Vikitsitaadid

Taevas

(Ümber suunatud leheküljelt Firmament)

See artikkel kõneleb maailmaruumi osast. Taevariigi kui religioosse institutsiooni kohta loe artiklist Paradiis.

George Inness, "Talvetaevas" (1866)
Boris Anisfeld, "Pilved Musta mere kohal. Krimm", u 1906
Gustave Van de Woestijne, "Asuur" (1928)
Emily Carr, "Kruusakarjääri kohal" (1937)
Rachel Heller (* 1929), "Fractus", s.d.

Taevas on Maalt vaadeldav ja Maa pinnast kõrgemal asuv maailmaruumi osa, mis sisaldab atmosfääri, kosmose ning nendes leiduvad objektid ja nähtused. Traditsiooniliselt on taevasse paigutatud ka mitmesugused üleloomulikud ja religioossed nähtused, näiteks Vana-Lähis-Ida ja indoeuroopa religioonide kõuejumal kui "taevaisa" ning sellest tulenevalt ka aabrahamlike religioonide paradiis.


Piibel

muuda
  • Issand lööb sind kõhetustõvega, palavikuga, põletikuga, kuumtõvega, põuaga, viljakõrvetuse ja -roostega, ja need jälitavad sind, kuni sa hukkud.
23 Siis on su pea kohal olev taevas nagu vask ja su all olev maa nagu raud.

Proosa

muuda
  • Mu suurim nauding oli tunda rõõmu rahulikust taevast nende haljaste metsade rüpes; kuid ma armastasin kogu Looduse muutlikkust: ka vihm ja torm ja kaunid taevased pilved tõid endaga naudinguid. Kui mind kiigutasid järvelained, tõusis mu vaim samasuguses joovastuses, nagu ratsamees tunneb uhkust oma hästitoidetud ratsu liikumisest.
Kuid mu rõõmud tulenesid üksnes looduse vaatlemisest ning mul polnud kaaslast; mu soojad tunded, mis ei leidnud vastukaja üheski inimsüdames, pidid saama raisatud elututele asjadele.


  • Pierre vaatas taevasse, hääbuvale, vilkuvate tähtede sügavikku. "Ja kõik see on minu, ja kõik see on minus, ja kõik see olen mina!" mõtles Pierre. "Ja kõik selle võtsid nad kinni ja pistsid laudadest kokkulöödud barakki!" Ta naeratas ja läks oma kaaslaste juurde, et magama heita.
    • Lev Tolstoi, "Sõda ja rahu" II, tlk M. Sillaots ja V. Linask. "Kogutud teosed" V. Tln, 1956, lk 361


  • "Tähendab ei ole," lausus ta endamisi, kui oli vabanenud teistest. "Ei ole midagi, ei ole kuski midagi, ainult tähed, tähed, tähed. Aga kui pole taevast, kus on siis jumal? Kus ta on? On ta üleüldse?"



  • Poeet soovib peaga taevani küündida. Loogik aga üritab toppida taevast oma pähe. Ja tema pea läheb lõhki.


  • Inimesed tulid Maalt Marsile. Nad tulid sellepärast, et nad kas kartsid või ei kartnud, sellepärast, et nad olid kas õnnelikud või õnnetud, sellepärast et nad tundsid end olevat palverändurid, või nad ei tundnud end olevat palverändurid. Igal mehel oli oma põhjus. Nad jätsid maha halvad naised või halvad töökohad või halvad linnad, nad tulid, et midagi leida või midagi maha jätta või midagi saada, et midagi välja kaevata või midagi rahule jätta. Nad tulid väikeste unistustega või suurte soovunelmatega või hoopiski ilma nendeta. Aga valitsuse sõrm viitas neljavärvilistel plakatitel paljudes linnades: TEIE JAOKS LEIDUB TÖÖD TAEVAS. (lk 80)


  • [Hospidaliordu] Suurmeistri palee saali olen hiljem võinud näha ja see oli tõesti suurim ja uhkeim kogu Akkonis. Saali sambad ja seinad, mida pidude puhul vanikutega ehiti, pidid kujutama metsa ja puutüvesid. Selle laele, mis kujutas taevast, olid maalitud pilved, tähed, päike ja kuu, nii et ennast tõepoolest lageda taeva all arvasid viibivat. Põrandale olid aga osavad mosaiigimeistrid loonud tiigi vesiroosidega ja ujuvate luikedega, mis oli nii loomutruu, et paljud ei julgenud sellele astuda vette kukkumist kartes.


