Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest

"Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest" on Adam Smithi 1776. aastal ilmunud teos.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest:

• "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest". I köide. Sari Avatud Eesti Raamat. Tõlkinud Mart Trummal, saatesõna kirjutanud Arno Köörna. Ilmamaa, Tartu 2005, 695 lk. ISBN 9985771680 1.-3. raamat
• "Uurimus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest". II köide. Tõlkinud Mart Trummal. Ilmamaa, Tartu 2005, 958 lk. ISBN 9985771699 4.-5. raamat

Sissejuhatus ja teose plaan

• Igas riigis aasta jooksul tehtud töö on selleks allikaks, mis tagab vahendid kõigi esmatarbevajaduste ja elumugavuste tarvis, mida see riik aasta jooksul tarbib ja mis koosneb alati kas selle töö vahetust tulemusest või siis sellest, mis selle tulemuse arvel on ostetud teistelt riikidelt.

Seepärast vastavalt sellele, kas see toodang või see, mis selle arvel on ostetud, moodustab suurema või väiksema koguse inimeste hulga kohta, kes seda tarbima peavad, on see riik kas paremini või halvemini varustatud esmatarbekaupade ja mugavustega, mida tal on võimalik kasutada.

Ent seda proportsiooni tuleb igas riigis kahe erineva asjaolu kaudu reguleerida; esiteks, oskuste, tööosavuse ja arukusega, millega tööd tehaks; ning teiseks, suhtarvuga nende inimeste vahel, kes on kasuliku tööga hõivatud ja nende vahel, kes ei ole sel moel rakendatud. Milline ka ei oleks mingi konkreetse riigi mullastik, kliima või territooriumi suurus, peab selle riigi iga-aastaste varude küllus või kitsikus neis konkreetsetes tingimustes sõltuma nimetatud kahest asjaolust. (I köide lk 71)

1. raamat

I peatükk Tööjaotusest

• Töö jaotamine aga, seal kus teda on võimalik rakendada, annab iga töö puhul töö tootlikkuses võrreldava juurdekasvu. Erinevate tootmisharude ja ametite eristumine üksteisest näib olevat toimunud sellest eelisest lähtuvalt. (I köide lk 81)
• See suur juurdekasv töö hulgas, mida tööjaotusest tulenevalt sama arv inimesi on suuteline ära tegema, tuleneb kolmest erinevat laadi asjaolust: esiteks iga töölise tööosavuse kasvust; teiseks aja kokkuhoiust, mis enamasti kaasneb üht liiki töö juurest teise juurde asumisega; ja viimaks suurest hulgast masinatest, mis hõlbustavad ja lihtsustavad tööd ning võimaldavad ühel inimesel ära teha paljude inimeste töö. (I köide lk 83)
• Viilimise ja hoolimatu töö harjumus, mille loomulikul või isegi vältimatul viisil omandab iga töömees, kes peab iga poole tunni tagant vahetama töövahendeid ja tegema kahtekümmend erinevat tööd peaaegu iga päev oma elus, muudab teda peaaegu alati loiuks ja laisaks, võimetuks täie pingega töötama isegi kõige pakilisema vajaduse korral. Seepärast sõltumata puudujääkidest tema tööosavuses, peab see asjaolu üksi vähendama tunduvalt töö hulka, mida ta on võimeline ära tegema. (I köide lk 85)
• Mitte kõik täiustused masinate juures pole aga mingil juhul nende leiutiseks, kes neid masinaid kasutavad. Paljud täiustused on sündinud masinate valmistajate leidlikkuse läbi, kui nende valmistamisest sai omaette kutseala; ning mõned inimeste poolt, keda nimetatakse filosoofideks või teoretiseerijateks, kelle tööks on mitte ühtki asja teha, vaid kõiki asju vaadelda; ja kes seetõttu on tihti võimelised omavahel kokku viima üksteisest kõige kaugemal seisvate ja kõige erinevamate objektide võimalusi. Ühiskonna progressi käigus muutub filosoofia või teoretiseerimine, nagu iga teinegi tegevusala, teatud hulga kodanike jaoks põhiliseks või ainsaks rakenduseks. Nagu iga teinegi amet, jaguneb ka see suureks hulgaks erinevateks harudeks, millest igaüks pakub rakendust teatud kindla valdkonna või klassi filosoofidele; ja see edasine jagunemine filosoofias, nagu iga teisegi tegevusala juures, parandab tööoskust ja säästab aega. Iga inimene muutub kogenumaks omaenda kitsamal alal, üldjuhul tehakse ära rohkem tööd ja tehtava teaduse maht suureneb selle läbi märgatavalt. (I köide lk 86-87)

II peatükk Printsiibist, mis paneb aluse tööjaotusele

• See tööjaotus, millest tuleneb nii palju eeliseid, ei ole algselt ühegi inimliku tarkuse tulemus, mis näeks ette ja taotleks üldist jõukust, mille see endaga kaasa toob. See on ühe inimloomuses eksisteeriva kalduvuse vältimatu, ehkki väga aeglane ja järkjärguline tagajärg, mis ei pea silmas nii laiaulatuslikku üldist kasulikkust – kalduvus ühel või teisel moel vahetada ühte asja teiste vastu. (lk 90)
• Loomulike annete erinevus erinevate inimeste puhul on tegelikkuses märksa väiksem, kui me arvame; ja väga erinevat laadi talent, mis näib eristavat erinevate kutsealade inimesi, kui see on lõpuni välja arendatud, ei ole paljudel juhtudel mitte niipalju tööjaotuse põhjuseks kuivõrd tagajärjeks. Lahknevus kõige erinevamat laadi tüüpide puhul, näiteks filosoofi ja laadija vahel näib võrsuvat mitte niipalju loomusest kui harjumusest, kommetest ja haridusest. (I köide lk 93)

III peatükk Et tööjaotus on piiratud turu ulatusega

• Nii nagu vahetuse võimalus on see, mis paneb aluse tööjaotusele, peab selle jaotuse ulatus ka alati olema piiratud nimetatud võimaluse ulatusega, ehk teiste sõnadega, turu ulatusega. Kui turg on väike, ei ole ühelgi inimesel mingit kindlust pühendada end täielikult üheleainsale tegevusalale, kuna puudub võimalus vahetada kogu omaenda töö tulemusest seda osa, mis ületab tema enda vajadusi, teiste inimeste töö saaduste vastu, mille järele tuntakse vajadust. (I köide lk 95)
• Veetransport avab laialdasema turu igat sorti tööstusele, kui maismaatransport üksi seda suudab, seepärast on just mererannik ja laevatavate jõgede kaldad selleks kohaks, kus igat sorti tööstus loomulikult jagunema ja arenema hakkab, ja sageli ei võta kaua aega, kui need edusammud levivad ka sisemaale. (I köide lk 96)

IV peatükk Raha tekkelugu ja kasutamine

• Kui tööjaotus on kord põhjalikult välja kujunenud, siis saab inimese enese töö katta vaid väga väikese osa tema vajadustest. Märksa suurema osa neist rahuldab ta vahetades selle osa oma töö tulemusest, mis jääb üle tema enda tarbimisest, teiste inimeste samalaadse toodanguosa vastu, mille järele tal vajadus on. Iga inimene elab seega vahetuse läbi või muutub teatud määral kaupmeheks, ning ühiskond ise muutub tõeliseks kaubandusühiskonnaks. (I köide lk 101)
• Metallide kasutamisega sellisel robustsel kujul kaasnes kaks väga tuntavat ebamugavust; esiteks, kaalumisega kaasnev tüli ja teiseks, sama metalli proovi määramisel. (I köide lk 104)
• Sõnal VÄÄRTUS, tuleb panna tähele, on kaks tähendust, ning mõnikord väljendab see mõne konkreetse eseme kasulikkust ning mõnikord võimalust teiste kaupade ostmiseks, mis selle asja omamisega kaasneb. Esimest võib nimetada „tarbimisväärtuseks“, teist „vahetusväärtuseks“. (I köide lk 108)

V peatükk Kaupade tegelikust ja nominaalhinnast, ehk nende hinnast töös ja nende hinnast rahas

• Iga inimene on rikas või vaene vastavalt sellele, mil määral ta saab endale lubada kasutada esmatarbekaupu, elumugavusi ja inimelu lõbustusi. Ent kui tööjaotus on täielikult välja kujunenud, on sellest kõigest vaid väga väike osa selline, millega inimest võib varustada tema enda töö. Märksa suurem osa peab pärinema teiste inimeste tööst, ning inimene peab olema rikas või vaene vastavalt sellele töö hulgale, mida ta saab käsutada või mida ta võib endale lubada osta. Iga kauba väärtus inimese jaoks, kes seda omab ja kes ei kavatse seda ise kasutada või ära tarvitada, vaid vahetada seda teiste kaupade vastu, on seepärast võrdne töö hulgaga, mida see kaup võimaldab tal osta või käsutada. Kõigi kaupade vahetusväärtuse tegelikuks mõõduks on seega töö.

Iga asja tegelik hind, see mis ta tegelikult maksab inimese jaoks, kes tahab seda omandada, on selle asja omandamise töö ja vaev. Iga asja väärtus inimese jaoks, kes on selle omandanud ja kes tahab teda müüa või vahetada millegi muu vastu, on see töö ja vaev, mida see võimaldab inimesel säästa ja mida ta võib peale sundida teistele inimestele. See, mis on ostetud raha või kaupade eest, on ostetud töö eest samal määral kui see, mille me oleme omandanud omaenda kehaga tehtud töö läbi. See raha või need kaubad säästavad meid tegelikult sellest tööst. Nad sisaldavad teatava hulga töö väärtust, mille me vahetame millegi vastu, mis eelduse kohaselt parajasti sisaldab sama suure hulga töö väärtust. Töö oli esimene hind, algne osturaha, mida maksti kõigi asjade eest. Mitte kulla või hõbedaga, vaid töö abil on algselt ostetud kogu maailma rikkus; ja selle väärtus nende jaoks, kes seda omavad ja kes tahavad seda vahetada mingite uute toodete vastu, on täpselt võrdne töö hulgaga, mida see võimaldab neil osta või käsutada. (I köide lk 110-111)

• Ent ehkki kõigi kaupade vahetusväärtuse tegelikuks mõõduks on töö, ei hinnata nende väärtust tavaliselt töö järgi. Tihti on raske teha kindlaks proportsiooni kahe erineva hulga töö vahel. Kahe erinevat sorti töö tegemisele kulutatud aeg ei määra alati üksi ära seda proportsiooni. Arvesse tuleb võtta ka erinevat talutud raskuste astet ja rakendatud leidlikkust. (I köide lk 112)
• Selles lihtsustatud tähenduses võib seega öelda, et tööl, nagu kaupadelgi, on tegelik ja nominaalne hind. Tema tegeliku hinna kohta võib väita, et see koosneb esmatarbekaupadest ja elumugavustest, mida tema eest on antud; tema nominaalhind koosneb rahasumma suurusest. Töötegija on rikas või vaene, hästi või halvasti tasutud tema töö tegeliku, mitte nominaalse hinna suhtes. (I köide lk 115)

VI peatükk Kaupade hinna koostisosad

• Väärtus, mille töötegijad lisavad materjalile, jaguneb sel juhul seepärast kaheks osaks, millest ühega makstakse palgad, teisega ettevõtja kasumi, üle selle, mis ta kogu materjalide varu ja palkade näol välja pani. Tal ei saaks olla mingit huvi neile tööd anda, kui ta ei ootaks nende töö müügist midagi rohkemat, kui et see oleks piisav, et talle tema kapital tagasi maksta; ning tal ei oleks mingit huvi rakendada pigem suurt kui väikest kapitali, kui tema kasum ei oleks teatavat laadi sõltuvuses tema kapitali suurusest. (I köide lk 134-135)
• Sellise asjade seisu juures ei kuulu kogu töö produkt enam alati töötegijale. Ta peab enamikul juhtudest jagama seda teda palganud kapitali omanikuga. Samuti ei ole töö kogus, mida tavaliselt kulutatakse mis tahes kauba omandamiseks või tootmiseks, ainsaks asjaoluks, mis võib määrata kauba kogust, mida selle eest tavaliselt peaks saama osta, käsutada või selle vastu vahetada. On ilmne, et täiendava koguse peab loovutama kapitali kasumiks, millega maksti selle töö palgad ja varuti vajalikud materjalid. (I köide lk 136)
• Hinna kõigi kolme erineva koostisosa tegelikku väärtust, pandagu tähele, mõõdetakse töö hulgaga, mida igaüks neist võib osta või käsutada. Töö mõõdab mitte ainult selle hinna komponendi väärtust, mis läheb tööjõule maksmiseks, vaid ka selle osa väärtust, mis jaguneb rendiks, ning selle osa väärtust, mis moodustab kasumi. (I köide lk 137)

VII peatükk Kaupade loomulikust ja turuhinnast

• Kui tõhusa nõudluse tõttu mingi teatava kauba turuhind kasvab märksa kõrgemaks, kui on tema loomulik hind, siis püüavad need, kes oma kaubavaruga seda turgu varustavad, seda muutust hoolega varjata. Kui see muutus oleks üldteada, siis meelitaks nende suur kasum nii paljusid võistlejaid oma kaubavaru samal moel kasutama, et tõhus nõudlus saaks täielikult rahuldatud ja turuhind alaneks peagi loomuliku hinnani ning võib-olla mõneks ajaks isegi alal selle. Kui turg asub selle kaubaga varustajate asukohast suure vahemaa taga, siis võib mõnikord juhtuda, et nad suudavad hoida saladust mitme aasta vältel ja võivad niikaua nautida ka erakorralist kasumit ilma uute konkurentideta. Tuleb aga tunnistada, et sedalaadi saladusi õnnestub harva hoida väga pikka aega; ning erakorraline kasum saab kesta vaid väga vähe aega kauem, kui püsib saladus.

