Vikitsitaadid

Sisekujundus

Otto Erdmann (1834–1905), "Biidermeiersalong", s.d.
Robert Panitzsch, "Rokokoomööbel päikselises toas" (1922)

Proosa muuda

  • D'Artagnan vaatas toas ringi.
Ta polnud iial varem näinud sõjakama ilmega ja seejuures elegantsemat ruumi. Igas nurgas seisid relvatrofeed, mis pakkusid silmale ja käele igat liiki mõõku, ja neljal suurel maalil olid täies relvastuses kujutatud Lorraine'i kardinal, kardinal de Richelieu, kardinal Lavalette ja Bordeaux' kardinal. Tuleb tunnistada, et see oli ka kõik, mis laskis kuidagi aimata, et on tegemist abee eluruumidega. Seinad olid kaetud damastiga, vaibad pärinesid Alençonist ja voodi näis pigem mõne võluva daami magamisasemena oma pitskaunistuse ja tikitud kattevaibaga, kui kuuluvat mehele, kes on tõotanud kasinuses ja lihasuretamises taevateed käia.
"Te silmitsete minu koobast?" küsis Aramis. "Oo, mu armas sõber, vabandage mind, ärge olge liiga nõudlik, elan nagu kloostrimunk ikka."


  • Tagakamber oli sisse seatud tolle aja maitse kohaselt, missugusest ajast on säilinud elavaid mälestusi üksnes rahvalauludes, mida ukraina pimedad habemikud vanakesed banduura tasase tilina saatel nüüd enam ei laula nende ümber kogunenud rahvale; tolle raske sõjaka aja maitse kohaselt, millal Ukrainas algasid kokkupõrked ja lahingud uniooni pärast. Kõik oli puhas, värvilise saviga üle võõbatud. Seintel saablid, nagaikad, linnupüünised, noodad ja püssid, osava käega meisterdatud püssirohusarv, kullaga kaunistatud valjad ja hõbenaastudega hobuse jalakammitsad. Kambri aknad olid väikesed, ümmarguste tuhmide klaasidega; niisuguseid aknaid võib nüüdsel ajal näha üksnes vanaaegsetel kirikutel ja neist ei saa muidu läbi vaadata, kui lükatavat klaasi üles nihutades. Akendel ja ustel punased kaitsepiidad. Nurkades riiuleil seisid kannud, rohelisest ja sinisest klaasist ümmargused ja lapikud pudelid, graveeritud hõbepeekrid ja kullatud karikad, veneetsia, türgi, tšerkessi töö, mis sattunud Bulba kambrisse igasugusel teel kolmandate ja neljandate käte läbi, kuna see noil vahvatel aegadel oli väga tavaline. Koorimata kasest pingid ringi ümber toa, hiiglasuur laud puhasnurgas pühakujude all, ja kirjudest värvilistest kahhelkividest lai ahi oma taguste, aukude ja nukkadega, — see kõik oli väga tuttav meie kahele tublile noormehele, kes olid käinud igal aastal koolivaheajal kodus; käinud jala, sellepärast et neil polnud veel ratsahobuseid ja sellepärast et polnud kombeks lasta koolipoistel ratsa sõita. (lk 8-9)


  • Protestantlikud kirikud olid kas inetud ja neis puudus meeleolu, või ilusad ja meeleolukad - aga need olid koosolekuruumid ja jäid selleks. Inimesed tulid sinna, et kummardada üht- või teistviisi Jumalat tema nähtamatul ja vaimsel juuresolekul, aga seda võis ometi sama hästi metsas või kodus oma toas teha - parem võib-olla seal, sest kirjas seisab, et Jumal on vaim ja teda ei saa kummardada ei Jeruusalemmas või mis selle teise koha nimi nüüd oligi - vaid tões ja vaimus. Aga kõik katsed teha koosolekuruumid enam või vähem meeleolukaks Jumala kui igal pool lähedal viibiva kummardamiseks tundusid nii naljakalt ebaadekvaatsed ja väikekodanlikud - kui arvatakse, et ta on ju ka kõikjal looduses, ja selle on ta tegelikult ise oluliselt parema maitsega dekoreerinud kui inimeste loodud parimad pühakojad.
    • Sigrid Undset, "Gymnadenia". Tõlkinud Elvi Lumet. Tallinn: Eesti Raamat, 2003, lk 252-253


