Siis leban kulu kolletanud lakul.

  • "Vahtraleht", lk 62


Kuid möödunu pole raamat,
mille läbiloetud lehti
võid sirvida harva või tihti:
nii, nagu ise vaid soovid.

  • "Öised mõtted", lk 81

"Paadilaulud"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Velly Verev, "Paadilaulud", 1976.


Maja taga on heinamaa.
Meri on seal, kuhu udu
unustab plastikaatlina.
Raeküla samblarohelusse
vasttärganud majadekobar;
need üksinduse otsijad
hulgakesi koos kui
meelepärased metsaannid —
šampinjonide
valvakad mügarad.

Telemasti loendav sõrm ja sellel
tulede punased lepatriinud.
Erkrõõmsad, lendukippuvad
täna otse mu akende suunas!
Vaatan neid, ja lendubki
tele-lepatriinudelt teade
sinu saabumisest täna
tuulte ja pärnade linna!
Kuult, lähedaks saanult,
astronaudid just jõudnud on Maale,
aga diktorihääl, see peidetult sisim,
sinu nime vaid kordab,
sinu saabumisteadet
üle siniöise taevaekraani.

  • "Vaade aknast", lk 10


Rebida mäkke end
vastutuult, rajatult teelt
üksioleku tummas kõledas,
kanda teetähist — maarahva keelt
endas heleda leegina; põlemas
näha laulude tulist oja,
tahta, et tõuseks see taevani
valguseks kõigile üle maa —
ta paistuses olla
ometi ainsana.
...
Olid ise Sa lõkke
loitev ja tuline lõõm.
Öös teeline olid Sa kaua.
Suur oli meie, Su koduste rõõm
Su tuleku üle. Siis pahkliku saua
said rännuteeks pihku Su laulud.
Nemadki tulid ja tulevad
üha, sest laulud ja laulude keel,
see Sinu poolt jäädavaks loitsitu,
igaühe jaoks meist ju
on alati teel.

  • "Maarahva laulikule", lk 13-14


Kirjavahemärk
on mütsikergitus
vana head sõpra
Pausi kohates

Olgu tervitusjärk
põgus või viivitlev
toimugu avasüli
või ohates
kirjavahemärk
on kombetalitus
tuttavat kohates
...
Lausumata terest
saab mõnigi pilguheit
tuiskpilviseks laotuseks
ometi ollakse ruttajad
ühisest perest
tulisi jalu või tõttan meelt
omil jalgel ja
värsijalgadel

  • "Kirjavahemärk", lk 16-17


Tohutult pudeleid
letil nad kobaras
sadades sortides
kümnetes värvides
kunagi viinapuul
rippunud kobarad

Gruusia muusika
helidekobarad
nuukseni nukrateks
hõiskeni rõõmudeks
mõõnavad lõõmavad
helidekobarad

  • "Abhaasia õhtud II", lk 20


Lehtedeks minu kalendris
on paadid,
sini-rohelis-punaste paatide vennaskond.

Selle järgi, kas jõgi
rebib kärsitult kallastest lahti
paate, neid suvekalendri lõbusaid lehti
vetele viimiseks Peipsi ja Võrtsjärve vahel
või taltunult tagasi kaldale kannab —
selle järgi me loeme
kevadet, suve või sügist.

Paadid on kirevaiks lehtedeks
vete ja minu kalendris.

  • "Paadilaulud 1.", lk 29


Nukker vaadata on
kinniseotud paati.
Loodud pole seisma ta,
vaid sõiduks.
Loodud otsima
ja loodud leidma
vetesügavuste hõbekala,
avasüli vastu võtma laineid,
levitama avaruste kutset
põgeneda!
Lahti saada kaldast,
lahti vaiadest
ja vaikusest ja sillast.
Ainult teele!
Ainult veele; teele
avarinnu, avaveteni!

  • "Paadilaulud 2.", lk 30


Mind värske kännu juurde
matk metsaserval tõi.
Mänd, mühav mänd veel eile
siin seisis püstipäi·
Känd vaigupisarane,
veel elumahlast soe —
puu saatusest talt pärin,
ta aastaringe loen.

           Mets kohiseb kui varem.

Mis lihtsameelne õhin
loendada kõike vaid!
On iga ringiga suurem
puu esmasünni laid,
kas pole see tähtsam? Ei ole
siin ringi kõrval ring,
vaid rikas eluraamat.
Mu ees on männi hing.

  • "Paadilaulud 4.", lk 32


"Võilillesaatus"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Velly Verev, "Võilillesaatus", 1981.


Viljapuuaiad aprillis
on ilusa vale moodi.
Lumeõites kõik võrad
valgete katuste võidu.