Saladus tootmise vallas võib kesta kauem kui saladus kaubanduses. (I köide lk 150)

• Monopoli hind on igal juhul kõrgeim, mida on võimalik saada. Loomulik hind ehk vaba konkurentsi hind seevastu on madalaim, mida võib kauba eest võtta, mitte küll igal üksikul juhtumil, aga iga vähegi pikema ajaperioodi vältel. Üks on igal juhtumil kõrgeim, mida võib ostjatelt välja pigistada või mida nad oletatavasti on nõus välja andma; teine on madalaim, mida müüja saab tavaliselt endale lubada, et oma äritegevust jätkata. (I köide lk 152)

VIII peatükk Tööjõule makstavast palgast

• Töö loomuliku kompensatsiooni või palga moodustab selle töö toodang. Selles algses olukorras, mis eelneb nii maa eraomandusele kui kapitali akumulatsioonile, kuulub kogu töö toodang töötegijale. Tal ei ole ei maaomanikku ega isandat, kellega seda jagada tuleks. (I köide lk 156)
• Kui suur on tavaline palk töö eest, sõltub kõikjal tavaliselt lepingust, mis on sõlmitud nimetatud kahe poole vahel, kelle huvid kahtlemata ei kattu. Töölised ihkavad saada niipalju kui võimalik, peremees anda nii vähe kui võimalik. Esimesed kalduvad ühendama jõude selle nimel, et tõsta, teised selle nimel, et alandada töö eest makstavat palka. (I köide lk 158-159)
• Inimene peab alati elatuma oma tööst, ning tema palk peab olema vähemasti piisav tema ülalpidamiseks. Enamikul juhtudel peab inimese palk olema koguni suurem, muidu ei oleks tal võimalik ülal pidada perekonda ja selliste töötegijate hulk ei kestaks kauem kui vaid üks põlvkond. (I köide lk 161)
• Nõudmine nende järele, kes elatuvad palgast, ei saa ilmselt kasvada muudmoodi kui proportsionaalselt vahendite juurdekasvuga, mis on ette nähtud palga maksmiseks. Neid vahendeid on kahte liiki; esiteks, tulu, mis on üle selle, mis on vajalik ülalpidamiseks, ja teiseks kapital, mis on üle selle, mis on vajalik nende peremeeste tegevuseks. (I köide lk 162)
• Nõudmine töötegijate järele ja nende ülalpidamiseks määratud vahendid kasvavad, nagu näib, veelgi kiiremini, kui suudetakse leida töökäsi, keda palgata. (I köide lk 165)
• Heldem tasu töö eest on seega ühtlasi rahvusliku rikkuse kasvu loomulik sümptom, nii nagu see on ka selle vältimatu tulemus. Tööd tegevate vaeste armetu ülalpidamine, teiselt poolt, on loomulik sümptom sellest, et asjad ei liigu edasi, ja nende nälgimine on selle tunnismärk, et asjad liiguvad kiiresti halvemuse suunas. (I köide lk 168)
• Mitte sellest, et üks mees peab tõlda ja teine käib jala, ei tulene, et üks on rikas ja teine vaene, vaid üks peab tõlda sellepärast, et on rikas ja et teine on vaene, siis tema käib jala. (I köide lk 171)
• Viljatus, mis on nii sage moodsate naiste seas, on väga harv juhus alamast seisusest naiste puhul. Nõrgema soo juures näib luksus, äratades ehk küll kirge naudingute järele, alati nõrgendavat paljunemisvõimet ja tihti selle hoopis hävitavat.

Ent vaesus, ehkki ta näib mitte takistavat paljunemist, mõjub äärmiselt ebasoodsalt laste kasvatamisele. (I köide lk 175-176)

• Liberaalne tasu töö eest, olles kasvava jõukuse tagajärg, on ühtlasi rahvastiku juurdekasvu põhjuseks. Selle üle kaebamine tähendab hädaldada suurima ühiskondliku rikkuse tagajärje ja põhjuse üle. (I köide lk 178)
• Liberaalne tasu töö eest, soodustades edasiliikumist, tõstab sel moel ka lihtrahva töökust. Töö eest makstav palk soodustab töökust, mis nagu iga inimlik omadus, paraneb võrdeliselt talle osaks saava toetusega. (I köide lk 179)
• Pingelisele tööle, olgu see siis mõtte- või kehaline töö, mis kestab mitu päeva järjest, järgneb enamiku inimeste puhul suur soov lõdvestuda, mis, kui seda jõuga või vältimatu vajaduse läbi ei takistata, on peaaegu vastupandamatu. See on looduse hääl, mis nõuab, et lubatakse endale kergendust, mõnikord vaid puhkuse, mõnikord aga ka lõbutsemise ja meelelahutuse läbi. Kui seda nõuet ei järgita, siis on tagajärjed tihti ohtlikud ja mõnikord saatuslikud ning ühtlasi sellised, et see peaaegu alati, varem või hiljem, toob kaasa vastava kutsehaiguse. (I köide lk 180)
• Tööjõu rahalist hinda reguleerivad paratamatult kaks asjaolu: nõudlus tööjõu järele ja esmatarbekaupade ning elumugavuste hind. Nõudlus töö järele, vastavalt sellele, kas see on kasvav, paigalpüsiv või kahanev – ehk nõuab kasvavat, paigalpüsivat või kahanevat rahvaarvu -, määrab esmavajalike tarvete ja alumugavuste koguse, mida tuleb töötegijale anda, ning tööjõu rahaline hind on määratud sellega, mis on vajalik selle koguse ostmiseks. Ehkki tööjõu rahaline hind on seega mõnikord kõrge, kui toiduainete hind on madal, oleks see sama nõudluse korral veelgi kõrgem, kui toiduainete hind oleks kõrge. (I köide lk 184)
• Töötegemise eest makstava palga kasv tõstab paratamatult paljude esmatarbekaupade hindu, tõstes seda osa, mis sisaldub palkades, ja sel moel mõjub vähendavalt nende tarbimisele nii kodu- kui välismaal. (I köide lk 186)

IX peatükk Kapitali kasumist

• Kapitali kasumi kasv ja kahanemine sõltub samadest põhjustest mis töö eest makstava palga kasv ja kahanemine, ühiskonna rikkuse kasvavast või kahanevast seisundist; ent need põhjused mõjutavad neid väga erineval viisil.

Kapitali kasv, mis tõstab palkasid, kipub alandama kasumit. (I köide lk 187)

• Intresside liikumine võib anda meile seega mingisuguse ettekujutuse kasumi liikumisest. (I köide lk 188)
• Üldjuhul nõuab mis tahes tööalaga tegelemine suures linnas rohkem kapitali kui maal külas. Igas tootmisharus rakendatud suur kapital ja rikaste konkurentide hulk üldjuhul vähendab kasumimäära linnas alla selle, mis ta on maal. Ent töö eest makstav palk on suures linnas üldjuhul kõrgem kui maal. (I köide lk 189)
• Sellegipoolest on kõrged palgad ja kapitali kõrge kasum võib-olla asjad, mis harva käivad koos, välja arvatud ehk uute kolooniate erilistes tingimustes. (I köide lk 192-193)
• Raha teeb raha, ütleb vanasõna. Kui sul natuke on, siis on tihtipeale juba lihtne saada natuke juurde. Suurem raskus seisneb selle natukese saamises. (I köide lk 194)

X peatükk Palkadest ja kasumist töö ja kapitali erinevate rakenduste puhul

• Au moodustab suure osa kõigi austusväärsete tööde tasust. Rahalise võidu mõttes on nad kõiki asjaolusid arvesse võttes üldiselt alamakstud, nagu ma ikka ja jälle näidata püüan. Ebasoosingul on vastupidine mõju. (I köide lk 204)
• Meeldivus ja põlatavus mõjutavad kapitali kasumit samamoodi kui töö eest makstavat palka. Võõrastemaja ja kõrtsi pidaja, kes ei ole kunagi omaenda majas peremees ja kes peab taluma iga joodiku jõhkrust, ei pea ei väga meeldivat ega väga auväärset ametit. Ent leidub vaevalt ühtki teist lihtsat ametit, milles väike kapital annaks nii suurt kasumit.

Teiseks, töö eest makstav palk erineb sõltuvalt mingi ameti õppimise kergusest ja odavusest või raskusest ja kulukusest. (I köide lk 205)

• Ühtki liiki oskustööd ei ole aga nähtavasti kergem omandada kui ehitaja ja müüriladuja oma. (I köide lk 208)
• Rakenduse pidevus või ebapidevus ei saa mõjutada kapitali tavapärast kasumit ühegi tegevusala puhul. See, kas kapital on või ei ole pidevalt rakendatud, sõltub mitte tegevusalast, vaid tegijast. (I köide lk 209)
• Viiendaks, töö eest erinevate ametite puhul makstav palk erineb sõltuvalt vastaval tegevusalal edu saavutamise tõenäolisusest või ebatõenäolisusest. Tõenäosus, et konkreetne inimene omandab piisava ettevalmistuse ametiks, mida talle on õpetatud, on erinevate tegevusalade puhul väga erinev. Suurema osa mehaaniliste tööde puhul on edu peaaegu kindel, ent vabade elukutsete puhul väga ebakindel. Kui panete oma poja kingsepaametit õppima, siis on vähe kahtlust, et ta õpib valmistama paari kingi; ent saates teda juurat õppima, teeb see vähemalt kakskümmend ühe vastu, kui ta peaks kunagi saavutama sellise asjatundlikkuse, et see võimaldab tal selle tegevusalaga ära elada. Täiesti ausa loterii korral peavad need, kes võidu tõmbavad, saama endale kõik, mille kaotasid need, kes tõmbasid tühja loosi. (I köide lk 210-211)
• Silmapaistvus mis tahes ametis, mille puhul vaid vähestele on jõukohane keskpäranegi tase, on kõige kindlam tunnistus sellest, mida nimetatakse geeniuseks või kõrgeks andeks. (I köide lk 212)
• Paljudel inimestel on suurepäraseid andeid, kes aga põlgavad nende rakendamist sel moel, ning paljud oleksid võimelised neid omandama, kui nendega saaks teha midagi austusväärset.

Ülihea arvamus, mida enamik inimesi omab oma võimetest, on iidne pahe, mida on märkinud kõigi aegade moralistid ja filosoofid. Nende absurdselt enesekindlat usku omaenda heasse saatusesse on vähem märgatud. See aga on, kui see võimalik oleks, veelgi universaalsem. Ei ole ühtki inimest terves ilmas, kes, talutava tervise juures olles ja talutavas meeleolus, ei jagaks mingil määral seda usku. Võiduvõimalus on iga inimese puhul rohkem või vähem ülehinnatud ja kaotuse võimalus enamiku inimeste puhul alahinnatud, ja vaevalt kellegi poolt, kes on talutava tervise ja hingeseisundi juures, hinnatud suuremaks, kui see on. (I köide lk 213)

• Riskipõlgus ja mõtlematu lootus edule ei ole ühelgi eluperioodil nii tuntavad kui eas, mil noored inimesed valivad endale elukutset. (I köide lk 215)
• Seepärast viiest asjaolust, mis põhjustavad palkade erinevust, mõjutavad kasumit vaid kaks: tegevusala meeldivus ja ebameeldivus, ning risk või ohutus, mis sellega tegelemisega seondub. (I köide lk 219)
• Vahe jae- ja hulgiäri näiva kasumi vahel on palju väiksem pealinnas kui väikestes linnades ja maakohtades. Seal, kus toidukaupade äris võib rakendada kümme tuhat naela, moodustab palk kaupmehe töö eest vaid tibatillukese lisanduse niivõrd suure kapitali tegelikule kasumile. Jõuka kaupmehe näiv kasum on sellises paigas seepärast samal tasemel hulgikaupmehe kasumiga. Just sel põhjusel on jaemüügi teel müüdavad kaubad pealinnas üldjuhul sama odavad ja tihti ka palju odavama kui väikelinnades ja maakohtades. (I köide lk 221)
• Ehkki kapitali kasumid nii hulgi- kui jaekaubanduses on üldjuhul pealinnas väiksemad kui väikestes linnades ja maakohtades, omandatakse esimeses paigas ka väikselt laustades tihtipeale suuri varandusi, mida vaevalt kunagi sünnib viimati nimetatud paikades. (I köide lk 222)
• Ent siiski juhtub harva, et suur varandus saavutatakse isegi suures linnas mis tahes ühe kindla, väljakujunenud ja hästituntud ettevõtlusharu läbi, vaid pigem terve pika eluaja töökuse, säästlikkuse ja hoole läbi. Äkilisi varandusi aetakse sellistes kohtades aga mõnikord tõepoolest kokku selle läbi, mida nimetatakse spekulatiivseks äriks. Spekulandist kaupmees ei harrasta ühtki kindlat, väljakujunenud või hästituntud äritegevuse haru. Ta on sel aastal tervailjakaupmees ja järgmisel aastal veinikaupmees, ning ülejärgmisel aastal ajab äri suhkru, tubaka või teega. Ta võtab ette mis tahes äriala, kui näeb ette, et see võib osutuda tulusamaks kui harilikult, ning ta lahkub sellelt alalt, kui näeb ette, et selle kasumid kahanevad teiste ärialade tasemele. (I köide lk 222)
• Iga uue vabriku rajamine mis tahes uues tootmisharus või iga uus tootmisviis põllumajanduses on alati spekulatsioon, millest ettevõtja loodab enda jaoks erakorralist kasumit. See kasum võib mõnikord olla väga suur ja mõnikord, võib-olla sagedasematel juhtudel, hoopis vastupidi, ent üldjuhul ei ole selle puhul võrdelist sõltuvust teiste, vanemate tootmisharudega naabruskonnas. Kui projekt õnnestub, on kasum algul tavaliselt väga kõrge. Kui tootmisharu või tootmisviis saab täiel määral sissetöötatuks ja hästituntuks, alandab konkurents selle teiste tegevusaladega võrdsele tasemele. (I köide lk 224)
• Kui inimene saab oma elatise ühest ametist, mis ei täida suuremat osa tema ajast, siis soovib ta vahepealsel jõudeajal tihtipeale töötada teises ametis väiksema palga eest, kui selle töö iseloom seda muidu eeldaks. (I köide lk 226)
• Vara, mis igale inimesele tema töö puhul kuulub, kuna see on igasuguse muu vara esmaseks aluseks, on seepärast kõige püham ja puutumatum. (I köide lk 234)
• Hind, mida linn tegelikult maksab igal aastal sisseveetud toiduainete ja materjalide eest, on igal aastal linnast välja veetud toodete ja muude kaupade hind. Mida kallimalt viimaseid müüakse, seda odavamalt esimesi ostetakse. Linna töö muutub rohkem, maa töö vähem kasulikuks. (I köide lk 239)
• See vaene liik mehi, keda tavaliselt nimetatakse literaatideks, on suuresti olukorras, milles advokaadid ja arstid oleksid eelneva eelduse korral. Kõikjal Euroopas on suurem osa neist õpetust saanud kiriku tarvis, ent erinevatel põhjustel vaimulikkonna hulka mitte astunud. Seega on nad üldjuhul hariduse omandanud riigi kulul ja nende hulk on kõikjal nii suur, et see tavaliselt alandab nende töö hinna väga viletsa tasuni. (I köide lk 248)

