Valitseja (Il Principe)

"Valitseja" (ka "Vürst") on renessansiaja mõtleja Niccolò Machiavelli 16. sajandi alguse Itaalias kirjutatud teos, itaaliakeelsetes väljaannetes tuntud pealkirjade "Il Principe" ja "De Principatibus" all.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Niccolò Machiavelli. "Valitseja." Quentin Skinner. "Machiavelli." Tõlkinud Toivo Tomson, Liisi Erepuu. Avatud Eesti Raamat. Tallinn: Vagabund, 2001.

Pühendus

Neile, kes tahavad saada Valitseja juures heasoovliku vastuvõtu osaliseks, on enamasti kombeks esitleda end talle asjadega, mis on neile kuuluvate hulgast kallimad või millest nad arvavad, et need talle enam meele järele on; sestap oleme sageli näinud valitsejatele kingitavat ratsusid, relvi, brokaati, kalliskive ja muud sarnast nende kõrge seisuse väärilist. Soovides niisiis pakkuda Tema Kõrgeaususele end ja oma teeneid, koos teatava tõendusega oma alistumusest Talle, ei leidnud ma oma varudest midagi, mis oleks mul kallimat või mida hindaksin kõrgemalt kui teadmised väljapaistvate inimeste ettevõtmistest, mis on minu poolt omandatud läbi kauase kogemuse kaasaja asjus ja muiste sündinud juhtumiste lakkamatu lugemise teel – olles neid suure hoolega pikka aega vaaginud ja uurinud, läkitan oma töö tulemused nüüd väiksesse teosesse koondatuna Tema Kõrgeaususele. Ja ehkki annan endale aru, et töö pole Tema Hiilguse kohaloleku vääriline, loodan siiski väga, et tänu Tema lahkusele ja haritusele peaks see saama vastu võetud – arusaamises, et minu võimuses pole teha Tema Kõrgeaususele suuremat kinki, mis võimaldaks Tal lühima ajaga mõista kõike seda, mida mina paljude aastate kestel arvukate raskuste ja ohtude ületamise hinnaga olen tundma õppinud. lk. 13
Ning kui Tema Kõrgeausus oma hiilguse harjalt mõnikord pilgu ka madalamatele paikadele suunab, mõistab ta, kuivõrd teenimatult kannatan mina saatuse õela ja katkematu pahatahtlikkuse all. lk. 14

I peatükk: Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest

Igasuguse eesõigustatud seisundi [stato], igasuguse ülemvõimu puhul, millega on kaasnenud ja kaasneb käsutamisõigus inimeste üle, on võim kuulunud ja kuulub kas vabariigile või valitsejale. Ainuvõim on kas pärilik – kui sinjoore suguvõsa on olnud maa eesotsas pikka aega, või vastne. Viimane omakorda on kas läbini uus – nagu oli seda Francesco Sforza valitsemine Milanos, või on kui liiges lisatud võimu saavutanud valitseja pärilikule võimule, nagu on seda Hispaania kuninga valitsemine Napoli kuningriigis. Kirjeldatud viisil ainuvalitsusele allutatud maad on harjunud elama valitseja võimu all või olema vabad; neid allutatakse kas võõraste või oma relvadega, saatuse [fortuna] või tubliduse [virtu] kaasabil. lk. 17

II peatükk: Pärilikust ainuvõimust

Ütlen niisiis, et pärilike, oma valitseja suguvõsaga harjunud valduste hoidmisel kerkib esile märksa vähem raskusi kui uutes valdustes – piisab vaid sellest, kui ei astuta üle eelkäijate kehtestatud korrast ning käiakse hiljem paindlikult ajaga ühte sammu; nii et tavapäraste oskuste puhul jääb säärane valitseja alati troonile, kui pole just mõnd tavatut ja peatamatut jõudu, mis ta võimust ilma jätab; ja ka võimust ilmajäänuna võidab ta selle tagasi niipea, kui anastajat mingi õnnetus tabab. Meil Itaalias on eeskujuks Ferrara hertsog, kes lõi tagasi nii veneetslaste rünnakud kaheksakümne neljandal kui paavst Juliuse kallaletungi kümnendal aastal üksnes tänu sellele, et tema suguvõsa oli valitsenud paikkonnas juba iidsest ajast saati. Sest eks ole loomulikul valitsejal vähem põhjust ja tarvidustki karmuseks, mistõttu on loomulik, et teda armastatakse rohkem; ja kui erakordsed pahed ei muuda teda vihatuks, on mõistlik arvata, et alamad peavad temast loomuldasa lugu {ning} valitsemise põlisusse ja järjepidevusse sumbuvad nii uuenduste ajed ja eeldused kui mälestused neist, sest eks jäta ju iga muudatus endast alati maha pidepunkti järgmise ettevalmistamiseks. lk. 21

III peatükk: Segavõimust

Vastne ainuvõim seevastu kätkeb endas raskusi. Kõigepealt kui see pole läbini uus, vaid on kui liiges, {nii et koosvõetuna võib kõike otsekui segatuks nimetada}, siis on võimu ebakindlus esmajoones tingitud sellest loomulikust raskusest, mis kerkib esile igasuguse vastse võimu puhul: {nimelt on inimesed} olukorra parandamise lootuses meeleldi nõus isandat välja vahetama, haaravad sellest lootusest tõugatuna relvad võimulolija vastu, ja pettuvad oma ettevõtmises, sest kogevad hiljem olukorra halvenemist. See tuleneb teisest loomulikust ja tavapärasest tarvidusest - ikka oled sa sunnitud kahju tegema neile, kelle vastseks valitsejaks sa saad, seda nii sõjaväe kohaloleku kui loendamatute muude kahjustustega, mida vastne vallutus endaga kaasa toob; nõnda on sulle vaenlaseks kõik need, keda sa maad hõivates kahjustasid ja samas ei saa sa säilitada |sõpradena neidki, kes su sinna kutsusid, kuna sul pole võimalik rahuldada neid nii, nagu nemad ootasid ja ka jõuliste meetmete rakendamine ei tule kõne alla, sest sa oled nende ees tänuvõlglane – olgugi et kellegi sõjavägi võib olla väga tugev, provintsi sisenemiseks läheb tal ikkagi tarvis selle asukate abi. lk. 25
Kahtlemata on keerulisem ilma jääda neist mässulistest maadest, mis hiljem teist korda oma valdusse võetakse, sest ülestõusu ettekäändeks tuues on sinjoore enda kindlustamisel märksa julgem: karistades kurjategijaid, hajutades kahtlustusi, tugevdades end nõrgemates paikades. lk. 26
Ütlen niisiis, et omandamisel omandaja põlisvaldusega liituvad maad on kas samast provintsist ja samakeelsed või pole nad seda mitte. Esimesel juhul on neid üpris lihtne hoida – iseäranis siis, kui nad pole harjunud elama vabana; nende muretuks valdamiseks piisab maa eesotsas olnud valitseja pärilusliini kõrvaldamisest, sest mis puutub ülejäänusse: kui säiluvad põlised tingimused ja puudub erinevus käitumises ja kommetes, siis ei hooli inimesed muust ja elavad rahulikult edasi ka uue isandaga – nii on seda kogetud Burgundia, Bretagne'i, Gascogne'i ja Normandia puhul, mis on juba pikka aega elanud koos Prantsusmaaga; ja ehkki nende vahel võib täheldada teatud keelelist erinevust, on nende kombed ja tavad siiski sarnased, mis on võimaldanud neid omavahel hõlpsasti kokku liita. Ja sellise valduse allutajad, kes omandatut ja hoida tahab, peab olema kaks hoolt: esiteks, et põlise valitseja suguvõsa oleks kõrvaldatud; teiseks, et kohapealsed seadused ja maksud jääksid muutmata; sel moel sulab vastomandatu üpris lühikese ajaga omandaja põlisvaldusega üheks tervikuks.