  • Maja sisemus oli Tomi meelest üks õige poissmehekodu, vähemalt Venezia mõõdupuuga mõõtes: all malelauaruuduline marmorpõrand, üleval roosakasvalge marmorpõrand, mööbel, mis oli rohkem mööbliks moondunud cinquecento muusika moodi, mida esitasid oboed, grammofonid ja violas da gamba. Tom laskis teenijatel Annal ja Ugol, noorel itaallastest abielupaaril, kes olid ameeriklasi ennegi teeninud ja järelikult tegid Verise Mary ja créme de menthe frappe vahel vahet, poleerida nikerdatud riidekappe, kummuteid ja toole, kuni need otsekui elustusid ja heitsid säravtuhmi helki. Ainus enam-vähem moodne ruum oli vannituba. Tomi magamistoas oli gargantualike mõõtmetega voodi, laiem kui pikk. Tom ehtis toa antiigiärist ostetud Napoli vaadetega, mis olid pärit aastatest 1540 kuni umbes 1880. Ta oli maja nii suure hoolega sisustanud, nagu kavatseks sinna elama jäädagi.


  • [Hospidaliordu] Suurmeistri palee saali olen hiljem võinud näha ja see oli tõesti suurim ja uhkeim kogu Akkonis. Saali sambad ja seinad, mida pidude puhul vanikutega ehiti, pidid kujutama metsa ja puutüvesid. Selle laele, mis kujutas taevast, olid maalitud pilved, tähed, päike ja kuu, nii et ennast tõepoolest lageda taeva all arvasid viibivat. Põrandale olid aga osavad mosaiigimeistrid loonud tiigi vesiroosidega ja ujuvate luikedega, mis oli nii loomutruu, et paljud ei julgenud sellele astuda vette kukkumist kartes.



  • Söögitoa merepoolne sein koosnes üleni akendest, kaardudes lauge eendina väljapoole - paksust kaardus klaasist läbi vaadates oli tunne, nagu vaataksid läbi pudelipõhja. Ka puhvetkapil oli kaarjas läikiv kõht, ja see paistis suur nagu laev. Suurus, ja eriti paksus oli kõikjal märkimisväärne. Käterätikute ja vaipade ning nugade ja kahvlite käepidemete, ja vaikimiste raskus. Oli kohutav hulk luksust ja ebamugavust. Pärast umbes ühte seal veedetud päeva oli Rose nii ebalev, et tundis kätes ja jalgades nõrkust.
    • Alice Munro, "Kerjustüdruk" samanimelisest jutukogust. Tõlkinud Ilme Rääk, 2014, lk 101



  • Seda kutsuti Rottide Saaliks. Teoreetiliselt oli saalile niisugune nimi pandud seinakaunistuste pärast: keegi palee varasem elanik oli arvanud, et tantsivaid rotte kujutav fresko lööks dekoratsioonimaailmas tõsiselt laineid. Ka vaipadesse oli kootud rotimuster. Laes tantsisid ringis rotid, sabad lae keskel põimumas.
Pärast poolt tundi selles ruumis tundis enamik inimesi soovi end pesta.