XI peatükk Maa rendist

• Et inimesed, nagu kõik teisedki loomad, paljunevad loomulikul viisil võrdeliselt vahenditega nende ülalpidamiseks, valitseb toidu järele alati suurem või väiksem nõudlus. (I köide lk 267)
• Viinamari on rohkem mõjutatud pinnase erinevustest kui ükski teine viljapuu. Mõnda liiki pinnasest ammutab ta maitse, millest eeldatakse, et sellega ei suuda võistelda ükski kultuur ega hooldamine ühelgi teisel pinnasel. See maitse, olgu tegelik või kujuteldav, on mõnikord eriomane vaid mõne üksiku viinamarjaitsanduse toodangule; mõnikord on see levinud mingi väikese piirkonna enamikus istandustes ning mõnikord mainisväärsel osal provintsi territooriumil. Kogu sedalaadi viinamarjade turule toodav kogus jääb väiksemaks efektiivsest nõudlusest ehk nõudlusest nend epoolt, kes on valmis maksma kogu rendi, kasumi ja palkade summa, mis on vajalik saagi kasvatamiseks ja turuletoomiseks, vastavalt tavalisele taksile või vastavalt sellele määrale, mille alusel makstakse tavalises viinamarjaistanduses. (I köide lk 281)
• Toidu kogus, mida toodab kartulipõld, ei jää koguse poolest alla riisipõllul toodetud toidukogusele ja ületab suuresti nisupõllu toodangu hulga. (I köide lk 286)
• Kartulit on raske säilitada aasta ringi ja võimatu hoida laos kaks või kolm aastat nagu nisu. Hirm, et neid ei õnnestu maha müüa enne, kui nad riknevad, mõjub ebasoodsalt nende kasvatamisele ja on võib-olla peamiseks takistuseks, miks nad ei saa üheski suures riigis kujuneda kõigist kihtidest inimeste peamiseks taimseks toiduks nagu leib. (I köide lk 288)
• Maade rahvarohkus ei ole võrdeline mitte inimeste arvuga, kellel nende toodang suudab pakkuda kehakatet ja eluaset, vaid sellise hulgaga, keda maa suudab ära toita. Kui toit on tagatud, siis vajaliku riietuse ja eluaseme leidmine on lihtne. Ent kui riietus ja eluase on olemas, võib toidu leidmine tihti olla raske. (I köide lk 291)
• Iha toidu järele on iga inimese puhul piiratud inimese kõhu vähese mahutavusega; ent ihale hoonete, rõivastuse, tualett-tarvete ja mööbli mugavuse ja kaunistuste järele ei näi tulevat lõppu ega ole sel ka mingeid piire. (I köide lk 292)
• Madalaim hind, millega väärismetalle saab müüa, ehk väikseim kogus teisi kaupu, mille vastu neid saab vahetada vähegi pikema aja vältel, on reguleeritud samade põhimõtetega, mis fikseerivad madalaima tavalise hinna kõigi teiste kaupade puhul. Selle määrab ära kapital, mida üldjuhul tuleb kulutada nende toimetamiseks kaevandusest turule. Hind peab olema vähemalt piisav selle kapitali asendamiseks koos tavapärase kasumiga.

Näib aga, et nende kõrgeim hind ei pea olema tingimata määratud ühegi muu asjaga kui nende metallide endi tegeliku harulduse või küllusega. See ei ole määratud ühegi teise kauba hinnaga, nagu söe hind on ära määratud küttepuude hinnaga, üle mille ükskõik kui suur nappus ei saa seda kunagi tõsta. Suurendades kulla haruldust teatava piirini, võib väikseim kübeke kulda saada hinnalisemaks kui teemant ja olla vahetatud suurema koguse muude kaupade vastu. (I köide lk 302-303)

• Ka kõige rikkalikum varustatus väärismetallide või vääriskividega suudaks maailma rikkusele vähe juurde anda. Toodang, mille väärtus tuleneb peamiselt selle haruldusest, kaotab külluse läbi paratamatult väärtust. Kullatud serviisi ja teisi frivoolseid riietuse ja mööblikaunistusi saaks osta väiksema hulga töö või väiksema koguse kaupade eest ing selles seisneks ainus eelis, mida maailm võiks sellise külluse läbi saada. (I köide lk 305)
• Kaupa võib nimetada kalliks või odavaks mitte ainult tema tavalise hinna absoluutse suuruse või väiksuse alusel, vaid vastavalt sellele, kas see hind on rohkem või vähem üle madalaima hinna, mille eest teda on võimalik turule tuua ükskõik millise vähegi arvestatava aja vältel. Madalaim hind on selline, mis katab vaid kapitali kulud, koos mõõduka kasumiga, mida on vaja rakendada selleks, et kaup turule jõuaks. (I köide lk 358)
• Need erinevat laadi toortooted võib jaotada kolme liiki. Esimene koosneb neist, mida inimtöö läbi on vaevalt üldse võimalik rohkendada. Teine neist, mida inimtöö võib vastavalt nõudlusele rohkendada. Kolmas neist, mille osas tööusinuse tõhusus on kas piiratud või ebakindel. Jõukuse ja arengutaseme edenedes võib esimeste tegelik hind tõusta ükskõik kui ekstravagantsesse kõrgusse ja sellele ei näi tõkkeid seadvat ükski piir. Teiste hind, ehkki see võib tõusta tunduval määral, omab aga sellegipoolest teatavat piiri, millest kõrgemale ta ei saa hästi kasvada vähegi pikemaks ajaperioodiks. Kolmandate hind, ehkki sel on tendents arenguga koos tõusta, võib sellegipoolest sama arengutaseme juures mõnikord koguni langeda, mõnel juhul jääda samaks ja mõnikord rohkem või vähem tõusta, vastavalt sellele, kuidas juhulsikud asjaolud muudavad inimese jõupingutused sedalaadi toortoodangu koguse suurendamisel rohkem või vähem edukaks. (I köide lk 363-364)
• Kaupmehed ja töösturid on selle kihi hulgas kaks klassi inimesi, kes enamasti käsutavad suurimat kapitali ja kes oma rikkuse tõttu pälvivad suurima osa riigi tähelepanust ja hoolest. Kua kogu oma elu vältel on nad ametis plaanide ja projektidega, on neil tihtipeale rohkem taipu ja arusaamist kui suuremal osal maa-aristokraatiast. Kuna nende mõtted on aga tavaliselt seotud pigem omaenda konkreetse äriala huvidega kui ühiskonna huvidega, siis nende otsustusi, isegi kui need on välja pakutud suurima siirusega (mida nend ekohta kõigil juhtudel ei saa öelda), võib palju suuremal määral usaldada pigem esimeste kui viimaste seisukohalt. Nende üleolek maa-aristokraatiast ei avaldu niipalju nende arusaamises riiklikest huvidest kui selles, et neil on parem arusaam omaenda huvidest kui maahärradel omadest. Just sellesama omaenda huvide parema mõistmise toel on nad tihti karistanud maa-aristokraatia lahkust ja veennud neid lahti ütlema nii omaenda kui ka ühiskonna huvidest, tulenevalt väga lihtsast, ent ausast veendumusest, et nende huvid ja mitte maa-aristokraatia huvid on ühiskonna huvid. Kaupmeeste huvid aga, mis tahe skonkreetsel kaubanduse või tööstuse alal, on alati mingis osas erinevad ühiskonna huvidest, isegi nendega vastuolus. Laiendada turgu ja piirata konkurentsi on alati kaupmeeste huvides. (I köide lk 410-411)

2, raamat

I peatükk Kapitali jagunemisest

• Kapital, mis on paigutatud hoonesse, mille puhul on tegu omaniku elumajaga, lõpetab sellest hetkest toimimise kapitali funktsioonis, ehk ei võimalda tema omanikul teenida tulu. Elumaja kui selline ei anna tema omanikule mingit tulu ning ehkki see on ilma kahtlusteta tema jaoks äärmiselt kasulik, on see seda sellisel moel, nagu on talle kasulikud tema riided või majapidamistarbed, mis sellegipoolest moodustavad osa tema kuludest, mitte aga tuludest. (I köide lk 429)

II peatükk Rahast, käsiteldes seda ühiskonna kogukapitali teatava osana, ehk rahvusliku kapitali ülalhoidmise kuludest

• Ehkki kõigi mingi maa elanike nädala- või aastatulu võib samal moel olla, ja sageli ongi neile välja makstud rahas, peab nende tegelik rikkus, nende nädala- või aastatulu kokkuvõetuna alati olema suur või väike proportsionaalselt tarbekaupade hulgale, mida nad kõik kokku selle raha eest osta saavad. Kõigi nende tulu kokkuvõetult ei ole ilmselt võrdne nii raha kui tarbekaupadega, vaid ainult ühega neist väärtustest, ja võrdlus viimasega on kohasem kui esimesega (I köide lk 444-445)
• Kui nad kasutavad seda kulda ja hõbedat, et osta välismaiseid kaupu kodumaise tarbimise jaoks, siis võivad nad, esiteks, osta selliseid kaupu, mida tõenäoliselt tarvitavad jõude olevad inimesed, kes midagi ei tooda, nagu näiteks välismaiseid veine, välismaist siidi jne., või, teiseks, nad võivad osta täiendava varu materjale, tööriistu ja toiduaineid, mis võimaldab ülal pidada ja tööle rakendada hulga töökaid inimesi, kes taastoodavad, koos kasumiga, oma aastase tarbimise.

Niikaua kui seda kasutatakse esimesena nimetatud otstarbel, soodustab see pillamist, suurendab kulutusi ja tarbimist, suurendamata sealjuures tootmist või loomata ühtki püsivat fondi nende kulutuste katmiseks ning on igas mõttes ühiskonnale kahjuks.

Niikaua kui seda kasutatakse teisel viisil, soodustab see tööstust, ning ehkki see suurendab ühiskonna tarbimist, loob see püsiva fondi selle tarbimise kandmiseks, kuna inimesed, kes tarbivad, ühtlasi taastoodavad, sealjuures kasumiga, oma aastase tarbimise. Ühiskonna aastane kogutulu, nende maa ja tööjõu aastane kogutoodang kasvab kogu selle väärtuse läbi, mida nende tööliste töö lisab materjalidele, mille töötlemiseks neid on rakendatud ja nende puhastulu kasvab selle võrra, mis jääb sellest väärtusest alles pärast nende kulude mahaarvamist, mis on vajalikud materjalide ja nende tööala töövahendite võimaldamist. (I köide lk 450-451)

• Viis, kuidas panakde kõige mõistlikum tegevus saab kaasa aidata maa tööstuse kasvule, ei seisne mitte selle maa kapitali suurendamises, vaid selles, et aktiivseks ja tootlikuks muudetakse suurem osa kapitalist, kui oleks võimalik ilma selleta. See osa kapitalist, mida ärimees on sunnitud kasutamata ja sularaha kujul enda käes hoidma jooksvate nõuete rahuldamiseks, on vaid suur hulk surnud kapitali, mis senikaua, kui see jääb selliseks, ei tooda midagi ei tema ega tema maa jaoks. Panganduse mõistlik toimimine aitab kaupmehel muuta oma surnud kapitali aktiivseks ja tootlikuks kapitaliks, materjalideks, mida töödelda, töövahenditeks, millega tööd teha ja elatiseks, mille nimel tööd teha – kapitaliks, mis toodab midagi nii tema enda kui tema maa jaoks. (I köide lk 487)
• Ka kohustus ehitada tulemüüri, et hoida ära tulekahju edasikandumist, on loomuliku vabaduse piiramine, täpselt samalaadne kui siin välja pakutud pangandusäri regulatsioonid. (I köide lk 492)

III peatükk Kapitali akumulatsioonist, ehk tootlikust ja mittetootlikust tööst

• On üht sorti töö, mis lisab väärtust esemele, millele seda rakendatakse ning on teist liiki töö, millel seda toimet pole. Esimest, kuivõrd see toodab väärtust, võib nimetada tootlikuks tööks, teist aga mittetootlikuks tööks. Nii lisab tootmistöölise töö üldjuhul materjalide väärtusele, mille kallal ta töötab, omaenda ülalpidamise ja oma peremehe kasumi. Teenija töö seevastu ei lisa väärtust mitte millelegi. Ehkki tootja saab oma palga peremehe käest, ei tekita ta talle tegelikult mingeid kulusid, kuna need palgad tehakse üldjuhul tasa, koos kasumiga, selle objekti suurenenud väärtusega, mille kallal tööd tehakse. Ent koduteenija ülalpidamist ei tehta kunagi tasa. Suure hulga tootmistööliste palkamisega saab inimene rikkaks, suure hulga teenijate ülalpidamise läbi saab ta vaesemaks. Sellegipoolest on teenijate tööl oma väärtus ja see väärib tasu samamoodi nagu tööliste oma. Ent tööliste töö fikseerub ja realiseerub mingis kindlas asjas või müüdavas kaubas, mis kestab vähemasti mõnda aega pärast seda, kui see töö on tehtud. See on, nagu oleks teatav kogus tööd kogutud ja varuks hoitud, et kasutada seda, kui vaja, mõnel muul juhul. Töö ese, ehk mis on seesama, selle eseme hind, võib hiljem vajaduse korral liikvele panna tööjõu hulga, mis on võrdne sellega, mis selle eseme algselt tootis. Koduteenija töö seevastu ei ole millegagi fikseeritud ega realiseerunud üheski konkreetses esemes või müüdavas kaubas. Tema teenused kaovad samal hetkel, mil ta neid osutab, ja jätavad harva endast mingi jälje või loovad väärtuse, mille eest hiljem saaks hankida samaväärse hulga teenuseid.