Raskused ent kerkivad esile siis, kui oma valdusse võetakse keele, kommete ja seaduste poolest erinevas provintsis asuvaid maid [stato] – siin läheb omandatu säilitamiseks tarvis suurt õnne ja väljapaistvat meisterlikkust. Ning üheks paremaks ja kindlamaks abinõuks oleks, kui omandaja ise asuks kohapeale elama. See muudaks valdamise turvalisemaks ja kestvamaks – just nõndaviisi talitas Türklane Kreekaga; ise sinna elama asumata poleks ta suutnud seda säilitada, isegi kui ta oleks täitnud kõiki teisi reegleid, et maad hoida. Seda sellepärast, et ise kohal olles nähakse rahutusi ja korratusi juba eos ja neid saab kiiresti kõrvaldada; eemal viibides aga saadakse neist teada alles siis, kui nad on juba suureks paisunud ja nende vastu pole enam rohtu. Pealegi ei osutu ise kohal olles provints sinu ametnike poolt paljaks röövituks ja alamad on rahul võimalusega pöörduda mis tahes murega otsejoones valitseja poole; nii et neil, kes tahavad end hästi ülal pidada, on enam põhjust tema armastamiseks ja teistel – kartmiseks. Kes iganes kavatseks rünnata sellist valdust väljast, tunneks ettevõtmise ees suuremat aukartust – nii et ise allutatud maal elades oleks sellest väga raske ilma jääda.

Teiseks paremaks abinõuks on rajada ühte või kahte kohta kolooniad, mis oleksid allutatud valdusele otsekui {kammitsaiks}, sest tarvis on teha kas seda või siis hoida vallutatud maal küllaldaselt jala- ja ratsaväge. Kolooniad ei lähe valitsejale suurt midagi maksma; tema kulutused nende asutamiseks ja ülalpidamiseks on tühised või puuduvad sootuks ning {ta} kahjustab vaid seda tühist osa elanikkonnast, kellelt ta võtab ära põllud ja hooned, et anda need uutele asukatele; et kahjukannatajad jäävad vaeseks ja hajutatuks, siis ei suuda nad valitsejat eales kahjustada; kõik ülejäänud jäävad ühest küljest kahjust puudutamata (ja peaksid seetõttu maha rahunema), teisalt araks ja ärahirmutatuks, {kartusest jagada paljaksröövitute saatust}. Ütlen kokkuvõtteks, et vallutatud maa säilitamine kolooniate abil on odav, usaldusväärsem ja tekitab vähem kahju; ning kahjukannatajad ei suuda valitsejat häirida, kuna jäävad armetuks ja hajutatuks, nagu öeldud. Siinkohal peab märkima, et inimesi tuleb käidelda õrna- või karmikäeliselt; et neil jätkub jaksu kättemaksuks vaid kerge, mitte tõsise kahju eest, siis peab ka inimesele tehtav kahju olema selline, et hiljem poleks vaja karta kättemaksu.

Hoides aga allutatud maal kolooniate asemel sõjaväge kulutatakse märksa enam, sest järelevalve peale tuleb raisata kogu valdusest saadav sissetulek; niiviisi muutub omandatu vallutajale kaotuseks ja ta tekitab paikkonnale märksa suuremat kahju, sest häirib oma sõjaväge ümber majutades kogu maad – keegi ei jää sest taagast puutumata ning igaühest saab tema vaenlane; ja et nad jäävad lüüasaanutena elama edasi oma kodudesse, siis on tegemist selliste vaenlastega, kes on suutelised teda kahjustama. Seega on sõjaväe abil teostatav järelevalve igati kasutu ja kahjulik, samavõrd kui kolooniate abil teostatav on kasulik.

Veel tuleb keele, kommete ja seaduste poolest erinevas, nagu öeldud, provintsis valitsejaks saanul hakata nõrgemate naabrite juhiks ja kaitsjaks, saada osavasti hakkama provintsi tugevamate ja mõjukamate nõrgestamisega ja kanda hoolt, et juhtumisi ei tungiks maale {sama} tugev võõramaalane kui ta ise. Ja ikka juhtub nii, et allutatud maal ülemäärase auahnuse või hirmu tõttu rahulolematuks jäänud kodanikud kutsuvad kohale mõne säärase, nagu kogeti seda juba vanasti, kui aitoollased kutsusid Kreekasse roomlased; ja ükskõik siis, millisesse provintsi võõramaalased ka sisenenud pole, ikka on neid sinna kutsunud kohalikud elanikud. Ning asjalood on kord juba sedasi seatud, et provintsi nõrgemad võimumehed ühinevad tugeva võõramaalasega kohe, kui mõni säärane maale siseneb – ajendatuna kadedusest selle vastu, kes osutus neist tugevamaks; nii et provintsi nõrgemate võimurite vastu teatavat lugupidamist ilmutades ei valmista nende enda poole võitmine sissetungijale mingit raskust, sest kõik nad sulavad kiirelt ja meeleldi kokku võimuga, mis ta provintsis omandab. Tal tuleb vaid jälgida, et nad ülearu tugevaks ja mõjukaks ei kasvaks; ja nii suudab ta vaevata, omal jõul ja valduse nõrgemate võimumeeste toetusel taltsutada tugevaid ja mõjukaid, et jääda kõiges provintsi asjade üle otsustajaks. See, kes nimetatud osa eest hästi ei hoolitse, kaotab omandatu kiiresti; ja kuni ta seda hoiab, leiavad seal aset lõputud raskused ja ebameeldivused. lk. 26-29

Eks käitunud roomlased noil puhkudel nii, nagu peavad seda tegema kõik targad valitsejad, kellel ei tule pöörata tähelepanu üksnes tänase päeva muredele, vaid aimata ette ka tulevasi ja püüda neid kogu oma oskusega ennetada – eks saa ju eelseisvat ette nähes seda kerge vaevaga ära hoida, jääd sa aga ootama selle kättejõudmist, jääb abi hiljaks, sest haigus on muutunud ravimatuks. Siin juhtub samuti nagu tiisikusegi puhul, mille kohta arstid ütlevad, et haiguse alguses on seda kerge ravida ja raske ära tunda, seevastu aja kuludes – kui tõbe pole kohe alguses ära tuntud ega ravitud – muutub see hõlpsasti äratuntavaks ja raskesti ravitavaks.

