Protsess (Kafka)

"Protsess" on Franz Kafka 1925. aastal ilmunud sümbolistlik romaan.

Tsitaadid väljaandest: Franz Kafka, "Ameerika. Protsess. Loss", tõlkinud August Sang ja Mati Sirkel, järelsõnad Max Brod ja Mati Sirkel, Tallinn: Eesti Raamat, 1987.

Tsitaadid

• Keegi pidi Josef K. peale valetanud olema, sest ilma et ta midagi kurja oleks teinud, võeti ta ühel hommikul vahi alla. Tema korteriperenaise proua Grubachi köögitüdruk, kes talle alati kella kaheksa paiku hommikueinet tõi, jäi seekord tulemata. Seda ei olnud veel kunagi juhtunud. K. ootas pisut aega ja nägi oma voodist, et vastasmajas elav vanaeit teda kuidagi hoopis erakordse uudishimuga silmitses, siis aga, ühtaegu kummastust ja nälga tundes, kõlistas ta kella. (lk 215)
• "Ei," ütles akna all istuv mees, viskas raamatu väikesele lauale ja tõusis püsti. "Te ei tohi ära minna, te olete ju vahistatud." - "Paistab küll," ütles K. "Ja mispärast?" küsis ta siis. "Me ei ole volitatud seda teile ütlema. Minge oma tuppa ja oodake! Teie asja uurimist on alustatud, ja te saate omal ajal kõik teada." (lk 216)
• "Andke asjad parem meie kätte, ja mitte lattu," ütlesid nad [valvurid Franz ja Willem], "sest laos esineb tihti näppamist, ja pealegi lähevad seal kõik asjad teatava aja möödudes müügile, ükskõik, kas vastav kohtuasi on lõppenud või mitte. Ja kui kaua kestavad niisugused protsessid, eriti viimasel ajal! Te saaksite lõpuks laost küll müüdud asjade raha, kuid esiteks on see summa üsna väike, sest müümisel ei ole määrav mitte pakutud hinna kõrgus, vaid altkäemaksu suurus, ja pealegi näitavad kogemused, et saadud summa aastate jooksul käest kätte käies järjest väheneb." K. kuulas seda juttu poole kõrvaga, sest otsustamisõigust oma asjade üle, mis talle nähtavasti veel jäetud oli, ei hinnanud ta kuigi kõrgelt; palju tähtsam oli talle oma olukorras selgusele jõuda, kuid nende inimeste juuresolekul ei saanud ta isegi korralikult mõtelda, ikka jälle müksis teine valvur – sest need võisid ju olla ainult valvurid – teda pealtnäha sõbralikult oma paksu vatsaga, aga kui ta üles vaatas, nägi ta jämedat viltust nina ja tüseda kehaga üldse mitte kokkusobivat kõhna, kondist nägu, mis üle tema pea teise valvuriga märkusi vahetas. Mis inimesed need küll olid? Millest nad rääkisid? Millise asutuse alla nad kuulusid? K. elas ju ometi õiguslikus riigis, igal pool valitses rahu, kõigist seadustest peeti kinni, kes oli see, kes julges talle tema enda korteris kallale tungida? Tal oli kalduvus võtta kõike alati võimalikult kergelt, uskuda kõige halvemat alles siis, kui kõige halvem käes oli, mitte kunagi ette muretseda, ka sel juhul mitte, kui kõik halba ennustas. (lk 216-217)
• [Valvur Willem:] "Kas te mõtlete, et see teie neetud suur protsess rutemini lõpule jõuab, kui te meiega, oma valvuritega, isiku kindlakstegemise ja vahistamiskäsu üle vaidlete? Meie oleme alamad ametnikud, kes isikut tõendavaid dokumente õieti lugedagi ei mõista ja kellel teie asjaga muud tegemist ei ole, kui et me kümme tundi päevas teie juures vahti peame ja selle eest palka saame. See on kõik, mis meisse puutub, aga niipalju taipame meiegi, et kõrged ametivõimud, kelle teenistuses me oleme, niisugust vahistamist ette ei võta, kui nad ei ole enne vahistamise põhjuste ja vahistatu isiku suhtes täiele selgusele jõudnud. Mingit eksitust ei saa siin olla. Meie asutus, kuivõrd ma seda tunnen – ja tunnen ainult kõige alamaid astmeid -, ei otsi ju elanikkonnas mingit süüd, vaid süü ise, nagu seaduses on öeldud, tõmbab kohut ligi ja sunnib meid, valvureid, välja saatma. Niisugune on seadus. Kas saab siin siis eksitust olla?" - "Ma ei tunne seda seadust," ütles K. "Seda halvem teile," ütles valvur. (lk 218-219)