Paljude kõige austusväärsemate ühiskonnakihtude töö ei tooda, nagu koduteenijate omagi, mingisugust väärtust ja ei fikseeru ega realiseeru üheski püsivas esemes või müüdavas kaubas, mis kestaks edasi peale seda, kui see töö on tehtud ja mille eest hiljem võiks hankida samal hulgal tööjõudu. Suverään näiteks, koos kõigi kohtunike ja sõjapealikutega, kes teda teenivad, kogu sõjavägi ja laevastik on mittetootlikud töötajad. Nad on riigi ja ühiskonna teenrid ja neid peetakse ülal ühe osaga teiste inimeste aastase töö toodangust. Nende teenistus, ükskõik kui austusväärne, kasulik või vajalik see ka ei ole, ei tooda midagi, mille eest hiljem võiks hankida samas koguses teenuseid. Rahvaste ühenduse kindlustatus, julgeolek ja kaitse, nende selle aasta töö tulemus, ei osta riigile kindlustatust, julgeolekut ja kaitset järgmisel aastal. Samasse klassi tuleb liigitada mitmed teised, mõned nende hulgas kõige frivoolsemad ametid: kirikuteenrid, advokaadid, arstid, igat liiki õpetlased; näitlejad, klounid, ooperilauljad, teatritantsijad jne. Ka nende hulgast kõige tavalisemagi ameti tööl on teatav väärtus, mille määravad ära täpselt needsamad põhimõtted, mis on määravad igat muud laadi töö puhul; ning ka kõige üllama ja kasulikuma ameti töö neist ei tooda midagi, mille eesthiljem võiks osta või hankida sama hulga tööd. Nagu näitleja deklamatsioon, oraatori kõnepalang või muusika viis, kaob nende kõigi töö samal hetkel, mil see on tehtud. (I köide lk 501-503)

• Mittetootlikke töötegijaid ja neid, kes üldse tööd ei tee, peetakse ülal tulu arvel – kas siis, esiteks, selle osa aastase toodangu arvel, mis on algselt määratud mingite konkreetsete isikute tuluks, olgu siis maa rendi või kapitali kasumi näol, või, teiseks, selle osa arvel, mis on küll algselt mõeldud asendama kapitali ja ülal pidama vaid tootlikke töötajaid, ent millest seda osa, mis on üle äraelamiseks vajaliku määra, võib kasutada ükskõik kas siis tootlike või mittetootlike inimeste ülalpidamiseks. (I köide lk 504-505)
• Seega sõltub tootlike ja mittetootlike inimeste suhtarv igal maal väga suuresti proportsioonist selle osa aastatoodangu vahel, mis, niipea kui see tuleb kas maast või tootlike tööliste kätest, on määratud asendama kapitali, ja selle vahel, mis on määratud moodustama tulu, kas siis rendi või kasumi näol. See suhe on rikaste maade puhul väga erinev sellest, mis ta on vaeste maade puhul. (I köide lk 506)
• Proportsioon kapitali ja tulu vahel näib seepärast kõikjal reguleerivat suhet töökuse ja jõudeoleku vahel. Kus iganes domineerib kapital, on ülekaalus tööks; kus määravam on tulu, on ülekaal jõudeolekul. Kapitali juurdekasv või kahanemine kaldub seepärast loomulikul viisil suurendama või vähendama tööstust, tootlike käte arvu ja järelikult ka riigi maa ja tööjõu aastase toodangu vahetatavat väärtust, tema elanike tegelikku rikkust ja tulu. (I köide lk 510)
• Väärkäitumise tagajärjed on sageli samad mis pillamisel. Iga mõtlematu ja ebaedukas projekt põllumajanduses, mäetööstuses, kalapüügi, kaubanduse või tööstuse alal kipub samal viisil vähendama vahendeid, mis on määratud tootliku tööjõu ülalpidamiseks. Iga sellise projekti puhul, ehkki kapitali tarvitatakse vaid tootlike käte poolt, siis kuna sel puhul ei tehta järelemõtlematu kasutusviisi tõttu täiel määral tasa omaenda tarbimise väärtust, peab alati tulemuseks olema teatav kahanemine ühiskonna tootlike vahendite osas. (I köide lk 515)
• Mis puutub ekslikku käitumisse, siis järelekaalutud ja edukate ettevõtmiste arv on kõikjal palju suurem kui mõtlematute ja ebaõnnestunud ettevõtmiste arv. Kõigi meie kurtmiste juures pankrottide sageduse üle moodustab õnnetute inimeste arv, keda see õnnetus tabab, vaid väga väikese osa kõigist neist, ke son tegevad kaubanduses või mõnel muul ärialal; ehk mitte palju rohkem kui üks tuhandest. Pankrot on võib-olla suurim ja alandavaim õnnetus, mis võib süütule inimesele kaela langeda. Suurem osa inimesi on seepärast piisavalt hoolikad, et seda vältida. Mõned, tõepoolest, ei suuda seda vältida, nii nagu mõni ei suuda vältida ka võllast. (I köide lk 516-517)
• Nii nagu säästmine suurendab ja pillamine vähendab riigi kapitali, nii ka nende käitumine, kelle kulutused võrduvad täpselt nende tuludega, ilma kapitali akumuleerimiseta või vähendamiseta, ei suurenda ega vähenda seda. Teatud laadi kulutused aga näivad ühiskonna jõukusele rohkem lisavat kui teised. (I köide lk 523)
• Nii nagu üht liiki kulutamine on teisest soodsam üksikisiku jõukuse seisukohalt, on see seda samal moel ka riigi puhul. Rikaste majad, mööbel, rõivad muutuvad lühikese ajaga kasulikuks ka alamasse ja keskklassi kuuluvate inimeste jaoks. Nad saavad neid osta, kui nendest ülemad neist ära tüdivad ja sel moel paraneb aja jooksul kogu rahva elujärg, kui sedalaadi kulutamisviis muutub rikaste puhul üldiseks. (I köide lk 524)

IV peatükk Intressiga välja laenatud varast

• Intressiga laenatud vara kasutatakse kahtlemata aeg-ajalt mõlemal viisil, ent esimesel viisil palju sagedamini kui teisel. Inimene, kes võtab laenu selleks, et kulutada, on peagi laostunud ja sellel, kes talle laenab, on tihti põhjust oma kergemeelsust kahetseda. (I köide lk 528-529)
• Sedamööda, kuidas intressiga väljalaenatava vara hulk kasvab, intress, ehk hind, mida tuleb maksta selle vara kasutamise eest, tingimata kahaneb, mitte ainult neist üldistest põhjustest tulenevalt, mis määravad, et asjade turuhind üldjuhul langeb nende koguse kasvades, vaid tulenevalt ka teistest põhjustest, mis on eripärased sellele konkreetsele juhule. (I köide lk 532)
• Millised ka ei oleks kapitali väärtuse alanemise põhjused, peavad samad põhjused alandama ka intressi, ning täpselt samal määral. Suhe kapitali väärtuse ja intressimäära vahel peab olema jäänud samaks, ehkki intressimäära ei ole kunagi muudetud. (I köide lk 534)

V peatükk Kapitali erinevatest rakendustest

• Et tuua kõige enam kahtlustäratavam näide, siis ei ole mitte õllesaalide suur arv see, millest on põhjustatud lihtsrahva üldine kalduvus joomisele, vaid see muudest põhjustest tulenev kalduvus annab tööd nii arvukatele õlletubadele. (I köide lk 543)
• Ükski võrreldav kapital ei pane liikvele rohkem tootlikku tööjõudu kui talupoja kapital. Mitte ainult tema sulased, vaid ka tema tööloomad on tootlikud töötegijad. Põllumajanduses töötab ka loodus inimesega kaasa, ning ehkki tema töö ei lähe midagi maksma, on tema toodangul oma väärtus, samahästi kui ka kõige kulukamal töötegijal. (I köide lk 545)

3. raamat

II peatükk Põllumajanduse pärsitusest endisaja Euroopas pärast Rooma Impeeriumi langust

• Inimese uhkus paneb teda armastama domineerimist ja miski ei solva teda rohkem kui kohustus aladuda selleni, et veenda oma alamaid. Seepärast, kus iganes seadus seda lubab ja töö iseloom seda võimaldab, eelistab ta üldjuhul kasutada vabade inimeste teenete asemel orjade tööd. (I köide lk 578-579)
• Kujutleti, et on maamomaniku huvides, et ükski tema eelkäijate poolt võimaldatud rendileping ei tohi teda segada pikkade aastate vältel nautimast oma maade täit väärtust. Ahnus ja ebaõiglus on alati lühinägelikud ja nii ei näinud nad ette, kui suurel määral see regulatsioon piirab arengut ja kahjustab sellega pikemas perspektiivis maaomaniku tegelikke huve. (I köide lk 584)

IV peatükk Kuidas linnade kaubandus aitas kaasa maa arengule

• Teiseks, linnade elanike poolt kogutud rikkust kasutati sageli müügiks olevate maade ostmiseks, millest suur osa oli sageli üles harimata. Kaupmeestel on tavaliselt himu saada maa-aadliks, ja kui see neil õnnestub, on nad üldjuhul parimad maade edendajad. Kaupmees on harjunud rakendama oma raha eelkõige kasulike projektide heaks, samal ajal maahärrad on harjunud seda kasutama peamiselt kulutamiseks. Esimene näeb sageli oma raha tema käest välja minemas ja kasumiga tagasi pöördumas; teine, kui ta selle kord käest on andnud, loodab väga harva sellest veel midagi kuulda. (I köide lk 605)
• Väikeomanik aga, kes tunneb oma väikese maalapi iga nurka, kes näeb seda kõike kiindumusega, milleks omand, eriti väike omand teda loomulikul viisil innustab ja kes seetõttu tunneb rahuldust mitte ainult selle harimisest, vaid ka imetlemisest, on üldjuhul kõigist edendajatest kõige töökam, kõige arukam ja kõige edukam. (I köide lk 616)

4. raamat

• Poliitiline ökonoomia, mida peetakse riigijuhtimise ja seadusloome teaduse üheks eriharuks, püstitab kaks eraldi eesmärki: esiteks, pakkuda külluslikku tulu inimestele, ehk õigemini, võimaldada neil endil pakkuda enda jaoks sellist tulu või elatist; ning teiseks, varustada riiki või riikide ühendust piisava tuluga avalike teenuste jaoks. Ta seab eesmärgiks rikastada nii rahvast kui valitsejat.

Rikkuse erinev kasv erinevatel aegadel ja erinevate rahvaste juures on andnud alust kaheks erinevaks poliitilise ökonoomia süsteemiks, mis puudutab rahva rikkaks muutmist. Ühte võib nimetada kaubanduse süsteemiks, teist põllumajanduse süsteemiks. Ma äritan mõlemat selgitada nii põhjalikult ja selgelt, kui suudan ja alustan kaubandusliku süsteemiga. See on kaasaegne süsteem ja sellest võib kõige paremini aru saada meie endi maa ja meie endi aja näitel. (II köide lk 9)

I peatükk Kaubandusliku või merkantiilsüsteemi printsiibist

• Et rikkus koosneb rahast, või kullast ja hõbedast, on levinud ettekujutus, mis loomulikul viisil võrsub raha kahetisest funktsioonist kaubanduse instrumendina ja väärtuse mõõduna. Tulenevalt sellest, et ta on kaubanduse instrument, on meil raha omades lihtsam kui ühegi teise kauba abil osta ükskõik mida muud, mille järele meil on vajadus. Suuremaks probleemiks, leiame me iga kord, on hankida raha. Kui see on käes, ei ole ühegi järgneva ostu sooritamisega mingit raskust. Tulenevalt sellest, et raha on väärtuse mõõt, hindame me kõigi teiste kaupade väärtust raha kogusega, mille vastu neid saab vahetada. Me ütleme rikka mehe kohta, et tal on vähe raha. Kokkuhoidlik inimene, või inimene, kes tahab saada rikkaks, öeldakse armastavat raha; ning hoolimatu, helde või pillaja inimene öeldakse olevat raha suhtes ükskõikne. Saada rikkaks, tähendab omada raha; lihtsalt öeldes, rikkust ja raha peetakse tavakeeles igas mõttes sünonüümideks. (II köide lk 10)
• Alati ei ole vajalik akumuleerida kulda ja hõbedat selleks, et võimaldada riigil pidada sõda välismaal ja pidada ülal laevastikku ja armeed kaugetes maades. Laevastikku ja armeed ei peeta ülal kulla ja hõbedaga, vaid tarbitavate kaupadega. (II köide lk 25)
• Seega on poliitilise ökonoomia kaheks suureks jõumasinaks maa rikastamisel piirangud impordile ja soodustused ekspordile.

Piirangud impordile oli kahte liiki.

Esiteks, piirangud selliste kodumaise tarbimise jaoks määratud välismaiste kaupade impordile, mida võis valmistada ka kodumaal, ükskõik millisest riigist nad ka olid imporditud.