Samuti juhtub ka riigi [stato] asjades, sest kui eemalolevat mõistetakse (seda pole antud teistele, kui vaid arukatele) ja seal tekkivad raskused juba eemalt ära tuntakse, siis vabanetakse neist kiiresti, kui aga raskustele ei jõuta õigeaegselt jälile ja lastaks eneil seetõttu areneda nii kaugele, et igaüks nad ära tunneb, siis pole nende vastu rohtu. lk. 30

Omandamissoov on tõesti väga loomulik ja tavaline asi; ning kui inimesed teevad seda, mida nad suudavad, siis on ikka nii, et neid kiidetakse ja ülistatakse ega mõisteta hukka; hukkamõistu ja eksitusega on aga tegemist siis, kui nad ei suuda ja tahavad ikka oma, ükskõik mil viisil. lk. 33
Sellest tuleneb üldine seaduspärasus, mis harva ekslikuks osutub – kui üldse: hukkub see, kes aitab kellelgi teisel tugevneda, sest säärane võimsus on kutsutud abistaja poolt esile tema osavuse või jõu abil, ja nii esimene kui teine neist kahest äratab tugevaks saanus kahtlusi. lk. 34

IV peatükk: Mil moel õnnestus Aleksandri järeltulijail pärast tema surma säilitada võim Dareiose kuningriigi üle, mille Aleksander oli vallutanud

Ütlen vastuseks, et teadaolevalt on valitseja võimu all olevaid maid valitsetud kahel erineval viisil: kas ühe valitseja poolt, kusjuures kõik ülejäänud on tema teenrid, kes aitavad isanda armust ja loal tal ministritena kuningriiki valitseda, või siis valitseja ja parunite poolt, kes ei hoia oma positsiooni mitte isanda armust, vaid tänu suguvõsa kõrgele eale. lk. 37

V peatükk: Kuidas valitseda linnu või riike, mis elasid enne vallutust oma seaduste järgi

Kui omandatavad valdused on harjunud elama oma seaduste järgi ja vabana, nagu öeldud, siin on neid hoida soovival vallutajal oma soovi täideviimiseks kolm võimalust: esiteks – teha nad maatasa; teiseks – asuda sinna isiklikult elama; kolmandaks – lasta neil edasi elada oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada kohapeal väheste valitsus, mis hoolitseks, et vallutatud maa jääks sinu vastu sõbralikuks. Eks mõista ju see valitsus maa vallutanud valitseja poolt ametisse panduna, et tal pole võimalik jääda püsima ilma tema sõpruse ja võimsuseta ning tal tuleb teha kõik, et need säiliksid. Kui tahetakse vabana elama harjunud linna säilitada, siis lihtsamini kui ükskõik mil muul viisil saab seda teha hoides linna tema enda kodanike kaasabil. lk. 43
Vabariikides ent on elu ärksam, vihkamine suurem, kättemaksuiha tugevam; vabariigid ei lase ega saagi lasta uinuda mälestusel muistsest vabadusest, nii et kõige kindlam viis on nad kas purustada või ise sinna elama asuda. lk. 44

VI peatükk: Oma relvade ja vaprate tegudega saavutatud vastsest ainuvõimust

Ütlen niisiis, et läbini vastse võimu puhul, kus ka valitseja on uus, satutakse võimu säilitamisel suurematele või väiksematele raskustele, olenevalt sellest, kas võimu saavutanu on suurema või väiksema võimekusega. Ja et selline sündmus nagu lihtkodanikust valitsejaks saamine eeldab kas võimekust [virtu] või õnne [fortuna], siis tundub, et esimene või teine neist kahest võib raskusi suuresti leevendada; ometi on kindlamini püsima jäänud see valitseja, kes on tuginenud vähem saatusele [fortuna]. Olukorda lihtsustab ka see, et valitseja on muude valduste puudumisel sunnitud isiklikult kohapeale elama asuma. lk. 47
Need, kes saavad valitsejaks mööda tubliduse radu, sarnaselt eelnimetatuile, saavutavad võimu raskustega, kuid hoiavad seda vaevata; ning raskused, mis neil võimu saavutamisel ületada tuleb, tulenevad osalt uutest seadustest ja eeskirjadest, mis nad oma võimule alusmüüri rajamiseks ja julgeoleku kindlustamiseks on sunnitud kehtestama. Ja tuleb arvestada sellega, et pole olemas asja, mis oleks keerulisem korraldada, õnnestumise suhtes ebakindlam ning millega oleks ohtlikum tegelda, kui hakata eestvedajaks uute seaduste ja korralduste kehtestamisel – eks seisa ju uuendajale vastu kõik need, kes said kasu vanast korrast, ning teda kaitsevad loiult kõik need, kes saaksid kasu uuest. Osalt on see ükskõiksus tingitud kartusest vastase ees, kelle {poolel} on seadused, osalt inimeste usaldamatusest: nimelt ei usu nad {ühtegi uut asja} tõeliselt enne, kui pole kogenud selle alusel midagi kindlat ja usaldusväärset; seetõttu juhtubki nii, et iga kord kui uuenduste vaenlastel on võimalus rünnata, teevad nad seda mässulise kirglikkusega ja nood teised kaitsevad loiult, nii et viimatinimetatutega koos olles satutakse ohtu.

Olukorra põhjalikumaks tundmaõppimiseks tuleb niisiis uurida, kas uuenduste läbiviijad on iseseisvad või sõltuvad teistest; see tähendab – kas nad peavad oma plaanide elluviimiseks kedagi paluma või suudavad nad panna end maksma jõuga. Esimesel juhul käib nende käsi alati kehvasti ja nad ei vii ühtegi asja lõpule; kui nad aga sõltuvad iseendast ja suudavad sundida, siis satuvad nad harva ohtu. Eelöeldust tuleneb, et kõik relvastatud prohvetid on olnud võidukad ja relvitud hukkunud, sest tuleb ju lisaks eelöeldule arvestada ka sellega, et inimeste meel on muutlik: neid on kerge milleski veenda, kuid raske selles veendumuses hoida. Ja seepärast tuleb asjalood korraldada selliselt, et kui inimesed enam ei usu, saaks panna neid uskuma jõuga. lk. 49-50

VII peatükk: Võõra relva ja saatuse toel saavutatud vastsest ainuvõimust

Üksnes tänu õnnelikule juhusele lihtsurelikust valitsejaks tõusnud saavad käskijaks väikse vaevaga, kuid püsivad ametis suurte raskustega; ja neil pole ühtki raskust teel võimule, sest nad jõuavad sinna otsekui lennates; kõik nende raskused ent kerkivad esile siis, kui nad on kohale määratud. Säherduste isandatega on tegemist, kui kellegi hoolde on usaldatud lepinguga mingi valdus, kas raha eest või andja armulikkusest – nagu juhtus paljudega Joonia ja Hellespontose linnades Kreekamaal, kus nad olid tehtud Dareiose poolt valitsejaiks, et nad hoiaksid linnu tema julgeolekuks ja auks; samuti olid tehtud ka need keisrid, kes tõusid sõdureid ära ostes lihtsurelikest keisririigi etteotsa.