  • [Charlotte:] Inimesed maksavad selle eest, et neile öeldaks, mis värvi nende kardinad peaksid olema? (lk 19)
  • "Mina jään väljapoole hea maitse haardeulatust, kallis." Itsitus. Võiks tunduda, et küsitav on hoopiski hea maitse kui niisugune.
Muidugi keeldub Marion seda terminit kasutamast. Labane, mõttetu. Mõjus sisustus koosneb üllatustest, kooskõladest, kontrastidest. Siin ootamatu vaip, seal huvitavad värvid, seal peegel. Kuid pole mingit mõtet püüda seda seletada Henryle, kelle jaoks Marioni tegevus on meelelahutus, millega õetütar täidab oma aega ja mis jääb Henry silmapiiri taha. (lk 21)
  • Marioni kliendid on inimesed, kes võtavad sisustamist eluviisina. Nad on ühel või teisel viisil rikkaks saanud ning võivad nüüd sama hästi oma pappi ka kulutada ja ümbrus on nende jaoks esmatähtis. Nad vahetavad sageli maja ning iga uus kolimine nõuab katusest keldrini uut sisustust. Isegi pikemat aega paigal elades on perioodilised ümber tegemised hädavajalikud. Suurimad raiskajad võivad ühe toa eest välja käia mitu tuhat; isegi Marion on nende kulutamise peale mõnikord üllatunud, kuigi tänulik. Vahel leiab ta end hoolitsemas selle eest, et viidaks ära kogu see kraam, mis alles hiljuti kohale toodi, kuna klient on väsinud uhketest kardinatest ja linlikust šikist ning talle meeldib mõte Marioni rahulikust värvigammast ja elegantselt juhuslikest kompositsioonidest. Mõnikord saab sohvad, tugitoolid ja pildid tagasi müüa esialgsetele tarnijatele, kes sugugi ei üllatu. Sisekujunduselementide laadung on igavesti liikvel, imbudes ühest häärberi korterist või Chelsea elegantsest terrassmajast teise. (lk 23-24)
  • [George Harrington:] "Kas saate hakkama selle stiiliga - teate küll, kohaga, kus teil on kõigest üks elegantne tool ja klaasplaadiga laud, millel seisab vaas, ja jumal üksi teab, kuhu nad peaksid panema ajalehe?"
"Minimalism," ütles Marion. (lk 33-34)


  • Seejärel ta tõusis ja läks läbi salongi söögituppa. Sein oli kaetud männipuiduga. Mitu väikest lauda oli kokku lükatud, et moodustada üht suurt, ja seda kattis punase-valgeruuduline kangas, mida kaunistasid veinipudelitesse pandud küünlad. Üht seina ehtis isahirve pea, ja Hamish avastas üllatusega, et see ei ole päris. Ta ei teadnud, et niisuguseid asju olemaski on. Ilmselt ei kiitnud Jane heaks päris loomade kehaosade kasutamist, sellest siis võltspea ja sünteetilised nahad salongipõrandal.


  • Läksin tema järel tohutu suurde ruumi, millel olid maast laeni Prantsuse aknad. Rasked kardinad rippusid elegantselt jämedate mahagonist sammaste küljes ning põrandaid katsid väga peene mustriga Pärsia vaibad. Seal lõhnas mesilasvaha ja antiikmööbli järele. Igal pool olid elegantsed poleeritud teelauakesed, millel seisid kaunistatud karbikesed. Mõtlesin hetkeks, kuhu Traynorid ometi oma teetasse toetavad. (lk 27)
  • Ma olin arvanud, et see maja meenutab natuke hooldekodu, et igal pool on vintsid ja kergelt puhastatavad pinnad. Aga see meenutas pigem mingit hirmuäratavalt kallist hotelli, mis on vanast rahast läbi imbunud, kõikjal olid armastusega hoitud asjad, mis paistsid hirmväärtuslikud. Abilaual olid hõberaamides fotod, aga need olid liiga kaugel ja ma ei näinud nägusid. (lk 27)


  • … olgu tegemist koopa või kabinetiga, ikka on Hieronymusel õnnestunud kusagilt saada kirjutamiseks sobivad kivid, hea tugev laud või suurepärane kirjutuspult, kallihinnalised köited vedelevad hunnikutes, mahe lõvi kusagil põrandal, laual pealuu – selline see tõlkija elu ju ongi ja just sellist kabinetti tahaks, just sellist! Need värskendused viivad mõtted hoopis kõrvalistele radadele: peaks tellima mõnelt sisekujundajalt Hieronymuse ja teiste suurte tõlkijate kabinettide, kongide, koobaste analüüsi läbi aegade just sisekujundaja vaatekohalt. Jah, kui lubamatult vähe tähelepanu pööratakse koduajakirjades tõlkijate töötubade sisustusele, võrreldes sellega, kui vastutusrikas roll on tõlkijatel ühiskonnas olnud ja on ka edasi! Kas neil on lõvi või kassigi võimalik pidada ja kui ei ole, siis miks? Kas on seinal üldse ruumi korraliku Hieronymuse repro või posteri jaoks?

Välislingid muuda

 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Sisekujundus&oldid=119320"