Teiseks, piirangud peaaegu igat liiki kaupade impordile neist konkreetsetest maadest, millega kauplemise bilanssi peeti ebasoodsaks. (II köide lk 39)

II peatükk Piirangutest selliste kaupade impordile välisriikidest, mida saab valmistada kodumaal

• Iga inimene pingutab end pidevalt selle nimel, et leida kõige kasulikumat rakendust kapitalile, mida ta võib käsutada. See on tõepoolest tema enese ja mitte ühiskonna kasu, mida ta silmas peab. End omaenda kasu üle järelemõtlemine suunab teda loomulikul moel, või pigemini paratamatult eelistama rakendust, mis on kõige kasulikum ühiskonnale.

Esiteks üritab iga inimene rakendada oma kapitali nii lähedal kodule kui võimalik ja järelikult nii palju kui ta suudab, kodumaise tööstuse toetuseks, alati eeldusel, et ta saab seeläbi oma kapitalilt tavapärast või tavapärasest mitte palju väiksemat kasumit. (II köide lk 43)

• Kuivõrd iga indiviid üritab seepärast, niipalju kui suudab, ühtaegu nii rakendada oma kapitali kodumaise tööstuse toetuseks kui ka suunata seda tööstust sel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, siis pingutab iga inimene paratamatult selle nimel, et muuta ühiskonna aastast kogutulu nii suureks, kui ta suudab. Ta ei kavatse üldjuhul tõepoolest ei edendada ühiskonna huve ega tea ka seda, kui palju ta neid edendab. Eelistades toetust pigem kodumaisele kui välismaisele tööstusele, peab ta silmas vaid iseenda ohutust ning suunates seda tööstust sellisel moel, et selle toodang võiks olla suurima väärtusega, peab ta samuti silmas vaid omaenda kasu — ning on seeläbi, nagu paljudel muudelgi juhtudel, nähtamatust käest juhituna taotlenud eesmärki, mis ei kuulunud tema kavatsuste hulka. Nagu ei ole alati ka ühiskonnale kahjuks, et see ei olnud tal plaanis. Järgides omaenese huve, toetab inimene sageli ühiskonna huve tõhusamalt kui sellisel juhul, kui ta tõepoolest üritab neid toetada. Ma ei ole kunagi kuulnud, et väga palju head oleks sündinud kellegi käe läbi, kes on võtnud nõuks teha äri ühiskonna hüvanguks. See kalduvus ei ole tõepoolest kaupmeeste hulgas eriti levinud ja ei ole vaja kulutada palju sõnu, et neid sellest loobuma veenda. (II köide lk 45-46)
  • As every individual, therefore, endeavours as much as he can both to employ his capital in the support of domestic industry, and so to direct that industry that its produce may be of the greatest value; every individual necessarily labours to render the annual revenue of the society as great as he can. He generally, indeed, neither intends to promote the public interest, nor knows how much he is promoting it. By preferring the support of domestic to that of foreign industry, he intends only his own security; and by directing that industry in such a manner as its produce may be of the greatest value, he intends only his own gain, and he is in this, as in many other cases, led by an invisible hand to promote an end which was no part of his intention. Nor is it always the worse for the society that it was no part of it. By pursuing his own interest he frequently promotes that of the society more effectually than when he really intends to promote it. I have never known much good done by those who affected to trade for the public good. It is an affectation, indeed, not very common among merchants, and very few words need be employed in dissuading them from it.
• Ühiskonna tööstus saab kasvada ainult võrdeliselt tema kapitali kasvuga ja ühiskonna kapital saab kasvada ainult võrdeliselt sellega, mida saab järkhaaval kõrvale panna selle tuludest. (II köide lk 48)
• Teiseks, maksudel esmatarbekaupadele on ligikaudu sama mõju inimeste olukorrale, mis kehval pinnasel ja halval kliimal. Toiduained muutuvad selle läbi kallimaks samal viisil nagu siis, kui nende kasvatamine nõuaks erakorralist tööd ja kulutusi. (II köide lk 60)
• Üldjuhul suure välismaise turu tagasisaamine rohkem kui kompenseerib mööduva ebamugavuse sellest, et lühikest aega tuleb mõnda liiki kaupade eest rohkem maksta. Otsustamine selle üle, kas sedalaadi vastulöögid võivad tõenäoliselt anda sellist tulemust, ei kuulu vahest mitte niipalju seadusandja teaduse valda, kelle valikud peaksid alati lähtuma üldistest põhimõtetest, mis on alati samad, kui selle reetliku ja kavala looma oskuste hulka, keda rahvakeeles nimetatakse riigimeheks või poliitikuks, kelle nõukogud juhinduvad asjade seisu hetkelistest kõikumistest. (II köide lk 62-63)
• Ent kindlasti on palju kergem suunata tööusinust üht sorti töö juurest teise juurde kui pöörata kedagi jõudeoleku ja pillamise juurest ükskõik millise töö juurde. (II köide lk 66)
• Maksud, mis kehtestatakse ära hoidmaks või vähendamaks importi, on samavõrd laostavad nii tollitulu kui ka kaubavahetuse seisukohast. (II köide lk 68)

III peatükk Erakorralistest piirangutest peaaegu igat liiki kaupade impordile maadest, mille puhul bilanss eeldatakse olevat ebasoodne

• Kehtestada erakorralisi piiranguid peaaegu igat liiki kaupade sisseveole neist konkreetsetest maadest, millega kaubandusbilanss eeldatakse olevat ebasoodne, on teiseks vahendiks, mida kaubandussüsteem pakub välja tõstmaks kulla ja hõbeda kogust. (II köide lk 69)
• Kolmandaks ning viimaseks, ei ole olemas kindlat kriteeriumi, mille alusel me saaksime määrata, kummale poole see, mida nimetatakse bilansiks ükskõik millise kahe maa vahel, kaldub, või milline neist ekspordib suurema väärtuse eest. Rahvuslikud eelarvamused ja vaenulikkus, mida virgutavad konkreetsete kaupmeeste erahuvid, on lähtealuseks, mis üldjuhul suunab meie otsustusi kõigis sellesse puutuvates küsimustes. On aga kaks kriteeriumi, millele taolistel puhkudel sageli apelleeritakse: tolliraamatud ja vahetuskurss. (II köide lk 72)
• Ehkki inimesed võivad lisaks selelle mõnikord laostada ka oma varanduse ülemäärase kääritatud alkohoolsete jookide tarbimise läbi, ei näi olevat riski, et seda peaks tegema terve riik. (II köide lk 96)
• Suur kaupmees ostab oma kaupu alati sealt, kus nad on kõige odavamad ja paremad, pööramata vähematki tähelepanu mis tahes sedalaadi väiklastele huvidele. (II köide lk 98)
• Inimkonna valitsejate vägivald ja ebaõiglus on iidne pahe, mille vastu inimsuhete loomus, ma kardan, võimaldab vaevalt leida mingit ravimit. Ent kaupmeeste ja töösturite labast saagiahnust, monopolistlikku mõttelaadi – kes ei ole ega peagi olema inimkonna valitsejad –, ehkki seda ei ole võib-olla võimalik muuta, võib väga lihtsalt takistada häirimast kellegi teise meelerahu peale nende endi. (II köide lk 98)
• Naaberriikide rikkus aga, ehkki ohtlik sõjas ja poliitikas, on kahtlemata kasuks kaubavahetuses. (II köide lk 99)
• Inimesel, kes tahab rikkaks saada, ei tule kunagi mõttesse taanduda kuhugi maa kaugesse ja vaesesse provintsi, vaid ta asub kas pealinna või mõnda suurde kaubanduslinna. Need inimesed teavad, et seal, kus ringleb vähe rikkusi, on neil vähe võita, ent seal, kus neid liigub suurel hulgal, võib mingi osa neist langeda ka nende saagiks. (II köide lk 100)

V peatükk Ergutuspreemiatest

• Reguleerides kõigi maa toortoodangu ülejäänud osade rahahinda, reguleerib teravilja hind peaaegu kõigi tööstustoodete materjalide hinda. Reguleerides tööjõu rahahinda, reguleerib see käsitöö ja tööstuse hinda. Ning reguleerides neid mõlemat, reguleerib see valmistoodangu hinda. Tööjõu rahahind ja kõige muu hind, mis on kas maa või tööjõu toodang, peab paratamatult kas tõusma või langema võrdeliselt teravilja rahahinnaga. (II köide lk 121)
• Levinud hirmu kokkuostmise ja ülesostmise ees võib võrrelda levinud hirmu ja kahtlustustega nõidumise suhtes. Selles viimases kuriteos süüdistatud õnnetud hinged ei olnud rohkem süütud nende süüks pandud õnnetustes kui need, keda on süüdistatud esimeses. Seadus, mis tegi lõpu igasugusele nõidade kohtulikule jälitamisele, mis võttis ükskõik milliselt inimeselt võimaluse rahuldada omaenda pahatahtlikkust, süüdistades oma naabrit selles kujuteldavas kuriteos, näib tegelikult olevat teinud lõpu ka neile hirmudele ja kahtlustele, kõrvaldades kaaluka põhjuse, mis julgustas ja ergutas neid. Seadus, mis peaks taastama sisemaise teraviljakaubanduse täieliku vabaduse, osutuks tõenäoliselt sama mõjusaks, tegemaks lõppu levinud hirmule kokkuostmise ja ülesostmise ees. (II köide lk 154-155)
• Ühe maa väga halb poliitika võib sel moel muuta teatud määral ohtlikuks ja ebamõistlikuks kehtestada teises riigis poliitikat, mis muudel asjaoludel oleks parim. (II köide lk 161)
• Iga indiviidi loomulik püüe parandada omaenda olukorda, kui sellel lastakse mõju avaldada täie vabaduse ja kindlustunde juures, on nii võimas printsiip, et see üksi ja ilma igasuguse muu abita on mitte ainult võimeline viima ühiskonda rikkusele ja küllusele, vaid ka ületama sadat kohatut takistust, millega inimlik rumalus liigagi tihti piirab selle printsiibi toimimist, ehkki nende takistuste mõjuks on alati kas seda vabadust rohkem või vähem seadusevastaselt piirata või vähendada kindlustunnet selle osas. (II köide lk 163-164)

VII peatükk Kolooniatest

• Mida pikem oli tee ida kaudu, järeldas Kolumbus väga õigesti, seda lühem peab see olema lääne kaudu. (II köide lk 190)
• Tegelikkuses on absurdne enesekindlus, millega peaaegu kõik inimesed usuvad omaenda head õnne, selline, et mil iganes on olemas ka pisimgi võimalus eduks, on liigagi suur osa kapitalist valmis suunduma sinna ka omaenda valikul.

Ent ehkki kaine mõistuse kaalutlused ja kogemused selliste projektide osas on alati olnud väga ebasoosivad, on inimlik saamahimu tavaliselt olnud hoopis teist meelt. (II köide lk 196)

• Tsiviliseeritud riigi koloonia, mis võtab oma valdusse kas kasutamata maa või mõne sellise maa, mis on nii hõredalt asustatud, et selle pärisasukad võimaldavad uutele asunikele kergesti paika leida, areneb kiiremini rikkuse ja suuruseni kui ükski teine inimeste poolt moodustatud ühiskond.

Kolonistid viivad endaga kaasa teadmised põllumajandusest ja teistest kasulikest kunstidest, mis ületavad seda, mis metsikute ja barbaarsete rahvaste juures omal jõul ka mitme sajandi vältel saaksid välja areneda. Nad viivad endaga ka kaasa subordinatsiooni harjumuse, mingi ettekujutuse korrastatud valitsemisvormist, mis kehtib nende omal maal, seaduste süsteemist, mis seda kannab ja korrastatud õigussüsteemist ning loomulikult seavad nad ka oma uues asunduses sisse midagi sellelaadset. Ent metsikute ja barbaarsete rahvaste juures on seaduste ja valitsemiskorra areng veelgi aeglasem kui oskuste ja teadmiste loomulik areng, kui seaduslikkus ja valitsemiskord on sisse seatud, mis on vajalik nende kaitseks. (II köide lk 198-199)

• Ent iga maa rahvarohkus peab olema proportsioonis tema arengu ja kultiveerituse astmega. (II köide lk 203)
• Hea maa küllus ja vabadus ajada oma asju omaenda äranägemist mööda näivad olevat kõigi uute kolooniate jõukuse kaheks peamiseks põhjuseks. (II köide lk 208)
• Kõige olulisem osa valitsemiskuludes, kaitse- ja julgeoleku tagamise kulud, on tõsi küll, langenud emamaa kanda. (II köide lk 211)
• Keelata suurel rahval toota kõike seda, mida nad võiksid, kogu oma toodangust, või rakendada oma kapitali ja tööusinust nii, nagu nad seda enda jaoks kõige soodsamaks peavad, on inimkonna kõige pühamate õiguste ilmne ja avalik rikkumine. (II köide lk 223)
• Kõigil neil erinevat laadi juhtudel oli see mitte tarkus ja poliitika, vaid Euroopa valitsemise korratus ja ebaõiglus, mis rahvastas ja haris üles Ameerika. (II köide lk 232)
• Kõige kasulikum rakendus kapitalile maa jaoks, millele see kuulub, on selline, mis peab seal üleval suurimat hulka tootlikku tööjõudu ja suurendab kõige rohkem selle riigi maa ja tööjõu aastast kogutoodangut. Ent produktiivse tööjõu hulk, mida ükskõik milline tarbimisele suunatud väliskaubanduses rakendatud kapital suudab üleval pidada, on täpselt võrdeline, nagu on näidatud teises raamatus, selle käibe sagedusega. (II köide lk 249)
• Monopol muudab kõik esmased tulude allikad, töö eest makstava palga, maa eest makstava rendi ja kapitali kasumi palju vähem rikkalikuks, kui nad oleksid ilma selleta. Et hoolitseda ühe väikese kihi inimeste huvide eest ühel maal, kahjustab see kõigi teistesse kihtidesse kuuluvate inimeste huve sellel maal ja kõigi inimeste huve kõigis teistes maades. (II köide lk 266)
• Nii tuleb välja, et ainus eelis, mida monopol kindlustab üheleainsale inimeste kihile, on paljudel erinevatel viisidel kahjulik maa üldistele huvidele. (II köide lk 268)
• Ameerika avastamine ja läbipääsu avastamine Ida-Indiasse Hea Lootuse neeme kausu on kaks suurimat ja kõige olulisemat sündmust, mis inimkonna ajaloos on ülestähendamist leidnud. Nende tagajärjed on juba olnud väga tuntavad; ent kahe või kolme sajandi pikkuse lühikese ajavahemiku vältel, mis on möödunud hetkest, mil need avastused tehti, ei ole võimalik, et võiks olla selgunud kogu neist tulenevate tagajärgede ulatus. (II köide lk 283-284)
• Näiteks Inglise Ida-India Kompanii asutamisest saadik on ülejäänud Inglismaa elanikud lisaks sellele, et nad on sellest kaubavahetusest kõrvale jäetud, pidanud maksma India kaupade hinnas, mida nad on tarbinud, kinni mitte ainult erakordsed kasumid, mida kompanii on tänu monopolile võinud nende kaupade pealt teenida, vaid ka kogu selle erakorralise raiskamise, mida peavad olema põhjustanud nii suure kompanii juhtimisega paratamatult kaasnevad pettused ja kuritarvitused. Selle teist laadi monopoli absurdsus on seepärast palju selgemini nähtav kui esimese liigi puhul.