Säherdused võimukandjad sõltuvad pelgalt {lepinguga ameti nende hoolde usaldanu} suvast ja saatusest, mis on juba iseenesest kaks väga muutlikku ja ebakindlat tegurit; ning nad ei oska ega suuda seda ametikohta hoida: ei oska, sest kui tegemist pole just väljapaistvalt aruka ja võimeka inimesega, siis pole mõistlik arvata, et kogu aeg lihtkodanikuna elanu oskaks juhtida; ei suuda, sest neil puuduvad jõud, mis võiksid olla neile sõbralikud ja ustavad. Pealegi ei saa kiirelt osaks langeval võimul ja eesõigustel [stato] – nagu igal teiselgi kiirelt ilmale tuleval ja kasvaval looduse asjal – olla juuri ega nidemeid; nii et juba esimene vaenuhoog pühib need minema; seda muidugi siis – nagu öeldud -, kui niiviisi äkitselt valitsejaiks saanuil pole nii suurt tublidust, et nad oskaksid olla kohemaid valmis säilitama seda, mis saatus neile sülle on pannud ja rajaksid tagantjärele need alused, mis teised olid rajanud enne valitsejaks saamist. lk. 55-56

Sest nagu eespool öeldud, võik see, kes ei raja aluseid võimule enne, rajada need väljapaistvale tublidusele tuginedes ka hiljem, ehkki siis kaasneksid sellega ebamugavused arhitektile ja ohud rajatisele. lk. 56
Seega ei saa leida selle mehe ettevõtmistest värskemat eeskuju see, kes peab oma vastses valitsejaametis vajalikuks: kindlustada end vaenlaste eest, nõutada sõpru, võita jõu või pettuse abil, panna kodanikke end armastama ja kartma ning sõdureid endale järgnema ja endast lugu pidama, kõrvaldada neid, kes sind võivad või peavad kahjustama, uuendada värskes vaimus põliseid korraldusi, olla karm ja heasüdamlik ning suuremeelne ja helde, teha lõpp ebakindlale sõjaväele ja moodustada uus, säilitada kuningate ja valitsejatega sidemeid selliselt, et noil tuleks kas osutada sulle meeleldi teeneid või tunda aukartust sinu ründamise ees. lk. 62-63

VIII peatükk: Neist, kes on tõusnud võimule {kuritegelikul teel}

Usun põhjust peituvat selles, kas julmusi kasutatakse hästi või halvasti. Hästi rakendatuiks võib nimetada neid (kui on lubatud nimetada halba heaks), mida vajadusest ennast kindlustada sooritatakse {ühekorraga} ja mille juurde ei jääda hiljem püsima, vaid muudetakse need alamatele võimalikult kasulikuks; halvasti kasutatud on need, mis harvast hakatusest hoolimata aja jooksul ennemini sagenevad kui vaibuvad. Need, kes käivad esimest teed, saavad oma seisundit Jumala ja inimeste abiga teatud määral parandada, nagu tegi seda Agathokles; noil teistel on võimatu püsima jääda.

Siinkohal tuleb märkida, et mingi valduse hõivamisel peab selle vallutaja {võtma arvesse} {kõik need kahjuteod, mille sooritamiseks tal on tarvidus ja kõik need korralt ka täide viima – et ei tuleks alalõpmata nende juurde tagasi pöörduda ja et oleks võimalik} neid uuesti alustamata inimesi ümber veenda ning võita nad heategudega enda poole. See, kes talitab teisiti – arguse või halva nõuande tõttu -, on ikka ja alati sunnitud hoidma käes mõõka ega saa eladeski oma alamate peale kindel olla, sest üha uute ja katkematute kahjustuste tõttu ei suuda nood end tema eest kaitsta. Sestap tuleb kõik kahjuteod sooritada üheskoos, et nad vähem maitstuna vähem kahjustaksid; heategusid ent tuleb sooritada piskuhaaval, et neist paremini maiku saadaks.

Esmajoones tuleb valitsejal elada oma alamatega selliselt, et ükski sündmus, hea või halb, ei paneks teda muutma oma käitumist, sest kui vaenuline aeg toob endaga kaasa möödapääsmatu olukorra, siis pole sul enam aega halvaks; ja sellest heast, mis sa teed, pole sulle kasu, sest seda peetakse sunnituks ega tõuse sellest sulle mingisugustki tunnustust. lk. 71-72

IX peatükk: Tsiviilvõimust

Tulles aga teise osa juurde – kui tavaline linnakodanik saab isamaa valitsejaks mitte kuritöö või mõne muu lubamatu vägivallateo kaasabil, vaid teiste kaaskodanike soosingul {seda võib nimetada tsiviilvõimuks ja selle saavutamiseks ei lähe tarvis ainuüksi tublidust või õnne, vaid pigem õnnelikku kavalust} – ütlen, et sel juhul tõustakse valitsejaks kas kodanike või nobiilide toetusel. Eks ole ju need kaks erinevat meelelaadi esindatud igas linnas, tulenevalt sellest, et kodanikud ei taha olla ülikute juhtimise või rõhumise all ning nobiilid tahavad juhtida ja rõhuda kodanikke; nimetatud kahest erinevast isust sünnib linnades üks kolmest tulemusest: ainuvõim, vabadus või anarhia.

Ainuvõim on kutsutud esile kas kodanike või nobiilide poolt – olenevalt sellest, kummal pooltest on selleks võimalus; sest et nobiilid – nähes, et nad ei suuda seista vastu kodanikele – hakkavad kasvatama endi hulgast ühe reputatsiooni ning teevad ta valitsejaks, et oleks võimalik tema varjus oma isusid rahuldada. Kodanikud omakorda – nähes, et nad ei suuda seista vastu nobiilidele – hakkavad suurendama endi seast ühe reputatsiooni ning teevad temast valitseja, et olla tema autoriteedi toetusel kaitstud.

Nobiilide toetusel võimule tõusnul on raskem püsima jääda, kui kodanike abiga valitsejaks saanul, sest tema on valitsejaks paljude keskel, kes peavad end temaga võrdseks ja keda ta ei saa seetõttu oma tahtmist mööda juhtida ega käsutada. Seevastu rahva toetusel valitsejaametini tõusnu on võimul üksinda ja tema ümber pole kedagi või peaaegu kedagi, kes poleks valmis talle kuuletuma. Pealegi ei saa rahuldada tões ja vaimus ülikuid, ilma et seejuures kahjustataks teisi, küll aga saab katta kodanikkonna vajadusi, sest eks ole ju nende rahuldamisel ausam eesmärk, kui nobiilide vajaduste katmisel, kuna nemad tahavad rõhuda ja rahvas ei taha olla rõhutud. Pealegi ei saa valitseja end eales kindlustada vaenuliku rahva eest, sest neid on palju; ta saab end kindlustada ülikute eest, sest neid on vähe. Halvim, mida valitseja vaenulikelt kodanikelt karta võib, on see, et nad ta hülgavad; vaenulikelt nobiilidelt ent ei tule tal karta üksnes seda, et nad ta maha jätavad, vaid isegi seda, et nad ta vastu välja astuvad, sest ettenägelikumate ja kavalamatena leiavad nad alati aega enda päästmiseks ja püüdlevad kraade sellelt, kelle võitu nad loodavad. Ka on valitseja sunnitud elama lakkamatult koos ühtede ja samade kodanikega, kuid võib saada hästi hakkama ilma nendesamade nobiilideta, keda ta võib igal ajal ülendada ja madaldada ning kelle reputatsiooni ta saab oma suva järgi suurendada ja vähendada.

Selle tahu lähemaks selgituseks ütlen, et nobiile tuleb hinnata peamiselt kahe nurga alt: nad kas peavad end oma tegudes ülal selliselt, et on kõiges seotud sinu saatusega, või mitte. Austada ja armastada tuleb neid, kes seovad end sinu saatusega ja pole aplad; neid, kes ei seo end sinu saatusega, tuleb katsuda järele kahel viisil. Nad kas teevad seda väiklusest ja loomupärasest argusest – sel juhul tuleb sul kasutada nende seast ära eeskätt neid, kes on hea nõuandega, sest kui asjad lähevad ülesmäge, tõuseb sellest sulle lugupidamist ja raskel ajal ei tarvitse sa neid karta; kui nad aga ei seo end sinu saatusega kavalusest ja auahnetel kaalutlustel, siis on see märgiks, et nad mõtlevad rohkem endale kui sulle; säherduste eest peab valitseja end hoidma ja kartma neid, otsekui oleksid nad avalikud vaenlased, sest hädaaegadel aitavad nad alati kaasa tema purustamisele.