Üksainus õitsemisõhin
oksaraost tüvedeni!
Korpunud kooremõhnaski
viljumislubadus peidus.

  • "Ilus vale", lk 8


Maikuu tujukus.
Lillepeenardel lumi
nagu sõnavaht,
millega surmata saab
kõike tärkamisealist.

  • "*Maikuu tujukus...", lk 10


Ma rullisin vinetava mere
kokku kui kuivatuslina
ühel hämusel hommikul.
Pistsin päikese kandekofti
(kaame päike ei kõrvetanud sõrm igi!).
Võtsin kaasa Papli puiestee ja
ühe rannaäärse pingi. Nad mahtusid
merivärske Ellen Niidu
ja päevinäinud Suumanni kõrvale.

  • "*Ma rullisin vinetava mere...", lk 11


Sõidupilet nukrutsevas taskus
läksin mere äärde
viimseks kohtumiseks veega
kõrkjatega liivapuutega
muuli sõrmesirutusest tehtud teega
kokku saama
Endistena uhiuutena
seob lahkumine meid
ikka kindlamalt kui ühtejääm

  • "Suveballaad", lk 14


Avanemiste ja sulgumiste
saatuslikkus
rakkude plahvatavas iibes.
Nende kuri sõjakus
rünnata rahumeelseid rakke
ja vastupanevat verd.
Avanev haav
kudede laastatud lahingumaastikuna

Abitult maailm on lahti
raku sõjateede ees,
mis ühendavad haava ja hauda:
üks avaneb, teine sulgub.
Mis on meil enesekaitseks?
Skalpell ja võimetuse valed.
Paranemise paroodiad, enesepettus.
Aeg on siin kõik.
Välkmales tõvega
aeg saab me reetjaks;
haiglaakende ruutudelt
hauaplaatide ruudustikku viib
mustade avang ja võit.

Kui kaua veel oleme
aatomisajandil ettureiks
Musta Mänguri käes?
Kelle pilgu ees avaks
mässuline rakk oma saladused
niisama lihtsalt,
nagu oli Newtoni pilgu jaoks
langeva õuna sõnum?

  • "*Avanemiste ja sulgumiste...", lk 18-19


Kas ookeani
sinimähkmeid hüljanud
laeva uljas sööst
kosmose süvavette
on ikka irdumus Maast?

  • "*Kas ookeani...", lk 21


Avameelsusel
on võilille kurb saatus
Kuidas ta levib
Kuidas kõik teda endast
tõrjuvad Umbrohi ju

  • "*Avameelsusel...", lk 25


"Toetuda tuulde"

muuda

Tsitaadid väljaandest: Velli Verev, "Toetuda tuulde", 1985.


Jah, usun päikest,
puid. õhku, vett ja tuld ma
Usun usaldust
ja mõistust. Üle kõige
ent usun maad ja mulda

  • "*Jah, usun päikest...", lk 5


On ju paatidelgi seadused ja tavad -
mõnel neist on ankur, igal kett
ning neil pole kaalu, kuni sõuad
mööda unelmate tulvavett;

kuid et nüüd kõik kummastki meist sõltub,
miks kui nõiaringi kinni jääb mu sõud?
Kuis ka aerutaksin kaasa kõikimeeli,
pool ent tahtest raskub ankrujõuks

nüüdsest peale alati ses paadis.
Ja mu kindlustundest jääb vaid pool
kaasasõitja hõrkjalt nappi uljust;
teine, tumedam, on paadisoolt.

  • "*Nüüdsest peale pole selles paadis...", lk 10


Märkamatult müüriti
mu hinge punav tellis seina
viinamarjaväätideks vist
paljunesid käed
ühte hoidma
müüri haprusega
Millal küll kumb kumma toeks
täpselt ma ei tea
Kivimüüre aegumatult
sirgub elulõnga najal
metsviinapuude sitkus
ruskeid müüre ülal hoiab
nüüd ja tulevikus

  • "*Ühte punasesse...", lk 13


Öö joonistas meid
teineteise verre.
Üks pilt jääb mulle,
kinkimata kingiks.
Joont sõnast enam usun.
Joonte õrnust,
joonte lubadusi
su muutlik meelelaad
mult tagasi ei tingi.

  • "*Öö joonistas meid...", lk 15


Mida õhtupäike küll
meis ja meiega teeb!
Mälu sideliinidel
katkestab ühendusi,
veresoonte tunneleis
paneb miilama lubjaahjud.
Kortsude maalihked
ja hallad juuksemetsades
temast on, õhtupäikesest.
Ja rakkude mereloomad meis
on kohkvel,
kui haistaksid kütti.

  • "Õhtupäike", lk 29