Mõlemat liiki monopolid moonutavad suuremal või vähemal määral kapitali loomulikku jaotust ühiskonnas, ent nad ei tee seda samal viisil.

Esimest liiki monopolid meelitavad alati sellesse kaubandusharusse, kus nad on kehtestatud, suuremas proportsioonis ühiskonna kapitali, kui sinna iseenesest suunduks.

Teist liiki monopolid võivad mõnikord meelitada kapitali sellesse kaubandusharusse, kus nad on kehtestatud, ent mõnikord, sõltuvalt asjaoludest, peletavad seda sellest kaubandusharust eemale. (II köide lk 292)

• Iga moonutus kapitali loomulikus jaotuses on ühiskonna jaoks, kus see aset leiab, paratamatult kahjulik, tulenegu see siis sellest, et mingilt ärialalt tõrjutakse välja kapital, mis muidu sinna suunduks või sellest, et mingisse ärivaldkonda meelitatakse rohkem kapitali, kui sinna muidu läheks. (II köide lk 294)
• Lisaks kauplevad kõik administratsiooni liikmed rohkem või vähem ka omaenda nimel ning on asjatu keelata neil seda teha. Miski ei saa olla narrim, kui oodata, et suure ärikontori ametnikud kümne tuhande miili kaugusel ja järelikult peaaegu täiesti silma alt väljas, peaksid lihtlabase käsu peale oma ülemustelt loobuma jalamaid igasuguse äri ajamisest omaenda nimel, jätma igaveseks sinnapaika lootused rikastuda, milleks neil on käes kõik vahendid, ning rahulduma tagasihoidliku palgaga, mida need ülemused neile pakuvad ja mida, tagasihoidlikud nagu need tasud ongi, võib vaid harva suurendada, kuivõrd nad on tavaliselt nii suured, kui kompanii tegelik ärikasum seda võimaldab. Neil asjaoludel võib see, kui kompanii teenistujatel keelatakse omaenda nimel äriajamine, anda vaevalt mingit muud tulemust peale selle, et see võimaldab kõrgemal ametikohal olevatel teenistujatel, ettekäändel et nad täidavad oma ülemuste käsku, maha suruda selliste alamate teenistujate äri, kes oma õnnetuseks neile meeltmööda ei ole. Teenistujad püüavad loomulikult kehtestada samasugust monopoli omaenda eraäri jaoks nagu kompanii avaliku äri jaokski. (II köide lk 303)

VIII peatükk Merkantiilsüsteemi kokkuvõte

• Ent meie suurtöösturid teenivad oma kasumi mitte nende töö, vaid kangrute lõpetatud töövilja müügist. Nii nagu nende huvides on müüa valmistoodangut nii kallilt kui võimalik, on nende huvides ka osta materjale nii odavalt kui võimalik. (II köide lk 309)
• Kahjustada ükskõik mil määral ükskõik millise inimeste klassi huve, ilma ühegi muu otstarbeta kui mõne teise klassi huvide edustamiseks, on ilmselt vastuolus selle õigluse ja võrdse kohtlemise põhimõttega, mida valitseja võlgneb oma alamate kõigile erinevatele klassidele. Ent keelustamine kahtlemata kahjustab teatud määral villakasvatajate huve ilma ühegi muu otstarbeta, kui edendada tootjate huve. (II köide lk 323)
• Kogu tootmise ainsaks lõppeesmärgiks ja otstarbeks on tarbimine, ning tootja huvidele tuleks tähelepanu pöörata ainult sedavõrd, kuivõrd see võib olla vajalik tarbija huvide edustamiseks. See tarkussõna on nii täielikult ilmselge, et oleks absurdne üritada seda tõestama hakata. Ent merkantiilsüsteemis on tarbija huvid peaaegu pidevalt ohvriks toodud tootja omadele ning see näib pisavat kogu tööstuse ja kaubanduse lõppeesmärgiks ja otastarbeks tootmist ja mitte tarbimist. (II köide lk 332)

IX peatükk Põllumajanduslikest süsteemidest, ehk neist poliitilise ökonoomia süsteemidest, mis esitavad maa toodangut kas ainsa või põhilise tulu ja rikkuse allikana iga maa jaoks

• Mittetootlikku kaupmeeste, käsitööliste ja tööstustootjate klassi peetakse ülal ja hoitakse rajenduses täiel määral kahe ülejäänud klassi, maaomanike ja maaharijate arvel. Viimased varustavad esimesena nimetatud klassi nii töömaterjalidega kui ka elatisvahenditega, tervailja ja kariloomadega, mille see tarvitab ära ajal, kui on rakendatud oma töö juures. (II köide lk 343-344)
• Kunagi ei saa mittetootliku klassi huvides olla rõhuda kahte ülejäänud klassi. See on maa üleliigne toodang ehk see, mis jääb järele pärast seda, kui on maha arvatud esiteks maaharijate ja seejärel maaomanike ülalpidamiskulud, mis mittetootlikku klassi üleval peab ja sellele rakendust pakub. Mida suurem on see ülejääk, seda rohkem peab olema ka vahendeid mittetootliku klassi ülalpidamiseks ja rakendamiseks. Täieliku õigluse, täieliku vabaduse ja täieliku võrdsuse kehtestamine on väga lihtsaks saladuseks, mis kõige tõhusamalt kindlustab kõrgeima jõukuse astme kõigi kolme klassi jaoks. (II köide lk 345)
• Arendades liigse kiirusega üht tegevusala, surutakse maha teisi rohkem väärtuslikke tegevusalasid. Kasvatades liialt kiiresti üles tööstusharu, mis ainult asendab kapitali, mis seda rakendab, koos selle kapitali tavapärase kasumiga, surub ta alla tegevusharu, mis lisaks sellele, et asendada koos kasumiga rakendatud kapitali, võimaldab ühtlasi puhastoodangut, ülejäävat renti maaomanikule. See surub alla tootlikku tööjõudu, ergutades liialt kiirustades tööjõudu, mis on täiel määral viljatu ja mittetootlik. (II köide lk 350)
• Kui riik ei saaks jõukust omandada ilma täieliku vabaduse ja täieliku õigluseta, siis ei leiduks maailmas ühtki riiki, mis ülds ekunagi oleks võinud jõukaks saada. Ent poliitilise keha puhul on looduse tarkus õnneks jätnud suurel hulgal vahendeid paljude inimeste rumalusest ja ebaõiglusest tulenevate halbade tagajärgede ravitsemiseks, samal viisil, nagu ta seda on teinud loodusliku keha puhul, et ravitseda selle laiskuse ja ohjeldamatuse tagajärgi. (II köide lk 352)
• Ükskõik millise ühiskonna maa ja tööjõu aastatoodangut saab suurendada vaid kahel viisil: kas, esiteks, mingi täiustusega selles ühiskonnas ülalpeetava tootliku tööjõu tootlikus jõus või, teiseks, selle tööjõu teatava juurdekasvuga. (II köide lk 355)
• Loomuliku vabaduse süsteemi kohaselt on valitsejal ainult kolm ülesannet, mille eest hoolt kanda, tõsi küll, kolm väga suure tähtsusega ülesannet, ent lihtsat ja tavamõistusele arusaadavat: esiteks ühiskonna kaitsmine teiste sõltumatute ühiskondade vägivalla ja sissetungi eest; teiseks, kohustus kaitsta, niipalju kui võimalik, iga selle liiget ebaõigluse ja rõhumise eest iga teise sama ühiskonna liikme poolt, ehk ülesanne kehtestada täpselt järgitav õiguskord; ning kolmandaks, kohustus rajada ja hoida käigus teatav ühiskondlike rajatiste ja riiklike institutsioonide süsteem, mille rajamine ja käigushoidmine ei saa kuidagi olla ühegi üksikisiku või väikese arvu üksikisikute huviks, kuna sellest saadav kasum ei kataks kunagi üksikisiku või väikese grupi üksikisikute jaoks nende poolt tehtud kulutusi, ehkki suure ühiskonna jaoks võib see sageli teha palju enamat kui vaid katta need kulud. (II köide lk 369)
  • According to the system of natural liberty, the sovereign has only three duties to attend to; three duties of great importance, indeed, but plain and intelligible to common understandings: first, the duty of protecting the society from the violence and invasion of other independent societies; secondly, the duty of protecting, as far as possible, every member of the society from the injustice or oppression of every other member of it, or the duty of establishing an exact administration of justice; and, thirdly, the duty of erecting and maintaining certain public works and certain public institutions, which it can never be for the interest of any individual, or small number of individuals, to erect and maintain; because the profit could never repay the expence to any individual, or small number of individuals, though it may frequently do much more than repay it to a great society.

5. raamat

I peatükk Valitseja või riikliku ühiskonna kuludest

• Ühiskonna arenenumal astmel muutub kahel põhjusel täiesti võimatuks, et need, kes sõtta lähevad, peaksid ennast üleval iseenda kulul. Need kaks põhjust on tööstuse areng ja sõjakunsti edenemine. (II köide lk 378)
• Karjakasvatajal on ohtralt vaba aega; põlluharijal põllupidamise algelisel tasemel on seda natuke; käsitöölisel või tööstustöölisel ei ole seda üldse. Esimene võib ilma kahju kandmata kasutada suure osa oma ajast sõjalisteks harjutusteks, teine võib sellele kulutada mingi osa oma ajast, ent viimane ei saa selleks kasutada ühtki tundi, ilma et kannaks seeläbi kahju, ning omaenese huvide eest hoolitsemine ajendab teda selliseid harjutusi täielikult vältima. (II köide lk 382)
• Enne tulirelvade leiutamist oli tugevam see armee, mille sõdurid olid eraldivõetuna parimate oskustega ja osavamad oma relvade käsitsemises. Kehaline jõud ja väledus olid kõige olulisema tähtsusega ja määrasid tavaliselt lahingu saatuse. Ent sedalaadi oskusi ja osavust nend erelvade käsitsemises sai omandada, nii nagu see on vehklemise puhul nüüdki, ainult harjutades mitte suure hulgana, vaid iga mees eraldi teatud kindlas koolis, teatud kindla õpetaja käe all, või koos omaenda kindlate partnerite ja seltsilistega. Tulirelvade leiutamisest peale on aga kehaline jõud ja väledus või isegi erakordselt suur osavus ja oskus relvakäsitsemisel, ehkki need pole kaugeltki tähtsusetud, sellegipoolest väiksema tähendusega. Relva iseloom, ehkki see mitte mingil juhul ei tõsta kohmakat ühele pulgale oskuslikuga, muudab teda temaga võrdsemaks, kui ta kunagi varem on olnud. Eeldatakse, et kõik vilumused ja oskused, mis on vajalikud tulirelvade kasutamiseks, on omandatavad suure hulgaga koos harjutades.