Sestap peab läbi rahva toetuse valitsejaks saanu hoidma rahvast endale sõbralikuna; kuna kodanikud ei nõua talt muud kui seda, et neid ei rõhutaks, siis on see talle lihtne. Vastu kodanike tahtmist, ülikute toetusel valitsejaks saanu ent peab esimese asjana püüdma saavutada kodanike poolehoidu; mis läheb tal lihtsalt, kui ta võtab nad oma kaitse alla. Ja et inimesed võtavad heategija suhtes suuremaid kohustusi siis, kui nad saavad tunda head sellelt, kellelt nad olid oodanud halba, siis hakkavad kodanikud valitsejasse {õige pea} heatahtlikumalt suhtuma kui siis, kui ta oleks olnud juhitud valitsejaametini nende toetusel.

Valitsejal on kodanike poolehoiu võitmiseks mitmeid võimalusi; et need muutuvad sõltuvalt olukorrast, siis ei saa nende kohta kindlat reeglit anda ja seetõttu jäävad nad kõrvale. Ütlen kokkuvõtteks vaid seda, et valitseja rahvas peab olema valitseja vastu sõbralik ja heatahtlik, vastasel korral pole tal hädas ohtu. lk. 75-77

Tavaliselt on selliste valitsejate võim ohus siis, kui nad on tõusmas tsiviilkorralduselt absoluutsele; sest need valitsejad juhivad kas ise või linnaisade vahendusel; viimasel juhul on nende seisund nõrgem ja ohustatum, sest nad sõltuvad täienisti linnavalitsuse etteotsa pandud linnakodanike tahtest, kes võivad, iseäranis vaenuaegadel, valitsejalt võimu väga lihtsalt ära võtta – kas tegutsedes talle vastu või keeldudes talle kuuletumast; ning ohu korral ei jätku valitsejal aega piiramatu võimu haaramiseks, sest sellises olukorras pole linnaisadelt käske saama harjunud linnakodanikud ja alamad valmis kuuletuma valitseja korraldustele; ning viimane tunneb raskel ajal alati puudust neist, kellele tugineda. lk. 78

X peatükk: Kuidas tuleks hinnata valitsejate sõjalist võimsust

Seega ei saa olla rünnatud see valitseja, kele linn on hästi kindlustatud ja kes pole muutnud end vihatuks; ja kui siiski leiduks mõni ründaja, tuleks tal häbiga taanduda, sest maailma asjad on sedavõrd muutlikud, et vaevalt oleks kellelgi võimalik jääda sõjaväega terveks aastaks tegevusetult linna ümber laagrisse. Ja kui keegi ütles seepeale, et oma väljaspool asuvaid valdusi põlemas nähes ei jää kodanikud ükskõikseks ning pikaleveninud piiramine ja isiklikud huvid panevad neid unustama valitseja, siis ütlen vastuseks, et tugev ja vapper valitseja saab alati {kõigist} sedalaadi raskustest jagu, kord sisendades alamatesse lootust, et õnnetus ei kesta kaua, kord hirmutades neid vaenlase julmusega, kord kindlustades end osavasti nende eest, kes näivad üleliia keevalistena. lk. 82
Nii et kui elatus- ja kaitsevahendid otsa ei lõpe, siis pole arukal, kõike hoolikalt arvesse võtval valitsejal raske hoida oma kaaslinlaste vaimu vankumatuna nii piiramise alguses kui hiljemgi. lk. 83

XI peatükk: Paavstivõimust

Ainsana on meil nüüd jäänud kõnelda kiriklikust ainuvõimust, kus kõik raskused kerkivad esile enne ameti enda valdusse võtmist; seda nii sellepärast, et võimekuse või saatuse kaasabil saavutatu säilitamiseks ei lähe siin tarvis kumbagi, kui ka sellepärast, et seda võimu hoiavad langemast religiooni põlised, väga mõjuvõimsaks osutunud seadused, mille eripäraks on hoida valitsejaid võimul olenemata sellest, kuidas nood käituvad ja elavad. Vaid neil võimukandjail on eesõigused, mida nad ei kaitse, ja alamad, keda nad ei valitse; ja olgugi nende eesõigustatud seisund kaitsetu, ei võeta neilt seda seepärast veel ära; ja ehkki nad ei valitse oma alamaid, ei hooligi nood sellest, ega pea ka plaani oma isandaist lahti öelda, milleks nad ka suutelised poleks. Seega on ainult need valitsejad oma ametis turvalised ja õnnelikud. lk. 87

XII peatükk: Sõjaväeteenistusest ja palgasõduritest

Mis tahes võimu – nii vastse, põlise kui segavõimu – peamiseks alusmüüriks on head seadused ja korralik sõjavägi. Ja et seal, kus puuduvad korralikud relvad, ei saa olla häid seadusi, ja seal, kus on korralikud relvad, peavad olema ka head seadused, jätan kõnelemata seadustest ja räägin relvadest.

Ütlen niisiis, et relvad, millega valitseja oma võimu ja valdust [stato] kaitseb, on kas isiklikud või palgatud, kas abiliste omand või seagtüüpi. Palgatud ja abiliste vägi on kasutu ja ohtlik ning kui keegi püsibki palgaväele tuginedes võimul, pole tema seisukord eales kindel ega turvaline; sest pole ju palgasõdurite ridades üksmeelt, pealegi on nad auahned, distsiplineerimatud ja truudusetud; nad on vaprad sõprade ringis ja arad vaenlaste ees; neil puudub aukartus Jumala ees ja usk inimestesse; su hukk lükkub vaid edasi seniks, kuni viibib rünnak neile; rahuajal röövivad su paljaks nemad, sõjaajal vaenlased. Eelöeldu on põhjustatud sellest, et neil pole muud kiindumust ega muud põhjusr, mis hoiaks neid sõjaväljal, kui nende nigel palk, millest ei piisa selleks, et tekitada neis soovi sinu eest surra. Märksa melsamini on nad sinu teenistuses siis, kui sa sõdimisega ei tegele, sõjaaja kätte jõudes ent nad kas hoiavad kõrvale või lasevad jalga. lk. 93-94

Põhjus peitub siin selles, et palgavägedest sünnivad ainult loiud, pikalevenivad ja hädised vallutused ning kiired ja ennekuulmatud kaotused. lk. 97

XIII peatükk: Abi-, sega- ja oma vägedest

Abiliste väega – teine väärtusetu väeliik – on tegemist, kui kutsutakse mõnd selle maailma vägevat, et too oma väega tuleks sind abistama ja kaitsma: hiljuti talitas niiviisi paavst Julius, kes pööras pilgu abiväe poole pärast seda, kui oli kogenud Ferrara vallutamisel oma palgaväe viletsust ning leppis kokku Hispaania kuningas Fernandoga, et too peaks teda abistama oma ratsa- ja jalaväelastega.