  • Kauguse mõiste on tinglik. Kui ma laps olin, rääkis isa esimesest Muhu kaupmehest, kes käis kaupa toomas "päeva risti alt", sealt, kus elavad valged varesed. Taevas olevat seal nii madalal, et seitsmejalane mees peab küürus käima. Ma ei osanud kuidagi siduda seda "päeva risti" ja nii madalat taevast.
Hiljem tuli välja, et kaupmees tõi kõik Lihulast.
  • Juhan Smuul, "Muhulaste imelikud juhtumised Tallinna juubelilaulupeol". Eesti Riiklik Kirjastus 1963, lk 10


  • Tähekülv. Tegelikult pole seegi muud kui tähtede ülepeakaela allakukkumine - läheb ju lõpuks tüütavaks millestki kinnihoidmine, olgu see või taevas.
    • Nikolai Baturin, "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 42


  • Sest kas Jumal mitte selleks ei läinud ega lähe jälle igal suurel ristipäeval (mis on alati üks salajane kevadelõpu neljapäev, sest ei kuulu praegu siin valitseva Riigi ametlikku pühadekalendrisse) tagasi üles taeva, et laotuse servast oma tugeva käega kinni asida ja see vana sinine palakas taas alla Lõpmatuse peale heita? Laotada ta pahrade, pääsukeste ja üldse kõigi ja kõige üle. Teadku nad sellest midagi või ei. Vahet pole.



  • Taevast mõeldes kipume üles vaatama, kuid tegelikult algab taevas maa pealt. Me kõnnime läbi selle, hüüame sellesse, riisume selles lehti, peseme koera ja sõidame autoga. Me hingame seda sügavalt sisse. Iga hingetõmbega neelame miljoneid õhumolekule, soojendame neid veidi ja hingame need siis jälle tagasi ilmaruumi. Sel hetkel hingate te sisse mõne neistsamadest molekulidest, mida hingasid kord Leonardo da Vinci, William Shakespeare, Anne Bradstreet või Colette. Hingake sügavalt sisse. Mõelge "Tormile". Õhk paneb tööle meie kopsude lõõtsad ja annab jõudu meie rakkudele. Me ütleme "õhkkerge", kuid meie atmosfääris, mis kaalub viis tuhat triljonit tonni, pole midagi kergekaalulist. Ainult selline visadus, nagu on raskusjõul, võib seda maa ligi hoida; muidu lendaks see lihtsalt minema ja valguks orvadeta ilmaruumi avarusse.



  • Ma olen oma mälestustes senini rääkinud rohkem isa varjupoolest, aga tal oli ka ilusam pool olemas. Jah, mälestused on nagu pilved, heidad pilgu taevasse, imestad korraks: oi, millise huvitava kujuga pilved täna on! - ja unustad need sealsamas, sest päevarutt tuleb vahele. Ilu vaatlemine nõuab aega ja rahu. Kui sa suudad päevarutus pilvi kauem silmitseda, hakkab taevas sulle avanema ja sa leiad seal ilu, mille küljest ei saa enam silmi lahti.

Luule

muuda

Ent muutus samal ajal
sünkmustaks taevas, pilvedega kattus,
ja tüve, mis siin oli õnne hooleks,
välk juurteni lõi pooleks


Mis sõnumeist see lage mäestik kajab?
  Sel hiilgusel ja ängil puudub määr —
maas, mis üht inimsüdant tundma ajab,
  saab kokku taeva sfäär ja põrgu sfäär.