Regulaarsus, kord ja vaidlematu allumine käsule on omadused, mis moodsas armees on lahingu saatuse otsustamise seisukohalt suurema tähtsusega kui sõdurite vilumus ja oskused oma relvade käsitsemisel. (II köide lk 385)

• Vabariiklike põhimõtetega inimesed on tundnud regulaararmee vastu vimma põhjendusega, et see on ohtlik vabadusele. Seda see kindlasti ka on, kus iganes sellise armee ülemjuhataja ja tähtsamate ohvitseride huvid ei ole tingimatult seotud riigi konstitutsiooni toetamisega. Caesari regulaararmee hävitas Rooma vabariigi. Cromwelli regulaararmee kihutas parlamendi tänavale. Ent seal, kus ülemjuhatajaks on valitseja ise ning armee juhtivateks ohvitserideks selle maa ülikud ja aadel, kus sõjajõud on seatud nende juhtimise alla, kelle huvides on kõige enam toetada tsiviilvõimu, kuna neile endile kuulub suurim osa sellest võimust, ei saa regulaararmee kunagi olla ohuks vabadusele. Vastupidi, see võib mõnikord osutuda vabaduse seisukohalt soodsaks. (II köide lk 395)
• Ent ahnus ja ambitsioonid rikaste puhul ning vaeste puhul töö vihkamine ning hõlbuelu ja naudingute armastus on kired, mis õhutades rünnakuid vara vastu, on oma toime poolest alju püsivamad ja palju üldlevinuma mõjuga. Kus iganes võib leida suurt varandust, sealt leiab ka suurt ebavõrdsust. (II köide lk 399)
• Ühiskonna algastmel, küttide ühiskonnas, sellist ebavõrdsust ei tunnistata. Üleüldine vaesus loob seal aluse üldiseks võrdsuseks ja ainsaks, ehk küll nõrgaks aluseks võimule ja allumisele on üleolek kas eas või isiklikes omadustes. Seepärast kohtab ühiskonna sellel arenguastmel vähe võimu ja subordinatsiooni või pole seda üldse. Teine ühiskonnaperiood, karjakasvatajate ühiskond tunnistab väga suurt varanduslikku ebavõrdsust ja ei ole ühtki teist ajajärku, mil varanduslik üleolek annab neile, kes seda omavad, nii suure võimu. Sellele vastavalt ei ole ka ühtki teist perioodi, mil võim ja alluvussuhted oleksid kehtestatud nii täiuslikult. Araabia šeigi võim on väga suur; tatari khaani oma aga täiesti despootlik. (II köide lk 402)
• Avalikke teenuseid ei pakuta kunagi paremini kui siis, kui tasu nende eest tuleb ainult nende osutamise tagajärjel ja see on võrdeline nende osutamisel ilmutatud usinusega. (II köide lk 411)
• Kui kohtuvõim on ühendatud täitevvõimuga, on vaevalt võimalik, et õigusemõistmist ei tooda sageli ohvriks sellele, mida vulgaarselt nimetatakse poliitikaks. Isikud, kellele on usaldatud kõrged riigihuvid, võivad, isegi omamata korrumpeerunud vaateid, pidada mõnikord vajalikuks tuua eraisiku huvid ohvriks riiklikele huvidele. Ent erapooletust õigusemõistmisest sõltub iga indiviidi vabadus, see, milline on tema isikliku julgeoleku tunne. Et panna iga inimene tundma ennast täielikult kaitstuna kõigi õiguste omamise seisukohalt, mis talle kuuluvad, on vajalik mitte ainult, et kohtuvõim oleks eraldatud täitevvõimust, vaid et see oleks ka muudetud nii palju kui võimalik sellest võimust sõltumatuks. Kohtuniku puhul ei tohi olla võimalust, et teda täitevvõimu kapriisi läbi ametist kõrvaldatakse. Talle regulaarselt makstav palk ei tohi sõltuda selle võimu heast tahtest ega isegi heast majanduslikust seisust. (II köide lk 415)
• Ainsad ärialad, millel aktsiakapitalil rajanevad ettevõtted näivad suutvat edukalt tegutseda ilma eksklusiivsete õigusteta, on need, mille kõiki operatsioone on võimalik taandada sellistele, mida võib nimetada rutiiniks, ehk sellisele meetodi unifitseeritusele, mis lubab vähe variatsioone või ei luba neid üldse. Seda liiki on, esiteks, pangandus; teiseks, kindlustusäri kindlustamiseks tulekahjude ning mereriski ja sõjas hõivamise vastu; kolmandaks, laevatatava süvendi või kanali rajamine ja korrashoid; ning neljandaks, samalaadne tegevus vee toomiseks suurlinna selle veevajaduse rahuldamiseks.

Ehkki pangandusäri põhimõtted võivad tunduda mõneti segased, võib selle tegevuse taandada rangetele reeglitele. Igasugune eemaldumine neist reeglitest seoses mõne meelitava spekulatsiooniga erakorralise tulu teenimiseks on alati äärmiselt ohtlik ja saab sageli ka saatuslikuks pangaettevõttele, kes seda üritab. (II köide lk 463)

• Iga inimese huvi on elada ära nii kerge vaevaga kui vähegi võimalik ning kui tema rahaline tasu on täpselt sama, ükskõik kas ta teeb ära mõne väga töömahuka töö või ei tee, siis on kahtlemata tema huvides, vähemalt selles mõttes, nagu huvisid vulgaarsel moel käsitletakse, kas sellest tööst üldse mitte välja teha või, juhul kui ta allub teatavale võimule, mis ei luba tal niimoodi käituda, siis teha see töö ära nii hoolimatul ja lohakal moel, kui see võim tal seda lubab teha. (II köide lk 469)
• Kui võim, millelel inimene allub, kuulub asutusele, kas kolledžile või ülikoolile, mille liige ta ise on ja mille liikmetest suurem osa ülejäänuid on nagu temagi isikud, kes kas on või peaksid olema õppejõud, siis nad tõenäoliselt moodustavad liidu selles, et on kõik üksteise suhtes väga leebed ja igaüks on nõus sellega, et tema naaber oma kohustused hooletusse jätab – eeldusel et tema ise võib omaenda kohustustega sama teha. Oxfordi ülikoolis on suurem osa avalikke professoreid nende paljude aastate jooksul isegi täielikult loobunud teesklemast, et nad midagi õpetavad.

Kui võim, millele inimene allub, ei ole seotud mitte niipalju asutusega, mille liige ta on, vaid mõningate väliste isikutega, näiteks koguduse piiskopiga, provintsi kuberneriga või ehk mõne valitsuseliikmega, siis sellisel juhul ei ole, tõsi küll, väga tõenäoline, et ta oma ülesanded täielikult täitmata jätab. Ent kõik, milleks sellised ülemused teda saavad sundida, on kulutada oma üliõpilastele teatud arv tunde, see tähendab, pidada neile nädala või aasta jooksul teatud kindel arv loenguid. Mida need loengud endast kujutavad, peab endiselt sõltuma õppejõu tööusinusest ning see usinus on tõenäoliselt võrdeline motiividega, mis selleks pingutuseks ajendavad. Sedalaadi välise allutamise puhul on pealegi oht, et seda võimu rakendatakse nii asjatundmatult kui ka karpiisselt. Oma loomult on see suvaline ja isiklikul äratundmisel põhinev, ning isikud, kes seda võimu omavad, külastamata ise õppejõu loenguid, ning võib-olla mõistmata teadust, mille õpetamine on õppejõu ülesandeks, on harva võimelised rakendama oma võimu vajaliku äratundmisega. Ametikoha ülbusest tulenevalt on need isikud sageli ka ükskõiksed selle suhtes, kuidas nad oma võimu rakendavad, ning kalduvad väga kergesti õppejõudu tsenseerima või ametikohast ilma jätma paljast häbematusest ja ilma igasuguse õiglase aluseta. Isik, kes on allutatud sellisele õigusemõistmisele, on selle läbi vältimatult alandatud ja selle asemel et olla üheks kõige austusväärsemaks, muudetud üheks kõige viletsamaks ja kõige enam põlgusväärseks isikuks ühiskonnas. (II köide lk 470-471)

• Kui õppejõud juhtub olema tundlik inimene, on temale ebameeldiv oma üliõpilastele loengut pidades olla teadlik, et ta kas räägib või loeb neile mõttetusi või midagi, mis ei ole palju rohkem kui mõttetus. Talle peab olema ebameeldiv ka see, kui enamik üliõpilasi ei külasta tema loenguid või seal käies ilmutab piisavalt ilmseid hoolimatuse, lugupidamatuse ja pilke märke. Seepärast, kui ta on sunnitud pidama teatava hulga loenguid, võivad ainuüksi need motiivid, ilma ühegi muu huvita, panna teda nägema piisavalt vaeva, et pakkuda talutavalt häid loenguid. Sellegipoolest leidub mitmeid erinevat laadi vahendeid, mis tõhusalt nüristavad kõiki neid usinusele innustavaid tegureid. Õppejõud, selle asemel et selgitada üliõpilastele ise selle teaduse aluseid, milles ta neid juhendada on võtnud, võib lugeda selle kohta mingit raamatut, ning kui raamat on kirjutatud mõnes võõras ja väljasurnud keeles, siis teha seda üliõpilaste emakeelde tõlkimise läbi, või, mis maksab talle veelgi vähem vaeva, pannes üliõpilasi seda tõlkima tema enda jaoks; ning aeg-ajalt tehes selle kohta mõne märkuse, võib ta tunda rahulolu meeldivast kujutlusest, et peab loengut. Vähimgi teadmiste ja usinuse tase võimaldab õppejõul seda teha nii, et ta ei jää põlguse või pilgete märklauaks ega ütle midagi, mis oleks tõeliselt rumal, absurdne või naeruväärne. Samal ajal võib kolledži distsipliin võimaldada tal sundida kõiki oma üliõpilasi oma võltsloengutest regulaarselt osa võtma, säilitades kogu etenduse vältel kõige korralikuma ja lugupidavama käitumise.

Kolledžite ja ülikoolide distsipliin on üldjuhul kujundatud mitte üliõpilaste kasuks, vaid õppejõudude huvides, ehk õigemini öeldes, neile hõlbu tagamiseks. Selle eesmärgiks on kõigil juhtudel säilitada õppejõu autoriteeti, ning hoolimata sellest, kas ta jätab oma kohustused hooletusse või täidab neid, sundida üliõpilasi kõigil juhtudel käituma tema suhtes nii, nagu ta täidaks neid kõige suurema hoole ja võimekusega. Sellega näidakse eeldavat täisulikku tarkust ja voorust ühelt poolelt ja suurimat nõrkust ja narrust teiselt. (II köide lk 473-474)

• Tuleb märkida, et nendes hariduse valdkondades, mille õpetamiseks ei ole riiklikke institutsioone, antakse õpetust üldjuhul kõige paremini. Kui noor mees läheb vehklemiskooli või tantsutundi, siis ta tõepoolest ei pruugi igakord õppida vehklema või tantsima silmapaistvalt hästi, ent harva juhtub, et ta ei õpigi vehklema või tantsima. (II köide lk 475)
• Näib, et ei osatud leida ühtki paremat meetodit, kuidas kasulikult veeta pikka ajavahemikku lapsepõlve ja selle eluperioodi vahel, kus inimene hakkab tõsisemalt osa võtma maailmas toimuvast, tegemistest, mis pakuvad neile rakendust kogu järgnevaks eluks. Suurem osa sellest, mida õpetatakse koolides ja ülikoolides aga ei näi olevat selleks järgnevaks tegevuseks mitte kõige kohasem ettevalmistus. (II köide lk 485)
• Mitte miski muu kui väärikuse kaotus, millesse ülikoolid on lubanud endal langeda, ei oleks saanud kunagi ausse tõsta sedavõrd absurdset käitumisviisi, nagu seda on reisimine sellises õrnas eas. Saates oma poja välismaale, vabastab isa end vähemasti mõneks ajaks nii ebameeldivast asjast, kui on ilma tööta, hooletusse jäetud ja tema enda silma all laostuv poeg. (II köide lk 486)
• Naistele hariduse andmiseks ei ole riiklikke institutsioone ning sellele vastavalt ei ole nende tavapärase hariduse kursuses midagi kasutut, absurdset ega fantastilist. Neile õpetatakse seda, mille õppimine on nende vanemate või hooldajate arvates nende jaoks vajalik või kasulik, ning neile ei õpetata midagi muud. Iga osa nende haridusest taotleb ilmselgelt mõnd kasulikku eesmärki, kas täiustada nende isiksuse loomulikku võlu või kujundada nende vaimu vaoshoituse, tagasihoidlikkuse, kasinuse ja majanduslikkuse suunas, tehes seeläbi nende jaoks ühtviisi tõenäosemaks nii perekonna eest hoolitsevaks perenaiseks saamise kui ka kohase käitumise, kui nad on selleks saanud. Igal oma elu etapil tunneb naine teatavat kasu või eelist igast oma hariduse osast. Mehe puhul tuleb harva ette, et ta ükskõik millises oma elu järgus tunnetab mingit tuge või eelist mõningatest kõige töörohkematest ja vaevarikkamatest etappidest oma hariduses. (II köide lk 494)
• Ent iga ühiskonna julgeolek peab alati rohkem või vähem sõltuma rahva põhimassi võitlusvaimust. Tõsi küll, praegusel ajal see võitlusvaim üksi, ilma et seda toetaks hästidistsiplineeritud regulaararmee, ei oleks ehk piisav tagamaks ühegi ühiskonna kaitset ja julgeolekut. Ent seal, kus iga kodanik kannaks sõduri vaimu, oleks selleks kahtlemata vaja väiksemat armeed. (II köide lk 501)
• Sama võib öelda täieliku ignorantsuse ja rumaluse kohta, mis tsiviliseeritud ühiskonnas näib nii sageli nüristavat kõigi alamast soost inimeste arusaamu. Inimene ilma inimese intellektuaalsete võimete õige kasutamiseta on, kui see üldse võimalik on, isegi veelgi põlgusväärsem kui argpüks ning näib olevat sandistatud ja deformeeritud veelgi olulisema inimloomuse tunnusjoone osas. (II köide lk 502)
• Roomakatoliku kiriku maades on pühendumuse vaimu ülevalhoidmine täielikult munkade ja vaesemate provintsivaimulike kanda. Kiriku kõrged aukandjad, koos kõige oma härrasmeestele ja suurilmategelastele omase vilumuse ja seltskondliku lihviga – ning mõnikord ka õpetatud meestena – on piisavalt hoolikad selles osas, et säilitada vajalikku distsipliini oma alluvate üle, ent on harva valmis nägema mingit vaeva rahva harimisega. (II köide lk 507)
• Igas tsiviliseeritud ühiskonnas, igas ühiskonnas, kus klassideks jagunemine on kord täielikult lõpule jõudnud, on alati olnud kaks erinevat samaaegselt kehtivat moraaliskeemi või -süsteemi, millest ühte võib nimetada karmiks või rangeks, teist liberaalseks ehk, kui soovite, lõdvaks. Esimest imetlseb ja austab tavaliselt lihtrahvas, teine on rohkem au sees ja omaks võetud nende poolt, keda võiks nimetada koorekihiks. Põhilise erinevuse nende kahe vastandliku skeemi või süsteemi vahel näib moodustavat mitteheakskiidu aste, millega me peaksime suhtuma kergluse pahedesse, pahedesse, mis kipuvad tulenema suurest rikkusest ning lõbususe ja hea tuju liiasusest. Liberaalses või lodevas süsteemis suhtutakse luksusesse, tühisesse ja isegi üle piiride läinud lustakusse, teatava piirini mõõdutundetusse naudingute otsimisse, truuduserikkumisse – vähemalt ühe puhul kahest sugupoolest –, jne., eeldusel et nendega ei kaasne suurt sündsusetust ja need ei vii valskuse ja ülekohtuni, üsna suure sallivusega ja neid võidakse hõlpsasti andeks anda või üldse mitte pahaks panna. Ranges süsteemis, vastupidi, käsitletakse neid liialdusi ülima jälestuse ja põlgusega. Kergemeelsuse pahed on lihtrahva jaoks alati hukutavad, ning üheainsa nädala mõtlematus ja käestminnalaskmine on sageli piisav selleks, et vaest töölist igavesti põhja viia ja tõugata teda meeleheites kõige koletuma kuriteo sooritamiseni. (II köide lk 513)
• Hirm on peaaegu kõigil juhtudel vilets valitsemisvahend ja eriti ei tuleks seda kunagi kasutada ühegi inimeste kihi vastu, kes kasvõi kõige vähemalgi määral pretendeerivad sõltumatusele. Püüda neid hirmutada tähendab ainult neid ärritada ja pakkuda neile kinnitust nende vastuseisus, mida delikaatsem kohtlemine võiks võib-olla kerge vaevaga pehmendada või hoopiski hajutada. (II köide lk 520)
• Vähese varaga inimene ei saa väärikust pälvida millegi muu kui vaid laitmatu moraaliga. Kergluse ja edevuse pahe muudab ta paratamatult naeruväärseks ja on pealegi tema jaoks peaaegu sama laostav, kui see on lihtrahva puhul. (II köide lk 536)
• Nii nagu olla mingi teaduse õpetaja on kindlasti õpetatud mehe loomulik rakendus, on see ehk samaaegselt ka harimine, mis kõige tõenäolisemal viisil muudab teda soliidsete teadmistega ja õpetatud meheks. (II köide lk 539)
• Kümnis näiteks on tegelikult maamaks, mis võtab maaomanikelt võimaluse anda nii suurt panust maa kaitsevõimesse, kui nad muidu võiksid anda. (II köide lk 540)
• Iga teenuse nõuetekohaseks osutamiseks näib olevat vajalik, et selle tasu või kompensatsioon oleks nii täpselt kui võimalik vastavuses selle teenuse iseloomuga. Kui mingi teenus on väga suuresti alamakstud, siis on väga tõenäoline, et ta kannatab enamiku selles rakendust leidvate inimeste viletsuse ja suutmatuse läbi. Kui ta on väga palju ülemakstud, siis kipub ta võib-olla veelgi enam kannatama nende hoolimatuse ja jõudevahtimise läbi. Suure sissetulekuga inimene, ükskõik milline ka ei oleks tema amet, arvab, et ta peaks elama nagu teised suure sissetulekuga inimesed ning kulutama suure osa oma ajast lõbustustele, edevusele ja priiskamisele. Ent kirikumehe puhul selline eluviis mitte ainult ei raiska ära aega, mida tuleks kasutada oma ülesannete täitmiseks, vaid hävitab lihtrahva silmis peaaegu täielikult ka selle karakteri pühaduse paiste, mis ainsana võib talle anda võimaluse täita neid ülesandeid kohase kaalukuse ja autoriteediga. (II köide lk 542)