• "Viige mind oma ülemuse juurde," ütles K. "Siis, kui tema seda soovib, mitte enne," ütles valvur, keda teine oli Willemiks hüüdnud. "Ma soovitan teil nüüd," lisas ta, "ilusti oma tuppa minna ja rahulikult oodata, mis korraldusi teie kohta tehakse. Soovitame teil mitte kulutada oma jõudu kasutule mõtlemisele, võtke parem ennast kokku, teil on tõsised katsumused ees." (lk 219)
• [Valvur Willem:] "Aga kuigi ma teie küsimustele ei vasta, võin ma teile siiski nõu anda: mõtelge vähem meile ja sellele, mis teiega tehakse, mõtelge rohkem iseenda üle järele. Ja ärge lööge oma süütusekindluses niisugust lärmi, see rikub seda enam-vähem rahuldavat muljet, mis teist muidu on jäänud. Ja üldse tuleks teil rääkimisega tagasihoidlikum olla; peaaegu kõike, mis te ennist ütlesite, oleks võinud järeldada ka teie käitumisest, isegi kui te ainult paar sõna oleksite rääkinud; pealegi ei olnud see jutt teile kuigi soodus." (lk 222)
• Aga kohe leidis ta, et see oleks kohutav liialdamine, pealegi kahtlustas ta iseennast, et ta hoopis hommikuste sündmuste tõttu korteri vahetamisele mõtlema hakkaks. See oleks küll kõige rumalam, igal juhul kõige kasutum ja mõttetum tegu. (lk 229)
• K-le teatati telefoni teel, et järgmisel pühapäeval toimub tema asjas väike ülekuulamine. Talle tehti teatavaks, et ülekuulamised hakkavad korduma, kui mitte iga nädal, siis igatahes küllalt väikeste vaheaegade järel. Sest ühelt poolt on kõigi huvides, et protsess kiiresti lõpule viidaks, teiselt poolt aga peavad ülekuulamised igati põhjalikud olema, kusjuures nad ei tohi oma pingutavuse tõttu siiski liiga kaua kesta. Seepärast ongi valitud selline pidevalt üksteisele järgnevate, kuid lühikeste ülekuulamiste moodus. (lk 235)
• K. pööras trepi poole, et kohtu-uurija tuppa minna, aga peatus jällegi, sest ta nägi õuel veel kolme trepikoda ja väike väljapääs hoovi teises otsas näis viivat teise õue. Ta oli pahane, et talle selle ruumi asukohta lähemalt polnud kirjeldatud; see oli ju lõpuks võõrastav hoolimatus või ükskõiksus, mida tema suhtes üles näidati, ja ta otsustas sellest kindlalt ja selgelt märku anda. (lk 237)
• "Pole mingit kahtlust," ütles K. väga tasa, sest kuulajaskonna pinguldatud tähelepanu tegi talle head meelt, selles vaikuses kõlas tasane sumin, mis oli ergutavam kui kõige tormilisem aplaus, "pole mingit kahtlust, et selle kohtu kõigi väljaastumiste taga, minu puhul siis vahistamise ja tänase ülekuulamise taga on suur organisatsioon. Organisatsioon, mis ei värba mitte üksnes äraostetavaid valvureid, juhme inspektoreid ja kohtu-uurijaid, kes on parimal juhul õige vähenõudlikud, vaid peab nendele lisaks ülal muidugi ka kõrgema ja kõrgeima astme kohtunikke ja nende vältimatut arvukat kaaskonda – teenreid, kirjutajaid, sandarmeid ja teisi abijõude, võib-olla koguni timukaid, ma ei kohku ka selle sõna ees tagasi. Ja selle suure organisatsiooni mõte, mu härrad? Ainult see, et vahistatakse süütuid isikuid ning alustatakse nende vastu mõttetut ja enamasti, nagu minugi puhul, tulemusteta juurdlust. Kuidas saaks selles täielikult mõttetus süsteemis vältida ametnikkonna ilget korruptsiooni? See on võimatu, seda ei suudaks ka kõige kõrgem kohtunik iseendagi suhtes tagada." (lk 244-245)
