Maret Suits
Maret Suits (sünd. Anna Liisa Margareta Suits, aastast 1945 Maret Elson; 21. jaanuar 1914 Pudasjärvi, Oulu lään, Soome suurvürstiriik – 14. juuli 1956 Stockholm) oli eesti näitleja ja luuletaja. Tema ema oli filoloog Aino Thauvón-Suits, isa luuletaja Gustav Suits.
"Tõrvalill on aneliin"
muudaTsitaadid väljaandest: Maret Suits-Elson, "Tõrvalill on aneliin", 1958. (Kaanel "aniliin", tiitellehel "aneliin".)
Tõrvalill on aneliin,
kirbe nagu ergas piin.
...
Õitseb rannanelk ja tõrvalill,
meri luilutab ja luksub.
Rannanelk on aneliin,
tõrvalill kui kirbe piin.
- "Tõrvalill on aneliin", lk 23
Maa on haige janust,
puud ei liiguta päid
ega rohukõrs varvast,
vaid kolletab.
Meri on saanud päikesepiste,
ta tüünenud lõikavaks
kui noa tera.
- "Kuumus", lk 24
Oh katlad, pannid ja pajad,
oh keemise podin ja praadimissärin!
Klirisevad klaasid ja noaklõbin,
taldrikud lajatavad vastu lauda.
Ei, ära ütle, ära ütle, kuhu see viib -
ainult kaetud söögilauda.
- "Korduse kulutus", lk 26
Mina ei ole mehhaaniline,
olen vaid inimene,
tasa tuksun -
kas ikkagi aega näitan?
Ei teagi seda
ega näegi mida.
Kell ka ei tea midagi.
- "Ajanäitajad", lk 27
Siin tuulisel künkal vaikinud tuul,
tuul vaikinud üle maa.
Rahu igal lehel, igal puul,
hääletult hingavad kõrred.
- "Tuulevaikus", lk 33
Rohus süttib tuli
roheline -
jaaniuss.
Kui kaugenebki päiksevalgus,
ei lakka vaikne kihin,
pea hääletuist häältest hääl,
jätkuv elu,
liikumine
pimeduse varjus.
- "Öine hingus", lk 37
Üles mööda kumerat graniiti,
ei mõtle, mis või kuis.
Vaid hüplev mootorratas
ja tuule surve vastu nägu.
Tunneb oma totsi haaret
kui krambis ümber keha.
Tõuseb tiivuliseks jõud
meeletuna pingul.
Kuuma elu surelik
hoiab võbisevas peos!
- "Kihutus", lk 44
Kõik sajandite salasüüd
külluslikult lokkavad.
Võim ja toorus
ahnelt toretsemas koos,
ise-julmus juhtind kõrget mängu.
- "Jalta", 18. märts 1955, lk 49
Teada
ja tahta,
kuid mitte tahta
liialt.
Olla
nagu olekski olemiseks,
küps küünitama,
olemus hingedel.
Ei kukerpalli
ega tiritammi.
- "Nii", lk 55
Mõttekäik
kujutluslint.
Eluavaldus.
Tuumikust
sõnateravik.
- "Teatud vaimne protsess", lk 57
"Oled kes oled"
muudaTsitaadid väljaandest: Maret Suits-Elson, "Oled kes oled", 1951.
1.
Sõitsid punamütsid,
ninamehed tänavail.
Katuseid riivates
lennukid lendasid.
Nii seal see algas.
Siis ühel päeval,
veoautod veeresid,
sõdurid voorisid,
ekslevad pilgud,
kahvatud näod,
sõnatuks tardund.
Vaatajal langesid rusikas käed.
Abitud vaatajad,
abitud tulijad
selles vaikselt metsikus mängus.
Kes nii nägi,
kes teisiti,
ja kes üldsegi
ei näinud,
ega tundnud.
2.
Varsti rahva hääl
kõnelema hakkas.
Meil eesotsas mehed
kelle pea tagab.
Nende kokkulepe
meile rahu jagab,
endiselt elada saame.
Tol ööl,
et püssidega väljas mehed,
naeruväärne,
väikse suurusulm.
Elu on nii leplik —
oleks võinud olla julm.
Toompeal teadsid tahta
paremini kui meie ise.
3.
Liikvel sosinad.
Neist on kahju,
mitte meist.
Kas te pole näinud,
vereoja voolab
teatud väravast.
Seal õues
ühel ööl
neil oli omavahel
suuremat raginat.
(Sosin õige vaikseks sumbus.)
Nüüd nad kirste vajavad.
Neist on kahju,
mitte meist.
Nad omi lasevad.
4.
Kes saab hoida tõsist nägu,
kui kõrge komandör
kohvikus
toitu näppudega suhu topib!
Lõhverdavad ringi nöbimütsid,
punasõdurid vattvammustes.
Kahetsejad ja naerjad
korraga me oleme.
Peremehed meie siin,
oma kaastunnet jagame.