  • Emily Brontë, "*Noomida tihti saand, kuid siiski lahti...", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 181


Me oma kõrgust eal ei tea;
kui tõusta kästakse,
siis ulatavad mõned meist,
kes tõesed, taevasse.

We never know how high we are
Till we are asked to rise
And then if we are true to plan
Our statures touch the skies —


Vask oli nüüd taevas ta üle,
maa põudne, kumisev raud;
ta ise kõndis ümber
kui vankuv, elav haud!

  • Juhan Liiv, "Truudusetus", rmt: "Sinuga ja sinuta", 1989, lk 284 (vrdl 5 Mo 28:22-23)


Tuulehoog lõi vetesse,
lehed langsid laintesse:
lained olid tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tuhakarva sügise.

See oli hää mu südamel:
sääl olid tunded tuhakarva,
taevas üle tinakarva,
tinakarva sügise.


"Küll on mõnus olla pilv,
aina taeva sinas uju!"
Väga uhkelt laulab pilv,
alati tal hea on tuju.


Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.


Võikaid varje kerkib hulgi
kohe taeva tuhmjat seina.
Kes küll poetas kaarnasulgi
ruugesse mu ristikheina?


helgiheitja otsib taevast ingleid
kas siis tõesti kedagi ei leia
traatides on külmunud triangleid
nende saatel talvel tuleb käia

  • Juhan Viiding, "*** helgiheitja otsib taevast ingleid" kogus "Detsember" (1971), lk 32


Lamades, seistes ja istudes
taevasse vaadata tuleb.
/---/
Mõni näeb taevast ka siis,
kui silmad on maas.
See tuleb omal ajal,
ma usun.


kõik liiga vähe leidmaks õhust tuge
ja ma ei tea kui kaua saab see kesta
ja taevast langeb präänikuid ja nuge
su haigeid silmi sajus püüan pesta

  • Tiia Toomet, "*** Ka õhtul päevast soojust hoiab rada" kogus "Argipäeva õhtu" (1987), lk 13


on inimene
tabamatu justkui lind
kes taevas synnib
ta surmakisa toetab
kui tal puudub elujõud

  • Jim Ollinovski, "Neli tankisti ja koer" (luulekogus "Aeroplaan esimesest pilgust" (2009))


Alasti taevas häbeneb ennast
ning kattub kiiresti pilvedega
päike poeb ehmunult peitu
nende taha.

  • Urmas Tegova, "Kahvatu hommik munakad tolmused..." Vikerkaar 8/1993, lk 33


TAEVA ÜKSIKOSADE
töö kooskõlastamata
tilkuv kahjurõõm.
Kuukiirte šabloonsus
hämmastab pealtvaatajaid
hilisel öötunnil.

  • Urmas Tegova, "Taeva üksikosade..." Vikerkaar 8/1993, lk 36


see aasta jääb lumi taevasse seisma
otse pääsukeste peade kohale
kes vaatavad üles ja hakkavad siis
alla vajuma

  • Joanna Ellmann, "*see aasta jääb lumi taevasse seisma..." kogus "Olemise maa", 2017, lk 11

Film

muuda
  • Me vaatasime tavaliselt taevasse ja juurdlesime oma koha üle tähtede hulgas. Nüüd me vaatame maha ja muretseme oma koha pärast poris.

Vanasõnad

muuda
  • Ega maa vilja sigata, vaid taevas.
  • Ega talv taevasse jää.
  • Ega vihm (lumi) taeva jää.
  • Hoolikas korjab, laisk pöörab päkad vastu taevast.
  • Loodetuul on taeva luud.
  • Pikka puud ei lasta taevasse kasvada.
  • Saia ei saja taevast maha.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929


Välislingid

muuda
  • Jaan Kross, "Taevakivi". Tallinn: Eesti Raamat 1975
  • Paul-Eerik Rummo, "Taevast sajab kõikseaeg kive: anakronistlik capriccio kahes vaatuses". EKSA 2016
  • Selja Ahava, "Taevast pudeneb asju". Tõlkinud Jan Kaus. Post Factum, 2018

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Taevas&oldid=121199"