Piiri peal

Peter Høegi romaan (1992)

"Piiri peal" ("De måske egnede") on Peter Høegi romaan. Eesti keeles ilmus teos Tiina Toometi tõlkes 2004. aastal.


TsitaadidRedigeeri

  • Kehtis üks reegel, Karin Ærø oli sellest meile rääkinud, see pärines antiigist. Kui on vaja kullata mingit pinda, pole otstarbekas seda üleni kullaga katta, vaid parima tulemuse saab siis, kui kullata veidi üle kuuekümne protsendi pinnast.
See oli teisend kuldlõike reeglist.
Nii oli ka aja ja karistuse vahelise suhtega. Nende üleastumiste eest, mille jälile saadi, said karistuse vaid veidi rohkem kui pooled.
Niisiis omamoodi vägivalla kuldlõige. (lk 10)
  • Aasta varem oli kooli vastu esitatud süüdistus. Räägiti, et üks õpilane, Jes Jessen, kes oli olnud minu toanaaber ja kes hiljem visati välja, olevat jäänud poolkurdiks, kui Biehl teda karistas. Seda, et neil kahel asjal teineteisega midagi pistmist oleks olnud, ei tõestatudki, aga Biehlist oli tookord äärepealt selgitus välja pressitud. Ta ütles, et kool, niipalju kui võimalik, peab kinni kehalise karistuse keelust, mis Taani koolisüsteemis kehtib, aga tema kogemus ütleb, et vastu kõrvu saamine pole veel kunagi kellelegi kahjuks tulnud.
See oli nii sügavamõtteline, see rahustas kõiki. Ta oli ju kogenud mees, ta oli ühtejärge juba nelikümmend aastat lapsi löönud. (lk 10-11)
  • Hirmuga iseenese pärast saab midagi teha, sellele saab suunata tähelepanu valguse. Aga kui iseenda pärast enam ei muretseta, siis tuleb hirm teiste inimeste pärast, ja siis maailma pärast.
Selliseid inimesi, kes üldse ei karda, ei ole, on ainult hirmuta hetki. (lk 21)
  • See oli bioloogiatunnis. Biehl võttis läbi darvinismi: paremini kohastunud isendid jäävad ellu; nii käib see praegugi, ütles ta, ka inimühiskonnas, aga mitte enam nii radikaalselt, sest me pehmendame loodusliku valiku mõju.
Kui ta seda oli öelnud, järgnes paus. See oli tähendusrikas hetk.
Ta ei olnud otse kellegi poole vaadanud, ta ei pöördunud tegelikult kunagi üksikisikute poole. Võib-olla olin sellegipoolest mina see, kes temast sel hetkel kõige paremini aru sai.
Neil, kes olid seespool, ehk siis enamikul, neil oli raske aru saada, mida ta mõtles, nemad võisid lihtsalt rõõmu tunda sellest, et nad olid seespool ja hästi kohastunud.
Nende jaoks, kes jäävad väljapoole, täidab hirm ja lootusetus peaaegu kõik, see on ju teada.
Mõista saab kõige paremini siis, kui oled piiri peal. (lk 34)
  • Palveid loeti ja kirikulaule lauldi alati küllaga. Ometi polnud me kunagi püüdnud Jumala eneseni jõuda. Selleks oli ta alati Biehlile või Poisslaste Kasvatusmaja direktorile või Himmelbjergi Maja juhatajale liiga lähedal seisnud, liiga lähedal, et oleksime tema poole saanud pöörduda.
Palumine on oma nõrkuse tunnistamine, sellega näitad välja, et vajad abi. Me kartsime, et iga ülestunnistus, ka Jumala ees, võib meie olukorda halvendada ja et seda saadakse kasutada meie vastu. (lk 37)
  • Karin Ærø kummardus oma ringkäigul vahetevahel lauljate selja taga nende poole. Ja ütles siis väga vaikselt, nii et ainult see, kelle poole ta pöördus, seda kuulis:
- Suurepärane.
Seda kutsutakse kiituseks. Öeldakse, et see on väike heategu.