Abiväed ise võivad olla küll kasulikud ja tõhusad, nende kutsujale on nad aga peaaegu alati hukatuslikud, sest kaotuse korral jääd ka sina purustatuks ja võidu korral jääd sa nende vangiks. lk. 101

Abiväe valib niisiisi välja see, kes ei tahagi olla suuteline võitma, sest see on palgaväest märksa ohtlikum. Kannavad ju abiväed läbini ühtsete ja vastuvaidlematult kuulekatena võõrastele endas sinu hukku, palgasõdurid ent vajavad – kui nad on saavutanud võidu – sinu kahjustamiseks hulga rohkem aega ja kaalukamat ettekäänet, sest nad pole ühtsed ning on sinu poolt välja otsitud ja kinni makstud; see võõras, kelle sa paned palgaväe etteotsa, ei suuda haarata kiirelt sellist autoriteeti, millest sulle kahju võiks tõusta. Kokkuvõttes on palgavägede juures ohtlikum nende {laiskus}, abivägede juures – vahvus. Seepärast on tark valitseja alati hoidunud sedalaadi vägedest ja eelistanud neile isiklikke; pidamata võõraste relvade abil saavutatud võitu tõeliseks, on ta eelistanud pigem kaotada oma kui võita võõra väge. lk. 102
Ütlen niisiis lõpetuseks, et ilma oma sõjaväeta pole ühegi valitseja võim kindel ega turvaline; enamgi veel, ta on kõiges sõltuv saatusest, sest tal puudub tublidus, mis teda õnnetustes usaldusväärselt kaitseks. lk. 104

XIV peatükk: Valitseja hooltest väeteenistuse alal

Peapõhjuseks, mis paneb sind võimu kaotama, on selle ameti hooletussejätmine; tõeline asjatundlikkus selles ametis on eelduseks, mis aitab sul võimu saavutada. lk. 109

XVI peatükk: Heldusest ja {kokkuhoidlikkusest}

Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega, ütlen, et oleks hea olla peetud heldeks. Ometi kahjustab sind heldus, mida kasutatakse selliselt, {et sind heldeks peetakse}; sest kui seda kasutatakse vooruslikult ja nii, nagu seda peabki kasutama, siis ei saada sellest aru ja sa ei pääse selle vastandi häbist. Ja seetõttu ei tohi see, kes tahab säilitada inimeste silmis helde kinkija mainet, jätta kõrvale pillava eluviisi ühtki tahku: kuni selleni välja, et niiviisi käituv valitseja raiskab alati sedalaadi tegude peale ära kõik oma vahendid ja on lõpuks sunnitud – kui ta tahab helde kinkija mainet säilitada – koormama kodanikke erakorraliste maksudega, näitama üles karmust nende sisse nõudmisel ja astuma kõikvõimalikke samme raha muretsemiseks. See hakkab muutma teda alamate silmis vihatuks ja kui ta on vaesunud, ei pea temast enam keegi suuremat lugu; nii et olles toonud oma heldusega kahju paljudele ja kasu vähestele, satub ta suurde kitsikusse juba esimese raskuse puhul ja on hukkumise äärel mis tahes hädaohus; püüdes seda adudes oma eluviisist taganeda, saavutab ta kiiresti ihnuskoi häbistava kuulsuse. lk. 119
Ja kui mõni väidaks, et Caesar sai helduse abil keisriks ja et paljud teised on tõusnud väga kõrgele kohale seetõttu, et nad on olnud helded ning neid on selleks ka peetud, siis kostan seepeale, et kui sa juba oled valitseja, siis on heldus kahjulik, kui sa aga oled alles teel võimule, on märksa vajalikum olla heldeks peetud. lk. 120
Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse – heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni.

Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega. lk. 121

XVII peatükk: Julmusest ja halastusest: kas parem on olla armastatud kui kardetud või vastupidi

Jõudes jutujärjega teiste eelnimetatud omaduste juurde, ütlen, et igal valitsejal tuleb tahta, et teda peetakse halastavaks ja mitte julmaks; siiski tuleb tal hoiduda kasutamast halastust vääriti. lk. 125
Alamate üksmeele ja ustavuse säilitamise nimel ei tarvitse valitseja niisiis julmusega kaasnevast hukkamõistust hoolida; sest, kui üksikud erandid välja arvata, osutub ta halastavamaks neist, kes ülemäärasest halastusest lasevad maad võtta korratustel ja segadustel, millest saavad alguse tapmised ja röövimised – need kahjustavad tavaliselt kogu ühiskonda, samas kui valitsejalt tulevad karistused kahjustavad üksikisikut. lk. 125
Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või {vastupidi}. Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist; et aga nende ühitamine on keeruline, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud – juhul kui tuleks üks neist kahest kõrvale jätta. Sest eks või ju inimeste kohta öelda üldiselt, et nad on tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud, argpüksid ja saamahimulised; kuni sa teed neile head, on nad ihu ja hingega sinu päralt ning pakuvad sulle oma verd, varandust, elu ja lapsi – seda siis, nagu ütlesin eespool, kui tarvidus on eemal; tarviduse kätte jõudes ent pöörduvad nad sinust ära. Ja hukkub see valitseja, kes teisi ettevalmistusi unarusse jättes kõiges inimeste sõnadele tugineb, sest raha, mitte hingesuuruse ja õilsusega, küll teenitakse sõprussuhteid välja, kuid neid ei omata tegelikkuses ega saa neid ka vajadusel kasutada.

Pealegi on inimestel vähem aukartust kahjustada seda, kes peab ennast armastama, kui seda, kes paneb ennast kartma, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe – kuna inimesed on alatud ja halvad -, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis {ei jäta sind iial}. lk. 126

Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde lõpetuseks seda, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud. lk. 128

XVIII peatükk: Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust

Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte kavalusega; siiski näeme kogemusest, et meie päevil on suuri asju korda saatnud need valitsejad, kes on pidanud vähe lugu aususest ja on osanud ajada inimeste päid segi kavalusega; ning lõpuks on nad olnud üle neist, kes on tuginenud aususele.

Peaksite niisiis teadma, et on olemas kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil; esimene on omane inimestele, teine loomadele; et aga esimesest sageli ei piisa, tuleb abi otsida teisest. Seetõttu peab valitseja oskama hästi kasutada nii inimest kui looma. Varjatult juhatasid selle rolli valitsejatele kätte juba antiikautorid, kes kirjeldasid, kuidas Achilleus ja paljud teised vanaaja valitsejad anti kentaur Cheironi hoolde, et neid tema õpetuse all üles kasvatada. See, kui kasvatajaks on pooleldi loom, pooleldi inimene, ei saa tähendada muud, kui et valitsejal on tarvis osata ära kasutada mõlema, nii inimese kui looma loomust; üks ilma teiseta pole kestev.

Et valitsejal on niisiis tarvis osata kasutada hästi ja õigesti ära looma [omadusi], tuleb tal võtta neist endale eeskujuks rebane ja lõvi; sest lõvi ei suuda kaitsta end püüniste, rebane huntide eest. Nõndaks siis tuleb olla rebane, et tunda ära püünised ja lõvi, et hirmutada eemale hundid.