5.
Kas oma nutule
veel keegi mõtles?
Nii umbusklik
kes olla võis?
Siiski, siiski,
süda vahel tusklik
mõnel,
kes nägemusi nägi
liiga kohutavast,
mida isegi ei uskund.
- "Baaside ajal", lk 25-28
Hääletamiskastidega õhtu jõudes
mehed kahekesi
istusid jalgu puhkama.
Käidud majast majja
haigete hingi korjamas
ja tõrgeste.
Saak oli hea,
kuid mitte küllaldane.
— Viin lauale,
enne kui musta töhe asume.
Nimestikud ees
ja käepärast pudel,
üles käärisid varukad.
— Joome igaühe terviseks,
kelle nime taga valge koht.
Valge koha tema süümele jätame,
kuid mitte paberile.
Oma karastatud hingedele
lisame mõne võltsingu.
Kas see on ligimesearmastus
või mis,
aga ei saa teisiti,
nii korras kõik on neil ja meil.
Siber on üks paha koht,
oma rajoonis ei või soovitada.
Esimese terviseks,
oled täitsa mees!
Poetame sedelikese kasti
ja su vaba tahte taha risti.
Kas sa siis ei tea,
seal seisis ammu selle vari.
Põhjani, ja vala jälle täis.
Siin üks kange naine,
ütles selgelt ei,
ei mingit hääletusejanti.
Temperamentse totsi terviseks
koos nüüd võtame.
Sedel, rist,
klaas ja põhi.
Sedel, rist,
klaas ja põhi.
— Sõber, patune,
mu süda läheb haledaks.
Kes oleme meie,
et saatust mängime.
Ristid löövad tantsu silme ees.
— Arg vennike,
võta julgust!
See kord on kelmide.
Sedel, rist,
klaas ja põhi.
- "Hääletamine", lk 35-37
Kas tuhas tuhnida,
kas varemete vahelt vaadata
kuidas lilled õitsevad
eemal aias
ja kaevada ja kaevada.
Tuhk ja kivid,
tuhk
ja üks poolpõlend raamat.
"Eesti Nüüdislüürika".
- "Leid", lk 61
1.
Pommid purustand,
tuli tuhaks teind.
Nüüd on pime,
nüüd on tühi.
Kõige kõrbemise lõhn.
Kõige.
2.
Tühjusest tuhka
kukuvad kivid.
Tuli sisinaga kerkib
kõrbemisest üles.
Samme kajast ärkab
elu mälestus.
Küürus leegikumas
poolpõlend kass.
Mõistmatu on talle
valus võimetus.
Igatsus ja valu kajab
kõletühjas öös.
Raske tuhas kanda
pime üksindus.
- "Peale pommitamist", lk 63-64
Lauatükkidel rattad all,
lapsed ja pambud peal.
Mees ja naine veavad
visalt nagu loomad.
Ei voola pisarad,
ei suurtel ega lastel.
Suu pigistatud kinni.
Siht on ära,
ükskõik kuhu.
Nii neid pageb,
elu murdub,
muutub,
lõpeb.
Läheb laiali ja laguneb
kõik endine
ja kõik mis oleks saanud.
Liigub, veereb sadama poole,
jääb tühjaks terve linn,
tühjaks, õudseks.
Mõistus, see jõuetu, uinub.
- "Lahkumine 1.", lk 71
Lennukid on linna kohal,
hädauilged hüüavad.
Pommid, tulekerad, pudenevad
päikse kõrvalt maha.
Laevad kai äärest lendlevad,
lainejoad laienevad järel.
Vana vedurlaev tee sõitu,
katsu oma suunda,
tuntud sulle veteharjad!
Tõrksaid meeli pardal varjad,
mööda valvavaist vahilaevust
päiksekirkale merele.
Pilk pöördub jäävale linnale.
Et nad ei tabaks!
Sooviks teritad meeled,
või oli see palve.
Nad ju sinna jäid,
kõik jääjad,
ja majad ja tänavad.
Kasvab külm veteväli,
kaugenevad tuttavad tornid.
- "Lahkumine 4.", lk 74
Tema kohta
muuda- Näib - see võib tegelikult olla sootuks vale! - et luuletaja ei panegi mingit rõhku vormile, ei katsu sisu mingite riimi-rütmi skeemide järgi painutada. Mõtte- ja tundesisu on keskne, vorm võib ja peab koolduma selle järele, kui see üldse osutub võimalikuks. Aga näiliselt üsna lihtsate võtetega ja mõnede väikeste kordustega või kontrastidega luuakse tundetihe õhkkond, ehitatakse vapustavalt kaemuslikke mõttepilte.
- Arvo Mägi, Eesti Teataja, 19. jaan. 1952; cit. via: Raimond Kolk, "Maret Suits-Elson ja ta luule", eessõna Maret Suitsu raamatule "Tõrvalill on aneliin", 1958, lk 12