Järgmine kord, kui ta mööda läks ja parajasti laulja selja taga oli, võis tunnetada selle inimese hirmu, keda ta enne oli kiitnud. Mitte mingit suurt hirmu, kehalisest karistusest oli asi kaugel. Aga väikest, õhkõrna hirmu, mis muutus ehk täiesti selgeks ainult sellele, kes ise kunagi suurt kiita ei saanud. Kartus mitte olla niisama tubli kui viimati, hirm seekord kiitust mitte välja teenida.
Oli selge, et iga kord, kui Karin Ærø meile selja tagant lähenes, lähenes alati ka kohtumõistja. (lk 45)
  • Kui kohtad inimest, kes otsib, siis ootad allaandmisega. (lk 46)
  • Laps on juba mõnda aega rääkinud ruumist enda ümber. Ta kasutab sõnu nagu "sees", ka "väljas", "peale", "alla", ta räägib ümbrusest üksikasjalikult, ta on kakskümmend kuud vana.
Aga mitte ajast, "homme", "eile", "kuu aja pärast" ei oma tema jaoks veel mingit tähendust. Ta ütleb "varsti" ja mõtleb sellega kõiki tuleviku vorme.
Me mõistame ruumi enne, kui hakkame mõistma aega. (lk 51-52)
  • Ruumist on lihtne mõelda. Aga ajast mõtlemine teeb alati haiget.
Võib-olla on hoopis vastupidi, võib-olla on valu juba ette olemas. Sest valule püütakse alati seletust leida, põhjuseta valu on väljakannatamatu. Ja siis püütakse seda seletada ajaga. (lk 52)
  • See, mis inimesi aja mõõtmisel haaras, polnud mitte aeg ise, sest seda määrasid muud asjaolud.
See, mis neid haaras, oli kell.
Kella reeglipärasus oli universumi täpsuse võrdkuju. Jumala loomisväe täpsuse võrdkuju. Kell oli niisiis ennekõike võrdkuju. Nagu kunstiteos. Niimoodi oli see. Kell oli nagu kunstiteos, laboratooriumi, teadustöö küsimus.
Mingil hetkel see aga muutus. Mingil hetkel lakkas kell olemast küsimus. Selle asemel on temast saanud vastus. (lk 58)
  • - Mul oli üks sõber, kes sõi konni, ütlesin ma. - Temaga oli ka ohtlik tegemist teha, aga see polnud peamine; kui oled üksi, ei loe su ohtlikkus midagi. See, mis luges, olid konnad. Täiskasvanud teadsid seda ka. Pole lihtne panna kätt mehe külge, keda oled näinud konna söömas. Selline oli tema strateegia. (lk 60)
  • Mitte iialgi maailma ajaloos pole keegi suutnud välja tulla meetodiga, millega hinnata vähegi keerukamaid olukordi kui lihtsad jalgpalliseisud või neljasaja meetri jooks, nii et eri inimesed saaksid selle ära õppida ja seda kasutada ning jõuaksid sama hindeni. Mitte iialgi pole suudetud jõuda kokkuleppele meetodi suhtes, mille abil otsustada, milline joonistus, söömaaeg, lause, vandesõna, kiitus, hoop, isamaaline laul, emakeele kirjand, kooliõu, konn või vestlus on hea või halb, või parem või halvem kui mõni teine. (lk 74)
  • Mõnikord võib olla nii, et inimene hakkab ise tahtma, et ta juba hulluks läheks.
Aga nii see ei käi, meelega ei saa hulluks minna. Ja kui sind on liigitatud normaalseks või sinnapoole, siis tuleb kuidagi teisiti ära kannatada, tuleb leida endale strateegia. (lk 75)
  • - Kui sa mäletad, ütles ta [August], - ja sul on minevik, siis võid sa süüdi olla ja karistada saada. Kui sa mitte midagi ei mäleta ja sul ei ole aega nagu teistel inimestel, siis oled peaaegu nagu vaimuhaige, siis peetakse sind selle asemel kinni, siis pole kõik veel kadunud. (lk 119)
  • Telefon helises ja ma tõstsin toru, enne kui keegi jõudis midagi märgata.
Ta hingeldas. Küllap oli ta oodanud, kuni koridor tühjaks jääb, ja siis telefoni juurde jooksnud. Kogu sügise oli ta pidanud aias töötama, aga nüüd olid nad ilmselt temagi sisse üle toonud.