• Ei olnud küll ka võimatu, et raha oli küllalt, kuid ametnikkond sai sellele enne jaole, kui see jõuti kohtu tarbeks kulutada. K. seniste kogemuste põhjal oli see isegi üpris tõenäoline, ja niisugune kohtu laostumus oli kaebealusele küll alandav, kuid tõtt-öelda lohutavam kui kohtu vaesus. (lk 254)
• Pööningu uksest sisse astudes oleks ta peaaegu kukkunud, sest läve taga oli veel üks aste. "Külastajatest siin suurt ei hoolita," ütles K."“Siin ei hoolita üldse kellestki," ütles kohtuteener, "vaadake ainult seda ooteruumi." (lk 256)
• "Tulge kaasa," ütles K. "näidake mulle teed, ma eksin muidu ära, siin on nii palju teid." - "Siin on üksainuke tee," ütles kohtuteener nüüd juba etteheitvalt, "ma ei saa teiega koos jälle tagasi minna, ma pean ju endast teatama ja mul on teie pärast niikuinii hulk aega kaduma läinud." (lk 258)
• "Teil käib pea ringi, eks ole?" küsis talt tütarlaps. K. nägi nüüd ainult tema nägu enda ees, sellel oli range ilme, nagu on mõnedel naistel just kõige kaunimas nooruses. "Ärge sellest ära kohkuge," ütles tütarlaps, "see pole midagi erakordset, peaaegu igaühel tuleb selline nõrkus peale, kui ta esimest korda siia satub. Te olete esimest korda siin? Nojah, siis on see täiesti loomulik." (lk 259)
• Aga kaebealune ei paistnud midagi märkavat, alandlikult seisis ta informaatori ees, kes temast mööda vaatas, ja püüdis oma sealolekut kuidagi vabandada. "Ma tean," ütles ta, "et tänaseks ei ole veel jõutud minu avaldust läbi vaadata. Aga ma tulin siiski, ma mõtlesin, et ma võin siin ikkagi oodata, täna on pühapäev, mul on ju aega ja ma ei sega siin kedagi." - "Teil ei ole vaja ennast nii väga vabandada,2 ütles informaator, "teie hool on ju väga kiiduväärt, te võtate siin küll asjata ruumi, aga kuni see mulle tüli ei tee, ei taha ma teid sugugi takistada loo täpsel jälgimisel. Kui sa oled näinud inimesi, kes oma kohustuse häbiväärselt hooletusse jätavad, siis mõistad olla kannatlik niisuguste inimestega, nagu teie olete. Istuge." (lk 262)
• "Härra," ütles Willem, samal ajal kui Franz otsis tema selja tagant ilmselt kolmanda mehe eest varju, "kui te teaksite, kui halvasti meile makstakse, oleks teil meist parem arvamine. Mul on perekond toita ja Franz tahtis abielluda. Igaüks ajab rikkust taga, nii nagu saab, palja tööga ei lähe see korda, rühma kui palju tahes." (lk 269)
• "Sa ära lase end pehmeks rääkida," ütles K-le kolmas mees, "karistus on ära teenitud ja möödapääsmatu." (lk 269)
• "Mitte see pole teie kõige suurem viga," ütles Leni. "Te olete liiga järeleandmatu, nagu ma olen kuulnud." (lk 285)