II peatükk Ühiskonna üldise ehk riikliku tulu allikatest

• Ei ole võimalik leida kaht erinevat loomust, mis oleksid rohkem ühitamatud kui kaupmehe ja valitseja oma. (II köide lk 549)
• Eraisikute eraviisiline tulu, nagu on näidatud selle uurimuse esimeses raamatus, pärineb lõppkokkuvõttes kolmest erinevast allikast: rendist, kasumist ja palgast. Igasugune maks peab lõppkokkuvõttes olema makstud ühe või teise arvel nendest nimetatud kolmest tuluallikast, või kõigi kolme arvel vahet tegema. (II köide lk 557)
• Iga riigi alamad peaksid andma riigivõimu toetuseks panuse, mis on võimalikult täpses vastavuses nende võimalustega, see tähendab võrdeliselt tuluga, mis neile selle riigi kaitse all osaks langeb. (II köide lk 558)
• Maks, mida iga üksikisik on kohustatud maksma, peab olema selgesti kindlaksmääratud, mitte suvaline. Maksmise aeg, makseviis, makstav kogus, kõik see peab olema lihtne ja selge nii maksjale kui ka kõigile teistele. (II köide lk 559)
• Iga maks tuleb sisse nõuda sellisel ajal või sellisel viisil, nagu maksumaksjal seda kõige mugavam on maksta. (II köide lk 559)
• Iga maks peaks olema kavandatud nii, et see võtaks inimeste taskust nii vähe kui võimalik ja jätaks ka nii vähe kui võimalik sinna laekumata, lisaks sellele summale, mida see riigikassasse sisse toob. Mingi maks võib võtta inimeste taskust ja takistada sinna jõudmast palju rohkem, kui see toob riigikassasse, järgneval neljal viisil. Esiteks, selle maksu sissenõudmine võib nõuda suurt hulka ametnikke, kelle palgad võivad süüa ära suurema osa selle maksu tulemist ning kelle lisatasud võivad kehtestada inimestele veel ühe täiendava maksu. Teiseks, see maks võib takistada inimeste ettevõtlikkust ja peletada neid eemale tegelemast teatud ärialadega, mis võiksid anda ülalpidamist ja rakendust väga paljudele. Sundides inimesi maksma, võib maks sellega vähendada või hoopis hävitada mõningaid vahendeid, mis võiksid inimestel aidata seda kergemini teha. Kolmandaks, trahvid ja muud karistused, mis langevad osaks neile õnnetutele indiviididele, kes üritavad edutult maksust kõrvale hiilida, võivad neid sageli laostada ja sellega teha lõppu kasule, mida ühiskond võiks saada nende kapitali rakendamisest. Ebamõistlik maks tekitab suurt kiusatust sellest mööda hiilida. Ent karistused maksude vältimise eest peavad kasvama võrdeliselt kiusatusega. Seadus, vastupidiselt kõigile tavalistele õigluse põhimõtetele, loob esmalt kiusatuse ja siis karistab neid, kes sellele kiusatusele järele annavad, ning tavaliselt ka suurendab karistust võrdeliselt asjaoluga, mis peaks seda hoopis leevendama, kiusatusega kuritegu sooritada. Neljandaks, allutades inimesi maksuametnike sagedastele külastustele ja vastikutele küsitlemistele, võidakse sellega põhjustada neile rohkesti ebavajalikku tüli, vaeva ja rõhumist, ning ehkki vaev ei ole rangelt võttes kulu, on see kahtlematult ekvivalentne kuluga, mida iga inimene oleks valmis kandma, et end sellest vabastada. Need on neli erinevat võimalust, mil moel maksud on sageli inimestele nii palju suuremaks koormaks võrreldes sellega, kui palju nad valitsejale kasu toovad. (II köide lk 561)
• Ent ehkki impeeriumid nagu igasugune muu inimeste kätetöö on kõik siiani surelikuks osutunud, on iga impeeriumi sihiks saavutada surematust. Seepärast peaks iga asjakorraldus, mida ta sisse seab, olema sihitud samasugusele püsivusele nagu impeerium ise, olema mugav mitte ainult teatud asjaoludel, vaid kõigil võimalikel asjaoludel, ehk olema sobilik mitte ainult neil asjaoludel, mis on mööduvad, juhuslikud või ebaolulised, vaid neil, mis on vältimatud ja seepärast alati samad. (II köide lk 564)
• Kapital harib maad; kapital palkab tööjõudu. Maks, mis kallutab kapitali mingilt maalt lahkuma, kuivatab ühes sellega täiel määral kokku ka nii valitseja kui ühiskonna kõik tuluallikad. Selle lahkumise läbi vähenevad suuremal või vähemal määral mitte ainult kapitali kasum, vaid ka maa rent ja töö eest makstavad palgad. (II köide lk 594)
• Maades, kus kehtib personaalne taille, hinnatakse talupoega maksustamiseks tavaliselt kapitali alusel, mida ta näib põlluharimisel rakendavat. Talupidaja kardab seepärast sageli omada head hobuse- või härjarakendit ja seeasemel üritab harida oma põldu nii näruste ja viletsate põllutöövahenditega, kui saab. (II köide lk 604)
• Ei ole ühtki kunsti, mida üks valitsus õpiks teiselt kiiremini kui kunst rahva taskust raha välja pigistada. (II köide lk 612)
• Alama klassi töötegijate palgad, nagu ma olen üritanud näidata esimeses raamatus, on kõikjal paratamatult reguleeritud kahe erineva asjaoluga: nõudlusega tööjõu järele ja tavalise või keskmise toiduainete hinnaga. Nõudlus tööjõu järele, vastavalt sellele kas see juhtub olema kasvav, püsiv või kahanev, ehk nõudes kasvavat, püsivat või kahanevat rahvaarvu, reguleerib töötegija elatist ja määrab, missugusel tasemel see on, kas külluslik, mõõdukas või napp. (II köide lk 617)
• Ametnike palgad ei ole, erinevalt töistest ametitest ja vabadest elukutsetest, reguleeritud vaba konkurentsiga turul ja ei ole seepärast alati õigglases proportsioonis sellega, mida ameti iseloom nõuab. Nad on enamikus maades vahest kõrgemad, kui töö iseloom nõuaks, kuivõrd isikud, kes valitsemist korraldavad, kalduvad üldiselt tasuma nii iseenda kui oma vahetute sõltlaste tööd pigem rohkem kui küllaldaselt. Ametnike palgad kannatavad seepärast enamikel juhtudel väga hästi maksustamist. Pealegi on isikud, kes võivad nautida kohta riigiametites, eriti tulusamates, kõigis maades üldise kadeduse objektiks ning maks nende palgalt, isegi kui see peaks olema mõnevõrra kõrgem kui ühegi muud sorti tulu pealt, on alati väga populaarne maks. (II köide lk 620-621)
• Kõrged maksud, mõnikord vähendades tarbimist ja mõnikord ergutades salakaubavedu, võimaldavad valitsusele sageli väiksemat tulu, kui võiks saada mõõdukamate maksude läbi.

Kui tulude vähenemine on väheneva tarbimise tulemus, siis on võimalik ainult üks ravi, ja see on maksu alandamine. (II köide lk 645)

• Varasematel aegadel on Suurbritannias rakendatud poliitikat pärssida piiritusjookide tarbimist, lähtudes eeldusest, et nad kalduvad laostama lihtrahva tervist ja rikkuma nende moraali. Selle poliitika kohaselt peaks maksude vähendamine destilleerimiselt olema mitte nii suur, et see võiks mingil määral alandada nende jookide hinda. Piiritusjoogid võiksid jääda sama kalliks, nagu nad on olnud iial enne, samal ajal kui selliste tervislike ja jõuduandvate alkohoolsete jookide hinda nagu humalaõlu ja õlu võiks tunduvalt alandada. Sel moel võiks rahva osaliselt vabastada koormast, mille üle nad praegu kõige rohkem kurdavad, samal ajal kui riigitulu võiks märgatavalt suureneda. (II köide lk 657-658)
• Seepärast seal, kus sellised maksud on õigesti peale pandud, ja õigetele kaupadele, makstakse neid väiksema nurinaga kui ühtki teist maksu. Seal, kus nad on kaupmehe või tootja poolt ette makstud, hakkab tarbija, kes need maksud lõpuks kinni maksab, peagi liitma neid kaupade hinnaga ja peaaegu unustab, et ta maksab mingit maksu. (II köide lk 664)
• Meie riik ei ole täiuslik ja seda võiks parandada, ent see on kas sama hea või parem kui enamik meie naabrite omi. (II köide lk 670)
• Kõige leebemas on seadused maades, kus makse nõutakse sisse valitseja vahetu järelvalve all. Isegi halb valitseja tunneb oma rahvale rohkem kaasa, kui võib oodata tema tulusid sisse nõudvate maksurentnike puhul. (II köide lk 675-676)

III peatükk Riigivõlgadest

• Nende jaoks, kes on vahetult seotud riigiasjade ajamisega, on just jooksva hetke hädavajaduste leevendamine alati see asi, mis neid peamiselt huvitab. Riigitulu võlakoormast vabastamise jätavad nad järeltulevate põlvede hooleks. (II köide lk 695)
• Selliste inimeste jaoks, kes hoolivad vähe järeltulevatest põlvedest, ei saa miski olla mugavam kui vahetada oma kapital sissetuleku vastu, mis kestab just niikaua, ja mitte kauem, kui nad seda soovivad. (II köide lk 702)
• Iga uus maks on silmapilk rahvale rohkem või vähem tajutav. See toob alati kaasa nurinat ja kohtab teatavat vastuseisu. Mida rohkem makse on juurde tulnud, mida kõrgemaks nad on tõstetud iga erineva maksustamise objekti puhul, seda valjemini inimesed iga uue maksu üle kaebavad ning seda raskemaks muutub ühtlasi nii uute maksuobjektide leidmine kui ka juba kehtestatud maksude tõstmine. (II köide lk 704)
• Riigivõla intresside maksmine, on öeldud, ei tähenda midagi rohkemat kui raha ühest taskust teise tõstmist. Raha ei lähe maalt välja. See on ainult üks osa ühte kihti kuuluvate elanike tulust, mis läheb üle teise kihti kuuluvatele elanikele, ning riik ei ole ühegi penni võrra vaesem. (II köide lk 712)
• Praegu on kahtlemata aeg selleks, et meie juhid peaksid kas selle kuldse unenäo tõelisuseks tegema, milles nad on ehk ise hõljunud samal määral kui nende rahvas, või aeg, et nad sellest unenäost ärkaksid ise ja püüaksid äratada ka rahvast. Kui projekti ei saa ellu viia, siis tuleb sellest loobuda. Kui ükskõik millist Briti impeeriumi provintsidest ei saa panna andma oma panust kogu impeeriumi toetuseks, siis on kindlasti aeg, et Suurbritannia vabastaks ennast nende provintside kaitsmise kuludest sõja ajal ja ükskõik millise osa nende tsiviil- või sõjaväelise korralduse kulude kandmisest rahu ajal, ning üritaks kohandada oma tulevikukavad ja plaanid oma olude tegelikule keskpärasusele. (II köide lk 743)