Ausameelselt üksnes lõvi juurde pidama jäänu ei pruugi seda mõista. Sestap ei saa ega tohigi arukas sinjoore pidada oma sõna siis, kui selle järgimine võiks pöörduda tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis panid teda lubadust andma. Ja kui kõik oleksid head, siis poleks see nõuanne sobilik; et aga inimesed on alatud ja halvad ega peaks sulle antud lubadust, ei tule ka sinul täita neile antud lubadust. Ja veel ealeski pole valitsejal lõppenud otsa seaduslikud ettekäänded oma sõnamurdlikkuse kaunistamiseks. lk. 131-132

Valitsejal pole niisiis vaja omada kõiki eelnimetatud häid omadusi {tegelikkuses}, kindlasti on tal aga tarvis näidata neid omavat. Söandan isegi väita, et nende olemasolu ja pidev järgimine on kahjulik ja nende näiline olemasolu kasulik; nii et näida halastava, usaldusväärse, lahke, erapooletu ja jumalakartlikuna ning olla seda; kuid jääda vaimult selliseks, et vajadusel {mitte olla,} suudaksid ja oskaksid sa muutuda vastupidiseks. lk. 132
Valitsejal tuleb niisiis näidata üles suurt hoolt, et tema huulilt ei kostaks eales midagi, mis poleks eelnimetatud viiest omadusest pilgeni ning näida kuuljaile ja nägijaile läbinisti halastuse, {kohusetundlikkuse}, lahkuse, erapooletuse ja religioossuse kehastusena. Ja pole tarvilikumat asja, mida tuleks näida omavat, kui just see viimane omadus. Inimesed langetavad üldiselt otsuseid rohkem silmade kui kätega, sest nägemiseni jõuab igaüks, äranägemiseni vähesed. Igaüks näeb, kellena sa paistad, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled; ja need vähesed ei söanda end vastandada paljude arvamusele, kelle taga on neid kaitsva võimu majesteetlikkus. lk. 133

XIX peatükk: Põlguse ja vaenu vältimisest

Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine – sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt ei võeta nende vara ega au, elavad nad rõõmsate ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.

Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks – sellest tuleb valitsejal hoiduda kui karist ja näidata üles leidlikkust, et tema tegudest tuntaks ära väärikust, vaprust, tõsidust ja kindlameelsust; mis puutub alamate omavahelistesse sekeldustesse, siis siin tuleb valitsejal nõuda, et tema sõna oleks seadus; ja ta peab hoidma endast säärast arvamust, et keegi ei mõtleks teda petta ega ninapidi vedada. lk. 137

Väljendamaks asja kokkuvõtlikumalt ütlen, et vandenõulaste poolel pole muud, kui hirm, kadedus ja eelaimus karistusest, mis teda hirmutab, valitseja poolel aga ameti majesteetlikkus, seadused ning sõprade ja valitsuse kaitsev turve; nii et kui kõigele sellele on lisatud rahva heatahtlikkus, siis on võimatu, et keegi oleks nii julge, et sepitseks vandenõu. Sest kui tavaliselt tuleb vandenõulasel tunda hirmu enne pahateo kordasaatmist, siis sel juhul tuleb tal tunda hirmu ka hiljem, olles kogu rahva vaenualune, ega saa ta seetõttu loota ka mingilegi varjupaigale. lk. 139
Siinkohal tuleb märkida, et vaenu teenitakse välja nii heade kui halbade tegudega ja seetõttu on valitseja, nagu juba eespool nimetasin, oma võimu säilitada soovides sageli sunnitud olema hea, sest kui on rikutud see osa ühiskonnast – kas siis kodanikud või sõdurid või nobiilid -, kellest sa arvad, et püsimajäämiseks on sul nende järele tarvidus, tuleb sul neile meele järele olemiseks järgida nende meelelaadi, ning sel juhul on head teod sulle vaenulikud. lk. 143

XX peatükk: Kindluste ja paljude muude asjade kasulikkusest

Pole niisiis kinagi juhtunud, et vastne valitseja oleks võtnud oma alamatelt relvad; vastupidi, kui ta on leidnud nad eest relvituna, on ta nad alati relvastanud, sest eks muutu ju relvastudes need relvad sinu omaks, need, keda sa kahtlustasid, muutuvad usaldusväärseks, need, kes olid usaldusväärsed, jäävad selleks ning {muutuvad alamaist su poolehoidjaiks}. lk. 151
Kui aga valitseja allutab mõne vastse valduse, mis lisandub otsekui kehaliikmena tema põlisvaldusele, siis on tarvis see valdus relvitustada – relvad tuleb võtta kõigilt peale nende, kes {toetasid sind} maa vallutamisel; ajapikku ja võimalust mööda tuleb ka nemad muuta nõrgaks ja jõuetuks ning korraldada end selliselt, et kogu sinu riigi ainsad relvad oleksid nende sinu sõdurite käes, kes elasid sinu juures su põlisvalduses. lk. 152
Ütlen vaid seda, et valitseja saab alati väga lihtsalt võita enda poole neid inimesi, kes olid valitsemise alguses vaenlased ja on seda sorti, et vajavad püsimajäämiseks toetust; ja nad on seda enam sunnitud valitsejat ustavalt teenima, mida enam nad aduvad vajadust kustutada tegudega see vaenulik arvamus, mis valitsejal neist oli; ja nii saab valitseja neist alati rohkem kasu, kui neist, kes teda ülearu ükskõikselt teenides tema asjad unarusse jätavad. lk. 154

XXI peatükk: Mida tuleks valitsejail teha selleks, et neid väljapaistvaks peetaks

Miski ei muuda valitsejat nii kõrgelt hinnatuks, kui tema väljapaistvad vägiteod ja tavatud eeskujud, mida ta ilmutab. lk. 159
Eelkõige tuleb valitsejal igas oma ettevõtmises püüda jätta endast muljet kui suursugusest ja väljapaistvate vaimuannetega inimesest.

Samuti peetakse valitsejast lugu siis, kui ta on tõeline sõber või tõeline vaenlane; see on siis, kui ta paljastab end otsustavalt kellegi poolt kellegi vastu. Selline otsus on alati erapooletuks jäämisest kasulikum, sest kui kaks sinu tugevat naabrit lähevad omavahel kokku, siis on nad kas seda sorti, et pärast ühe võitu tuleb sul võitjat karta või ei ole. lk. 160

Ja ikka on nii, et see, kes pole su sõber, palub sult erapooletust, ja see, kes on su sõber, palub sul avaldada oma toetust relvadega. Kõhklevad valitsejad käivad oleviku ohtude vältimise nimel enamasti mööda erapooletuse teed ja enamasti nad hukkuvad. lk. 161
Siinkohal tuleb märkida, et valitseja peab alati hoiduma liitumast endast tugevamaga, et tungida kallale teistele, kui just vajadus teda selleks ei sunni, nagu eespool kirjeldatud, sest võidu korral jääd sa tema vangiks ja teiste meelevalda jäämisest peavad valitsejad iga hinna eest hoiduma. lk. 161-162
Ja ärgu ükski valitsus [stato] eales lootku, nagu oleks alati võimalik langetada ohutuid ja kindlaid otsuseid, vastupidi, tuleb arvestada sellega, et kõik vastuvõetavad otsused on kahtlased ja ebakindlad, sest asjad on kord juba niiviisi seatud, et kunagi ei lähe korda vältida üht ebameeldivust, langemata teise; ent arukus seisnebki oskuses tunda ära ebameeldivuste laadi ja võtta hüvena vastu see, mis on vähem halb. lk. 162
Lisaks eelöeldule tuleb valitsejal sobilikel aastaaegadel köita kodanike meeli pidustuste ja vaatemängudega. Et iga linn on jagatud tsunftideks ja triibusteks, peab valitseja võtma arvesse ka neid ühisusi, saama vahetevahel nendega kokku, ilmutades end südamlikkuse ja {heldemeelsuse} eeskujuna, hoides siiski alati vääramatuna oma kõrge ametikoha majesteetlikkuse, sest see ei tohi eales ühestki asjast puududa. lk. 163

XXII peatükk: Valitseja usaldusisikutest

Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ka valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavana. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea.