• Just siin avaldub nõrk koht kohtusüsteemis, mis ju algselt salajast kohtupidamist ette näeb. Ametnikel puudub kokkukuuluvus elanikkonnaga, tavaliste läbilõikeprotsessidega tulevad nad hästi toime, niisugune protsess läheb peaaegu iseenesest oma rada ja vajab ainult siin-seal taganttõukamist, aga väga lihtsate ja eriti raskete juhtumite puhul on nad tihti nõutud, sest nad on ju päevad ja ööd pidevalt oma seadustes kinni, neil puudub õige arusaamine inimlikest suhetest ja see puudus annab end sellisel korral raskesti tunda. Siis tulevad nad advokaadi juurde nõu otsima ja nende järel kannab teener akte, mis muidu nii salajased on. Siin, sellesama akna juures on nähtud nii mõndagi härrat, kellest seda kõige vähem võiks oodata, peaaegu lootusetul pilgul välja tänavale vahtivat, samal ajal kui advokaat oma laua ääres akte uurib, et talle head nõu anda. Just sellistel puhkudel võib muide näha, kui hirmus tõsiselt need härrad oma elukutset võtavad ja kuidas takistused, millest nad omal jõul jagu ei saa, neid lausa meeleheitele viivad. Nende töö ei ole ka muidu kerge, ülekohus oleks nende ametit kergeks pidada. Kohtu au- ja ametiastmestik on lõputu ja isegi asjassepühendatuil ei ole sellest selget ülevaadet. Protsessi käik jääb tavaliselt ka alamate ametnike eest saladusse, asju, millega nad tegelevad, ei saa nad seega järgmises etapis kunagi täielikult jälgida, nii ilmub kohtuasi nende vaatepiirile, ilma et nad teaksidki, kust see tuleb, ja see läheb edasi, ilma et neile selguks, kuhu. Kogemused, mida nad võiksid omandada protsessi üksikute staadiumite, lõppotsuste ja selle põhjuste uurimisel, jäävad neil ametnikel saamata. Nad tohivad tegelda ainult protsessi selle osaga, mille seadus nende jaoks on kätte näidanud, ja teavad asja edasisest käigust, seega nende endi töötulemustest, enamasti vähem kui kaitsja, kes jääb tavaliselt peaaegu protsessi lõpuni kaebealusega kontakti. Ka selles suhtes võivad nad kaitsjalt mõndagi väärtuslikku teada saada. Kui K. seda kõike arvesse võtaks, kas ta paneks siis veel imeks ametnike närvilisust, mis mõnikord klientide suhtes – nagu igaüks on kogenud – vägagi solvaval viisil avaldub. Kõik ametnikud on närvilised, isegi siis, kui nad pealtnäha rahulikud on. (lk 291-292)
• Mõnes mõttes on ju ametnikud nagu lapsed. Õige ilmsüütud asjad – nende hulka K. käitumine kahjuks ei kuulu – võivad neid vahel niivõrd solvata, et nad enam isegi heade sõpradega ei räägi, neid kohates kõrvale hoiavad ja neile igal võimalikul viisil vastu töötavad. (lk 293)
• Advokaat ei jätnud kunagi märkimata, et tal on tegemist ainult alamate ametnikega, niisiis ametnikega, kes olid positsiooni poolest täiesti sõltuvad ja kelle edasijõudmine olenes vist sellestki, kas protsess kulgeb mingis teatavas suunas. Võib-olla kasutasid nad advokaati just selleks, et niisugust, kaebealusele muidugi ebasoodsat suunda saavutada? (lk 296)
• "Vastik sügis," ütles K. selja taga vabrikant, kes asedirektori juurest tulles märkamatult tuppa oli astunud. (lk 301)
• Pettunult võttis K. kirja ja pistis tasku. Isegi kõige paremal juhul oli kasu, mida see soovitus talle võis tuua, võrratult väiksem kui kahju, mis sellest tuli, et vabrikant tema protsessist teadis ja maalikunstnik seda sõnumit levitas. (lk 303)