Jälle mõtlesin ma, et hingamine on just nagu kell, see mõõdab seda lühikest aega, mis me koos saame olla.
Me ei öelnud midagi, seisime ainult ja kuulasime teineteise hingetõmbeid.
Siis rääkis ta mulle, et mälestused on nagu sündmuste rida, mis lõpeb tasandikul. (lk 122-123)
  • Lund aina sadas, sadu moodustas ruume, jooksin läbi valgete tubade rea, mis ei lõppenud kuskil. (lk 125)
  • Kogu elu oled arvanud, et oled väljaspool või piiri peal, et tuleb võidelda ja rabeleda, ja ikkagi on kõik asjatu. Ja siis lastakse sind äkki sisse ja tõstetakse üles valgusesse.
Ta vaatas mulle otsa, ta ripsmetel olid lumehelbed, aga ka jäätükid, pisarad, ta nuttis. See ei tulnud vastikusest või sellest, et ma oleksin teda löönud, esimest korda oma elus.
- Ma arvasin, et sa tahad ära minna, ütles ta.
Ma tahtsin luba küsida, kas võin teda suudelda, aga ma ei saanud sõnu suust, üritasin, aga ei saanud. Võib-olla ütlesin seda ikkagi, sest see juhtus. Ta huuled olid külmast lõhenenud. See sisaldas kõike, suudlus sisaldas kõike. Kõiki unistusi, mis kunagi polnud täitunud ja nüüd enam kunagi täituda ei saanud, sest ma pidin ära minema ja olin kadunud, kõik oli selles suudluses.
See kaotas meie jaoks aja. Ma teadsin, et mäletan seda igavesti ja et nad ei saa seda minult ära võtta, mitte iialgi, mis ka ei tuleks, ja hirm kadus sel hetkel täiesti. (lk 126-127)
  • Mitte iialgi ei saa hüljata last ilma iseend hukatusse tõukamata, mitte iialgi, see on nagu loodusseadus, mille vastu ei saa keegi. (lk 128)
  • Seda ei ole lihtne mõista. Et ühele inimesele võib küsimuse esitamine ja vastuse saamine nii tähtis olla, et see varjutab kõik muu. Võib-olla isegi armastuse.
Seda pole võimalik mõista. Tuleb alla anda ja öelda: nii see on. Nad peavad teadma. Tulgu mis tuleb. (lk 130)
  • Kui ma mõnda kooli sisse astusin, muutusin selleks lapseks, kes ma kakskümmend kaks aastat tagasi olin olnud, selle lapse nahas kohtusin ma täiskasvanutega.
Nad olid kaitstud. Aeg oli nende ümber kaitsekihi moodustanud. Nad viskasid nalja ja neil oli kogu aeg kusagile kiire, ja meie kohtumine ei puudutanud neid mitte kuidagi.
Nii oli see siis, kui käisin Biehli koolis, nii on see nüüd ja nii jääb see alati. Täiskasvanute ümber on end mässinud aeg, oma kiirustamise, tülgastuse, ambitsioonide, kibestumuse ja pikalt ette tehtud plaanidega. Meid nad enam õieti ei näegi ja mida nad näevad, on neil viis minutit hiljem meelest läinud.
Aga meie, meil ei oleks nagu nahka. Ja me mäletame neid igavesti. (lk 132)
  • Siis tehti uks lahti ja Fredhøj tuli sisse. Ta vaatas üle ruumi. Läks siis akna juurde ja vaatas välja. Ja läks ukse juurde tagasi.
Ta ei vaadanud üles, ta ei näinud mind.
See ei olnud paljas õnn. Talle ei turgatanud see lihtsalt pähe, niisugust mõtet isegi ei tekkinud.
Ei saanudki tekkida. Ta polnud ju kunagi laste poole alt üles vaadanud. Nad olid alati temast madalamal olnud. All klassis või all õues või all saalis või all kirikus, alati all. Ta ei osanudki enam pilku üles lae ja valguse poole pöörata. Mitte selleks, et üht last näha.