Ei leidunud inimest, kes teades messer Antonio da Venafro olevat Siena valitseja Pandolfo Petrucci ministri, poleks pidanud Pandolfot ennastki väga kogenud ja võimekaks meheks, sest et tema ministriks oli just see inimene. Ja kuna mõistusi on kolme liiki – üks taipab ise, teine {adub seda, mida taipavad teised}, kolmas ei taipa ise ega mõista ka teisi; esimene on tõeliselt väljapaistev, teine lihtsalt väljapaistev, kolmas kasutu -, siis tuleb tahes-tahtmata nõustuda, et kui Pandolfo polnud oma vaimsete võimete poolest esimesel astmel, siis oli teisel; sest kui kellelgi jätkub taipu eristada head {või} halba teise sõnades ja tegudes – ehkki tal endal ideid poleks -, siis tunneb ta ministri head ja halvad teod ära ning kiidab esimesi ja parandab viimaseid; ning minister ei saa loota valitseja tüssamisele ja peab end korralikult üleval.

Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus, eales mõelda, endale, vaid peab {alati} mõtlema valitsejale ega tohi kunagi meenutada talle asju, mida tal tarvis pole. Teisalt tuleb ka valitsejal mõelda ministrile, et hoida teda korralikuna: tõsta teda esile, teha teda jõukaks, võtta endale tema ees kohustusi, jagada temaga rõõme ja muresid {et minister näeks, et ta ei saa jääda püsima ilma valitsejata, et küllaldaselt au ja lugupidamist ei paneks teda soovima enamat, et küllaldane jõukus ei paneks teda ihaldama suuremat rikkust, et suur vastutus ei paneks teda kartma muudatusi.} Seega, kui {ministrid ja valitsejad} peavad end ülal eelkirjeldatud viisil, võivad nad üksteist usaldada, kui teisiti, on alati tulemuseks emma-kumma häving. lk. 167-168

XXIII peatükk: Kuidas hoiduda meelitajatest ja pugejatest

Pole ju teist teed enda kaitsmiseks meelituste eest kui anda inimestele teada, et nad ei solva sind kõneldes sulle tõtt; kui aga kõik võivad öelda sulle tõtt, saab lugupidamine sinu vastu otsa. Seepärast tuleb arukal valitsejal käia kolmandat teed, valides oma valitsusse targad mehed, anda ainult neile vaba voli kõnelda endale tõtt ja ainult neis asjus, mis ta küsib, ei muust. lk. 171
Seepärast peab valitseja ikka nõu pidama – ent siis, kui tema seda tahab, mitte siis, kui seda tahavad teised; enamgi veel, valitsejal tuleb võtta kõigilt julgus anda endale nõu sellistes asjades, mida neilt pole küsitud; kindlasti tuleb tal aga olla helde küsija ning hiljem vastuseid kuulates tõe kannatlik väljaselgitaja; enamgi veel: adudes, et keegi talle miskipärast tõtt ei kõnele, tuleb tal ilmutada rahulolematust.

Kahtlemata eksivad need paljud, kes arvavad, et mõni endast aruka inimese mulje jättev valitseja võib olla niiviisi hinnatud mitte tänu iseenda omadustele, vaid headele nõuandjatele enda ümber; {sest eks ole see ju üleüldine reegel, mis kunagi ekslikuks ei osutu:} valitseja, kes pole tark, ei saa olla ka hästi nõustatud, kui ta juhtumisi ei allu mõnele väga arukale abilisele, kes juhib teda kõiges. Sel juhul võiks valitseja küll {kenasti edasi elada}, kuid tema heaolu oleks üürike, sest õige pea võtaks hooldaja talt võimu; kui aga valitseja, kes pole ise tark, peab nõu rohkem kui ühega, ei ole nõukogud eales üksmeelsed, ega oska ka tema neid üksmeelele kallutada; iga nõuandja mõtleb enda omale ning valitseja ei oska oma nõuandjaid parandada ega neist aru saada. Ja pole võimalik leida teistsuguseid nõuandjaid, sest inimesed osutuvad ikka sinu vastu halbadeks, kui just mingi vajadus ei sunni neid olema head.

Seetõttu jõutakse järeldusele, et head nõuanded, kellelt iganes nad ka tulevad, peavad lähtuma valitseja arukusest, mitte valitseja arukus headest nõuannetest. lk. 172-173

XXIV peatükk: Miks on Itaalia valitsejad kaotanud oma valdused ja võimu

Jälgitakse ju uut valitsejat tema ettevõtmistes märksa tähelepanelikumalt kui pärilikku ja kui neist nähakse ära võimekust, köidavad need inimesi märksa enam ja seovad neid temaga palju tugevamini kui põlise verega. Sest eks ole ju inimesed märksa enam haaratud oleviku kui mineviku asjust, ja kui nad leiavad oleviku asjus heaolu, rahulduvad nad sellega ega otsi muud; nad isegi kaitsevad valitsejat kõikmõeldaval moel, kui too ise mõnes muus asjas ei väärata. lk. 177
{Head, kindlad ja püsivad} on ainult need kaitsevahendid, mis sõltuvad sinust endast ja sinu tublidusest. lk. 178

XXV peatükk: Kui paljuks on inimeste asjus suuteline saatus ja mil viisil talle vastu seista

Siiski, kuna meie vaba tahe pole kustunud, siis arvan, et võib olla õige see, et saatus on otsustaja poolte meie tegude üle, aga isegi tema laseb teist poolt, või peaaegu poolt juhtida meil endil .lk. 181
Kui rääkida saatusele vastupanu osutamisest üldiselt, siis arvan, et öeldust peaks piisama. Piirdudes aga rohkem üksikasjadega, kõnelen sellest, kuis juhtub nii, et täna nähakse valitsejat edenemas ja homme hukkumas, tõdemata seejuures tema iseloomu või mis tahes muu omaduse muutumist; usun selle olevat tingitud esmajoones neist põhjustest, millest oli pikemalt juttu eespool – see tähendab, et valitseja, kes tugineb kõiges saatusele, hukkub, kui see muutub. Usun veel seda, et õnnelik võib olla see, kes seab oma tegutsemisviisi vastavusse aja iseärasustega, ja samamoodi õnnetu võib olla see, kelle tegutsemisviis pole aja nõuetega kooskõlas. Sest eks käitu ju inimesed asjus, mis viivad neid eesmärgini, mille poole igaüks pürgib – see on au ja rikkuseni – erinevalt; üks liigub sihile ettevaatlikult, teine tormakalt; üks vägivallaga, teine kavalusega; üks kannatlikult, teine suisa vastupidi – ja kõik nad võivad neid erinevaid teid pidi eesmärgile ka jõuda. lk. 182
Olen täiesti veendunud, et parem on olla tormakas kui ettevaatlik; sest saatus on naine ja kui tahetakse teda allutada, tuleb teda lüüa ja tõugata. On ilmne, et ennemini laseb ta end võita tormakatel, kui neil, kes liiguvad edasi leigelt ja talitsetult; sestap on ta alati, nagu nainegi, noorte sõber, sest nemad on vähem arvestavad, raevukamad ja juhivad teda südikamalt. lk. 184