• "See on õiglus," ütles kunstnik lõpuks. "Jah, nüüd ma näen küll,” ütles K., "siin on side ümber silmade ja siin on kaalud. Aga tal on ju tiivad kandadel ja ta ju jookseb?" - "Jah," ütles maalikunstnik, "tellija tahtel tuli mul nii maalida, õigupoolest on see õiglus ja võidujumalanna ühes isikus." - "See pole kuigi hea ühendus," ütles K. muiates, "õiglus peab paigal seisma, muidu hakkavad kaalud kõikuma ja õiglane otsus jääb tulemata." (lk 309)
• Kuid K. ei tahtnud, et kunstnik vait jääks, ja ütles: "Nojah, sageli on niisugune tunnustamata positsioon mõjukam kui see, mida tunnustatakse." (lk 311)
• "Minu süütus ei tee asja lihtsamaks," ütles K. Ta naeratas kõigest hoolimata ja raputas aeglaselt pead. "On ju küllalt pisiasju, mille kallal kohus urgitsema hakkab. Ja lõpuks otsib ta kuskilt, kus tegelikult midagi ei ole, mõne suure süü välja." (lk 311)
• "Mõlemale meetodile on ühine see, et nad takistavad kaebealuse süüdimõistmist." - "Aga nad takistavad ka tõelist õigeksmõistmist," ütles K. tasa, nagu oleks tal häbi, et ta on sellest aru saanud. "Te tabasite asja tuuma," ütles kunstnik kähku. (lk 320)
• "Ootamine ei ole kasutu," ütles kaupmees, "kasutu on ainult iseseisev vahelesegamine!" (lk 329)
• [Advokaat Huld:] "Siiski võib kogenud silm kaebealuse ükskõik kui paljude inimeste hulgast eksimatult ära tunda. Millest, küsite teie. Minu vastus ei rahuldaks teid. Kaebealused on lihtsalt kõige ilusamad. See pole mitte süü, mis nad ilusaks teeb, sest – vähemalt mina kui advokaat pean nii rääkima – kõik nad ei olegi ju süüdi, ja see pole ka õiglane karistus, mis neid juba ette ilusaks teeb, sest kõiki ju ei karistata, see võib olla ainult nende vastu algatatud protsess, mis neid sel moel ära märgib. Muidugi on ilusate hulgas mõned veel eriti ilusad. Kuid ilusad on nad kõik, isegi Block, see vilets ussike." (lk 335)
• [K:] "Kunagi enne pole mul protsessi pärast nii palju muret olnud kui sellest ajast peale, kui teie mind esindate. Kui ma üksi olin, ei võtnud ma enda heaks midagi ette, kuid protsess ei andnud ennast peaaegu üldse tunda, siis aga sain ma esindaja, ikka üksnes selleks, et midagi liikuma hakkaks; lakkamatult ja järjest suurema pinevusega ootasin ma teie vaheleastumist, kuid see jäi tulemata. Ma olen teilt saanud kohtu kohta küll igasuguseid teateid, mida ma muidu ehk kelleltki teiselt poleks saanud. Aga sellest mulle ei piisa, kuna protsess, mis kogu aeg salaja jätkub, mulle ohtlikult lähedale nihkub." (lk 337)
• [Advokaat Huld:] "Ühest raamatust leidsin ma väga tabava võrdluse advokaadi töö kohta selles kohtus ja tavalises kohtus. See kõlab nii: ühel juhul talutab advokaat oma kliendi juuksekarva otsas otsuseni välja, teisel juhul aga tõstab ta kliendi oma turjale ja kannab teda ühtejoont otsuseni ja sealt edasigi. Nõnda see on. Aga kui ma ütlesin, et ma seda suurt tööd kunagi ei kahetse, siis ei olnud see päris õige. Kui seda tööd täiesti valesti mõistetakse nagu antud juhul, siis ja ainult siis kipun ma seda peaaegu kahetsema." Need sõnad tegid K. pigem kärsituks kui järelemõtlikuks. Ta uskus advokaadi hääletoonist võivat välja lugeda, mis teda ootaks, kui ta järele annaks: jälle algaksid lohutused, jutud jätkuvast tööst avalduse kallal ja kohtuametnike paranenud suhtumisest, kuid ka suurtest raskustest, mis tööd takistavad, - lühidalt, kõik see, mis on talle juba tüütuseni tuttav, kraamitaks jälle lagedale, et teda uuesti ebamääraste lootustega petta ja ebamääraste ähvardustega piinata. (lk 338)