Mina nägin teda ülevalt. Nagu ma varem kunagi ühtegi õpetajat ei olnud näinud. Ma nägin tema kõõma. Peanahal ja pintsakul. (lk 153)
  • Öösse minek oli alati raske. Valges on lihtsam asju eemal hoida. Pimeduses vajuvad nad mürinal kaela. (lk 165)
  • Kui inimesed, kes sind kuulavad ja on su sõbrad, lõpuks ikkagi sult ära võetakse, siis oleks parem, kui sa poleks kunagi nendega tuttavaks saanud. (lk 176)
  • Täiskasvanuks saamine tähendab, et lapsena tähtsaks peetu kõigepealt unustatakse ja seejärel salatakse maha. (lk 178)
  • Ettepanekuid saab teha mitmel viisil, see ei pea ju otsesõnu käima. Võib istuda vaikselt ja teise inimese ära kuulataja niimoodi teisele näidata, et mida ta ütleb, on hea, ja et teda ei mõisteta hukka. Et me oleme sõbrad, ükskõik mis ka ei sünniks. (lk 181-182)
  • Lineaarset aega võib ette kujutada lõputult suure noaterana, mis kraabib üle universumi ja tõmbab samal ajal seda endaga kaasa. Temast jääb maha lõputult lai minevikutriip, tema ees on tulevik, noateral on olevik, milles me elame. (lk 184)
  • Moodne bioloogia on pidanud tunnistama õppimisprotsesside tähendust, enam ei saa kõike või suuremat osa seletada ainult erakordsete mutatsioonidega. Ja füüsika oleks nagu täielikult koost lagunenud, iga uus teooria peab nüüd vastu vähem kui kaks aastat.
Kui ma Odense ülikoolis töötasin, arvati, et superstringide teooria annab lõpliku seletuse universumi mõistatusele; poolteist aastat hiljem, kui pidin töölt ära tulema, oli teooria lõplikult moest läinud ja enamalt jaolt hüljatud, täna kirjutab Hawking "Aja lühiajaloos" sellest kui väikesest vahepalast füüsika ajaloos.
Teooriate eluiga on niisiis aina lühem ja lühem, enamik neist sureb enne täiskasvanuks saamist. (lk 187)
  • Päevad sarnanesid üksteisega ainult pealtnäha. Seesmiselt pidid nad olema erinevad. Ainult pealtnäha kordusid ühed ja samad õppeained ja klassiruumid ja õpetajad ja õpilased, ikka ja jälle. Tegelikult oodati meilt, et oleksime iga päev uued. Iga päev pidime olema paremad, pidime arenema, kooli elus nii tavalised kordused olid ainult selleks, et saaksime muutumatul taustal näidata, et oleme edasi arenenud. (lk 188)
  • Oma "Pihtimustes" kirjutab Augustinus, et aeg liigub iseenesest, inimesest hoolimata, samal ajal ütleb ta, et see on seotud inimese mõistmisvõimega. See on vastuoluline, ta ei selgita seda kuidagi; Augustinusel poleks nagu olnud midagi selle vastu, et siin-seal jääb midagi selgusetuks.
"Loodusteaduse matemaatiliste printsiipide" alguses kirjutab Newton, tuhat kakssada aastat hiljem, et "absoluutselt tõene ja matemaatiline aeg voolab omaenese loomuse järgi, ühtlaselt ja millestki välisest sõltumata."
Selles ei ole mitte mingit kahtlust. Kogu "Loodusteaduse matemaatilistes printsiipides" ei valitse tegelikult mitte millegi suhtes mitte mingit kahtlust.
Augustinusest Newtonini on niisiis juhtunud see, et inimene on aja juurest eemale tõugatud. Aeg liigub nüüd hoolimata sellest, kas inimene seda mõõdab või mitte, aeg on muutunud objektiivseks. Ehk siis on vabastatud inimlikust ebakindlusest. (lk 192)
  • Lineaarse aja mõõtmine sünnib Euroopas, tõsiseltvõetava nähtusena on see ainult kolmsada aastat vana, varasemat võib pidada hoovõtmiseks. See sünnib, kui ühiskond hakkab nii kiiresti arenema, et iga uus päev on tundmatuseni teine, on eelnevast päevast nii erinev. Vajadus aega mõõta sünnib koos ühiskonna muutumisega keerukamaks, ühes postisidega, rahamajandusega, kaubandusega, raudteeliinidega. (lk 192-193)
  • Uexküll oli bioloogiaprofessor Saksamaal, 20ndatel ja 30ndatel kirjutas ta raamatuid ja artikleid sellest, kuidas elusolendid tajuvad ümbritsevat maailma, eriti aega ja ruumi.