• [Advokaat Huld:] "Ma oletan nimelt, et mitte ainult minu juriidilise abi väärhindamine, vaid kogu teie käitumine on tingitud sellest, et teid koheldakse, kuigi te olete kaebealune, liiga hästi, või õigem oleks – liiga järeleandlikult, ilmselt liiga järeleandlikult. Kuid ka sellel on oma põhjus; tihti on ahelais parem olla kui vabaduses. Aga ma tahaksin teile siiski näidata, kuidas teisi kaebealuseid koheldakse, võib-olla maksab teil sellest õppust võtta. Ma kutsun nimelt Blocki ette, keerake uks lukust lahti ja istuge siia öölaua kõrvale!" - "Hea küll,2 ütles K. ja tegi, mida advokaat oli nõudnud; õppima oli ta alati valmis. Aga et ennast ootamatuste vastu kindlustada, küsis ta veel: "Ka te võtsite ikkagi teatavaks, et ma teilt enda esindamise ära võtan?" - "Jah," ütles advokaat, "aga täna on teil veel võimalus ümber otsustada." Ta heitis jälle voodisse, tõmbas sulgteki lõuani ja keeras näo seina poole. Siis helistas ta. (lk 338-339)
• "Sa tõlgitsed fakte valesti," ütles vaimulik, "otsus ei tule äkki, juurdlus läheb vähehaaval otsuseks üle." - "Ah siis nii on asi," ütles K. ja laskis pea norgu. "Mida sa mõtled enda heaks veel teha?" - "Ma mõtlen veel abi otsida," ütles K. ja tõstis pea, et näha, mida vaimulik sellest arvab. "On ju veel võimalusi, mida ma seni pole kasutanud." - "Sa loodad liiga palju võõrale abile," ütles vaimulik hukkamõistvalt, "ja eriti naistele. Kas sa siis ei näe, et see ei ole tõeline abi?" - "Vahel ja isegi päris sageli olen ma valmis sulle õigust andma," ütles K. "aga mitte alati. Naistel on suur võim. Kui ma saaksin keelitada mõningaid naisi, keda ma tunnen, üheskoos minu heaks tegutsema, siis oleksin ma päästetud. Eriti selles kohtus, mis koosnebki peaaegu ainult seelikuküttidest. Näita kohtu-uurijale kaugel mõnda naist, ja ta tormab üle kohtulaua ja kaebealuse, et ainult rutemini jaole jõuda." (lk 353)
• "Sa petad ennast kohtu suhtes," ütles vaimulik. "Seaduse seletuskirjades on sellest enesepetmisest niisugune lugu: Seaduse ees seisab valvur. Selle valvuri juurde tuleb mees maalt ja palub, et teda Seaduse juurde sisse lastaks. Kuid valvur ütleb, et ta ei saa teda praegu sisse lubada. Mees mõtleb järele ja küsib, kas ta tohiks siis ehk hiljem sisse pääseda. “Võib-olla küll,” ütleb valvur, “aga praegu mitte.” Kuna uks Seaduse juurde on lahti nagu alati ja valvur astub kõrvale, kummardub mees, et üle ukse sisse vaadata. Kui valvur seda märkab, hakkab ta naerma ja ütleb: “Kui see sind nii väga ahvatleb, eks katsu siis minu keelust hoolimata sisse minna. Aga pea meeles: ma olen vägev. Ja ma olen ainult kõige alam valvur. Iga järgmise saali uksel on valvur, vägevam kui eelmine. Juba kolmanda pilku ei suuda minagi enam taluda.” Mees maalt pole niisuguseid raskusi teadnud oodata, Seaduse juurde peaks ometi igaüks ja alati pääsema, mõtleb tema, aga kui ta nüüd karvakasukas valvurit lähemalt silmitseb, tema suurt, teravat nina, tema pikka, hõredat, musta tatarlasehabet, otsustab ta siiski parem oodata, kuni ta saab loa sisse minna. Valvur annab talle väikese jalapingi ja laseb tal ukse kõrval istuda. Seal istub ta päevi ja aastaid. Ta teeb alatasa katset sisse pääseda ja tüütab valvurit oma palvetega. Valvur korraldab talle tihti