Tema kirjutatut pole raske lugeda, vähemalt kui võrrelda mõne teise raamatuga, millest ennast elu jooksul tuleb läbi närida. Ta üritab kogu aeg olla väga selge. Ja tal pole olnud midagi varjata; kui ta on milleski kahelnud, on ta selle otse välja öelnud.
Samal ajal on ta väga tagasihoidlik. Nii tagasihoidlik, et ta arvab, et tema tehtu ei erine suuremat sellest, mida teised enne teda on teinud. "Teoreetilise bioloogia" eessõnas kirjutab ta, et läheb edasi mööda sama rada, mille Helmholz ja Kant juba enne sisse on käinud. Nemad väitsid, et me ei saa mõista ümbritsevat tegelikkust - või iseennast - mitte kuidagi teisiti kui omaenese meelte kaudu. Ja meeled ei registreeri tegelikkust passiivselt, nad töötlevad seda; kõik, mida me tajume, on tugevasti töödeldud.
Niisiis pole mõtet rääkida väljaspool olevast tegelikust tegelikkusest, sellest ei tea me midagi. Me tunneme ainult töödeldud jäljendit. Bioloogia saab uurida, kuidas meie meelteaparaat on struktureeritud, kuidas see tegelikkust redigeerib. Ja kuidas teiste elusolendite teadvus meie omaga võrreldes töötab. (lk 195-196)
  • Kuidas on ajast saanud okastraat? Kui me ise oleme selle kaasloojad, kuidas on see siis saanud meid endasse sulgeda?
Sellele ei anna Uexküll mingit seletust ja seda ei saa ükski inimene ka temalt oodata. Ta kirjutas sellest, mida pidas ajataju kõige lihtsamateks ehitusklotsideks: taktist, rütmist ja suhtest lihaste liikumise ja ajataju vahel. Nende uurimist pidas ta oma ülesandeks, nendega töötas ta oma laboratooriumis. Esimestest lehekülgedest peale on selge, et ta andis endast parima. (lk 197)
  • Kui Einstein on saanud maailmakuulsaks ja ajakirjanikud küsivad tema lapsepõlve kohta, nimetab ta seda mitu korda sõnadega "minu lapsepõlve laip", "The corpse of my childhood".
Ta ütleb, et teda ümbritses jäik ja piiratud kodanlus.
Tema kirjadest Mileva Maricile on selgesti näha, et tema teaduslikud teooriad on välja arendatud protestiks selle kodanluse vastu, millega ta peab kokku puuluma ka Šveitsi föderaalses polütehnikumis.
Ta on ise hiljem öelnud, et tema jaoks oli relatiivsusteooria ja selle vaated ajale ja ruumile ka vastuhakk autoriteetidele, mis piirasid vaba mõtlemist. Tema kirjadest paistab selgesti, et tema kosmoloogia on välja arendatud ka poliitilise sammuna ja psühholoogiliseks protestiks.
See oli ellujäämisstrateegia. Mõned sõid konni, teised mõtlesid laboratooriumis välja relatiivsusteooria. (lk 200-201)
  • Kui sulle antakse veel üks võimalus, siis liigub aeg tagurpidi, siis tuleb minevik uuesti. Siis käid veel kord läbi selle, mis tookord tõi kaasa katastroofi. Aga nüüd on sul lootust. (lk 205)
  • Uexküll ütles, et inimene pole suurt parem kui ämblik.
Ämblik näeb ja kuuleb halvasti, tema haistmismeel pole samuti kuigi arenenud, teda ümbritsev maailm on niisiis ta meelte poolt piiratud. Aga ämblikul on võrk, mille abil ta sirutab oma meeled endast väga kaugele. Ta tunneb väga täpselt, võrgu vähimastki liikumisest saab ta aru, kui kaugel ja kui suur on võnke põhjustaja.