väikesi ülekuulamisi, pärib tema kodu ja paljude muude asjade järele, kuid need on osavõtmatud küsimused, nagu neid suured isandad esitavad, ja lõpuks ütleb ta mehele ikka, et ta ei või teda veel sisse lasta. Mees, kes on sellele reisile väga palju kaasa võtnud, paneb kõik mängu, olgu see kui väärtuslik tahes, et valvurit ära osta. See võtab küll kõik vastu, kuid ütleb sealjuures: “Ma võtan ainult selleks, et sa ei mõtleks, et sa oled midagi tegemata jätnud.” Paljude aastate jooksul silmitseb mees valvurit peaaegu vahetpidamata. Ta unustab teised valvurid ja see esimene näib talle ainsa takistusena teel Seaduse juurde. Esimestel aastatel neab ta valju häälega seda õnnetut juhust, hiljem, kui ta vanaks jääb, pomiseb ta veel ainult omaette. Ta muutub lapsikuks, ja kuna ta valvurit aastate kaupa uurides on õppinud tundma isegi kirpe tema kasukakraes, siis palub ta ka kirpe, et need aitaksid tal valvuri meelt muuta. Lõpuks jääb ta silmanägemine nõrgaks ja ta ei tea, kas tema ümber läheb tõesti hämaramaks või petavad teda ta silmad. Küll aga näeb ta nüüd pimeduses sära, mida Seaduse ustest lakkamatult hoovab. Nüüd ei jää tal enam kaua elada. Enne surma koonduvad kogu selle pika aja kogemused tema peas üheksainsaks küsimuseks, mida ta pole seni veel valvurile esitanud. Ta viipab valvurit käega, sest ta ei suuda oma kangestuvat keha enam maast üles upitada. Valvur peab tema kohale alla kummarduma, sest nende suurusevahe on muutunud kõvasti mehe kahjuks. “Mis sa siis nüüd veel teada tahad?” küsib valvur, “sa oled täitmatu.” - “Kõik püüavad ju Seaduse poole,” ütleb mees, “millest see tuleb, et nii pika aja jooksul ei ole siit keegi peale minu sisselaskmist nõudnud?” Valvur saab aru, et mehe lõpp on ligi, ja et veel tema kustuva kuulmiseni jõuda, möirgab ta talle kõrva: “Siit ei võinud keegi teine sisse pääseda, sest see sissepääs oli määratud ainult sinu jaoks. Ma lähen nüüd ja panen ta kinni." (lk 354-356)
• [Vaimulik:] "Kirja seletajad ütlevad selle kohta: "Ühe asja õige mõistmine ei tee täiesti võimatuks sellesama asja valestimõistmist."" (lk 357)
• "Siin komistad sa vastuväitele," ütles vaimulik. "Mõned ütlevad nimelt, et see lugu ei anna kellelegi õigust valvuri üle kohut mõista. Milline ta meie arvates ka oleks, ta on siiski Seaduse teener, kuulub järelikult Seaduse juurde, on järelikult inimeste kohtumõistmisele kättesaamatu. Siis ei tohi ka uskuda, et valvur mehest alamal seisab. Olla seadusega seotud, olgugi ainult valvurina Seaduse uksel, on võrratult rohkem kui maailmas vabalt elada. Mees alles tuleb Seaduse juurde, valvur aga on juba seal. Seaduse poolt on ta ametisse pandud, kahelda tema väärilisuses tähendaks kahelda Seaduses endas." - "Selle arvamusega pole ma nõus," ütles K. pead raputades, "sest kui sellega nõus olla, siis tuleks kõike õigeks pidada, mida valvur ütleb. Aga sa ise põhjendasid ju üksikasjaliselt, et see ei ole mõeldav." - "Ei," ütles vaimulik. "Ei tule kõike õigeks pidada, tuleb ainult kõike paratamatuks pidada." - "Sünge arvamus," ütles K. "Valest tehakse maailmakord."
• K. kustuvad silmad nägid veel, kuidas härrad otse tema näo kohal, põsk vastu põske, lõppu jälgisid. "Nagu koer!" ütles ta, ja oli, nagu jääks häbi temast kauem elama. (lk. 364)