Hommikuti, kui Diakonissifondi lastekodus välja aeda hiilisid, enne kui teised ärkasid, isegi enne õdesid, rippusid põõsaste vahel ämblikuvõrgud. Niitidesse olid takerdunud kastepiisad, mis püüdsid päikesekiiri. Kui siis võrku puudutasid, ka väga-väga tasakesi, ei tulnud ämblik kohale; oleks olnud tore ta välja meelitada, aga tema tundlikkus on nii palju suurem kui inimesel, ta sai aru, et võrku katsuv olend on liiga suur ja võimas. Isegi kui ta oli päris väikene.
Inimene pole sellest ämblikust palju parem, ütleb Uexküll. (lk 207)
  • Oma võrguga ei taju ämblik kogu maailma. Ta tajub ainult maailma seda osa, mille võrk võib endasse püüda. Suunda, kaugust, võib-olla saagi umbkaudset kaalu, võib-olla selle suurust. Aga kindlasti mitte rohkem.
Nii on ka reaalteaduste ja nende kaksikvenna - tehnika - saavutustega. Füüsika sirutab oma võrgu välja universumisse või sügavale ainete sisemusse ja arvab, et avastab aina suuremaid tegelikkuse osi.
Pole sugugi kindel, kas see on õige järeldus, Uexküll arvas üsna teisiti. Kui ämblik tõmbaks oma võrgu veel laiemale kui 75 sentimeetrit, tunnetaks ta ikkagi ainult seda, mida tema enda ja ta võrgu loomus võimaldavad. Ta ei leiaks uut reaalsust. Ta avastaks ikka sedasama, mida juba tunneb. Sellest, mis jääb väljapoole, värvidest, lindudest, lõhnadest, muttidest, inimestest, õdedest, Jumalast, trigonomeetrilistest funktsioonidest, aja mõõtmisest, ajast enesest - kõigest sellest oleks ta niisama suures teadmatuses kui enne. (lk 208)
  • Loomad saavad aru, et midagi muutub. Aga ajataju koosneb kahekordsest teadlikkusest: muutumatus ja muutlikkus. Seda saab omistada ainult neile, kes seda väljendada mõistavad. Seda saab teha ainult keele abil, ja ainult inimestel on keel.
Ajataju ja keel kuuluvad lahutamatult kokku. (lk 210)
  • Loodus ei ole vangikong, millest tuleb välja murda. Loodus on armuand, kõigele elavale antud võimalus kasvada.
Nagu suund, mis on meile kätte juhatatud. (lk 211)
  • Aeg on hulk teadvuse vorme, hulk sümboleid inimese elus.
See tähendab, et aeg on ka keele tähenduspiirkond, nagu maastik, kuhu minnakse, kui üritatakse mõista seda osa maailmast, mis on seotud tema muutumisega.
Nagu kõik keelemaastikud, ei koosne ka aeg ainult sõnadest või keelelisest tähendusest. Seal on ka värvid, helid, rütmid, puudutused, lõhnad, pinged ja pingelangus.
Oma kõige lihtsamas vormis on see äratundmise ja ootamatuse kirjeldamatu ühendus, mis tekib, kui teadvus tunnetab maailma liikumist. See on teadvustamine, et igas muutuses on midagi ennenägematut, unikaalset ja pöördumatut, ja midagi, mis jääb alati samaks. (lk 215)
  • Aeg ei lase end lihtsustada ja taandada. Ei saa öelda, et see oleks ainult inimese teadvuses või ainult universumis, et sel oleks ainult üks suund või kõik võimalikud. Et see oleks ainult bioloogiline paratamatus või ainult ajalooline ühiskondlik konstruktsioon. Et see oleks puhtalt individuaalne või puhtalt kollektiivne, ainult tsükliline, ainult lineaarne, relatiivne, absoluutne, determineeritud, levinud üle kogu universumi, ainult lokaalne, ainult määramatu, illusoorne, täiesti tõene, mõõtmatu, mõõdetav, seletatav või seletamatu. Aeg on kõike seda ühekorraga. (lk 215)
  • Keegi ei saa olla ümbritsevast keskkonnast parem, pikemat aega mitte. Kui olla koos inimestega, kes jälestavad iseennast, nagu olekski nad elajad, siis muutud ka ise elajalikuks. Või veel hullemaks, sest loomad ei vihka iseennast. (lk 218)