Vabadusest (Mill)

"Vabadusest" on inglise filosoofi ja majandusteadlase John Stuart Milli 1859 ilmunud teos.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: John Stuart Mill. "Vabadusest". Tõlkija: Kaja Tael. EKSA, 2018

I Peatükk: Sissejuhatus

• Käesoleva kirjutise aineks ei ole mitte niinimetatud “tahtevabadus”, mis õnnetuseks vastandub ebaõigesti sõnastatud filosoofilise paratamatuse doktriinile, vaid kodanikuvabadus ehk sotsiaalne vabadus: minu teemaks on selle võimu olemus ja piirid, mida ühiskond on seadustatud indiviidi suhtes rakendama. Harva seda küsimust esitatakse, veel harvem arutletakse selle üle teoreetiliselt, kuid kaasaja praktilistele vaidlustele on sel küsimusel latentselt sügav mõju ning tõenäoliselt leiab ta peagi tunnustust kui tuleviku põhiküsimus. Küsimus ise on niivõrd vana, et mingis mõttes on ta lõhestanud inimkonda juba aegade algusest peale; kuid sellel progressi astmel, kuhu tsiviliseeritum jagu inimsoost praeguseks on jõudnud, ilmneb ta uuel viisil ning nõuab uutmoodi ja põhjalikku käsitlust. lk. 23
• Seetõttu oli isamaalaste eesmärgiks piiride seadmine võimule, mida kogukond oli sunnitud valitseja poolt taluma; neid piiranguid mõistetigi vabadusena. Sellise vabaduse poole püüeldi kahel moel. Esiteks, saavutades tunnustuse teatud immuunsusele, mida nimetati poliitilisteks vabadusteks või õigustusteks; nende rikkumist loeti valitseja volituste kuritarvitamiseks, ja kui selline üleastumine siiski aset leidis, peeti õigustatuks teatud vastupanu või üldist vastuhakku. Teiseks, enamasti hilisemal ajal tarvitusele tulnud abinõuks oli konstitutsioonilise kontrolli sisseseadmine, mille puhul kõige tähtsamate valitsemisaktide vajaliku tingimusena nähti ette kogukonna või mõne eeldatavalt kogukonna huvisid esindava kogu nõusolek. Esimest tüüpi piirangutele oli valitsusvõim enamiku Euroopa maades sunnitud enam või vähem alistuma. Iseasi oli lugu teist tüüpi piirangutega; nende kehtestamine või täiustamine, kui põhieesmärk oli juba osaliselt saavutatud, saigi kõikjal vabadusearmastajate püüdluste sihiks. Ja nii kaua, kui inimsugu oli rahul ühe vaenlase talitsemisega teise abil ning leppis isanda valitsemisega tingimusel, et tema türannia eest oldi enam-vähem kaitstud, ei unistatudki palju enamast. lk. 24
• Nagu muudki türanniad, nii äratas ka enamuse türannia alguses hirmu, eeskätt oma võimaliku avaldumisega riigivõimu aktides, ja rahva hulgas peljatakse seda tänini. Kuid mõtlevad inimesed tunnetasid, et kui türanniks on ühiskond ise – ühiskond tervikuna teda moodustavate üksikindiviidide suhtes -, siis ei ole tema türanniseerimisviisid sugugi piiratud mingide aktidega, mida panevad toime poliitilised funktsionärid. Ühiskond võib välja anda ja annabki välja omanäolisi mandaate; ja kui ta annab õigete mandaatide asemel välja ebaõiged, või hakkab ülepea reguleerima asju, millesse ta ei tohiks sekkuda, rakendab ta sotsiaalset türanniat, mis on palju kohutavam nii mõnestki poliitilise rõhumise vormist, sest kuigi sotsiaalset türanniat ei toeta tavaliselt mitte väga ekstreemsed karistusmäärad, jätab ta pääsemiseks palju vähem võimalusi, tungib palju sügavamale elu üksikasjadesse ja orjastab inimese hinge, seepärast ei ole kaitseabinõud pelgalt võimuesindaja türannia vastu iseenesest veel küllaldased; kaitset on vaja ka üldkäibiva arvamuse või arusaama vastu, ühiskondliku kalduvuse vastu ka muul viisil kui lihtsalt kriminaalseadustiku abil üldiste käitumisreeglitena oma ideid ja tavasid peale suruda kõigile, kes neist kõrvale kalduvad – ikka vaid selleks, et kammitseda arengut ja takistada, kui võimalik, iga niisuguse isiksuse kujunemist, kes rikuks ühiskonna harmooniat, ja sundida kõiki loomusi vormima end ühiskonna näo järgi. Ühiskondliku arvamuse õigustatud mõjul inimese isiklikule sõltumatusele on teatud piir, ja selle piiri määramine ning puutumatuse kindlustamine on heade inimsuhete huvides niisama vältimatu kui kaitse poliitilise despootia eest.

Ehkki seda väidet vaevalt et vaidlustatakse teoreetilises plaanis, on piiri praktiline määramine – individuaalse sõltumatuse ja sotsiaalse kontrolli sobiv tasakaalustamine – selline ala, kus peaaegu kõik on tegemata. Kõik, mis meie eksistentsi väärtustab, sõltub piirangute rakendamisest teiste inimeste tegudele. Seetõttu on teatud käitumisreeglite kehtestamine vajalik eeskätt seaduste läbi, ja nendes asjades, mis seadustamiseks ei sobi, avaliku arvamuse läbi. lk. 26-27

• Inimesed on harjunud uskuma, ja neid on mõnede filosoofideks püüelnute poolt julgustatud uskuma, et seda tüüpi küsimustes on tundmused paremad kui põhjendused, ning põhjendused seega ülearused. Praktiliseks printsiibiks, mis kujundab üldlevinud vaateid käitumismustritele, on iga inimese peas eksisteeriv arusaam, et kõik peaksid käituma nii, nagu seda tahaks tema ise ja need, kelle poole ta hoiab. Tegelikult ei tunnista keegi, et tema hinnangute aluseks on tema isiklikud eelistused; kuid käitumise kohta käivaid arvamusi, mida ei toeta põhjendus, ei saa samas ometi pidada muuks kui isiklikeks eelistusteks; ja kui esitataksegi põhjendusi, aga need apelleerivad vaid teiste inimeste samasugustele eelistustele, on ikkagi tegemist lihtsalt paljude inimeste suvaliste eelistustega. Kuid tavalisele inimesele on tema enda niimoodi toetatud eelistused mitte ainult kõigiti rahuldavaks, vaid üldiselt ka ainsaks põhjenduseks kõikide kõlbluse, maitse ja sündsuse kohta käivate tõekspidamiste puhul, mis ei ole sõnaselgelt kirja pandud tema usutunnistuses, ja isegi viimase tõlgendamisel tugineb ta põhiliselt eelnimetatud eelistustele. Niisiis on inimese arusaamine kiiduväärsest ja laiduväärsest mõjustatud kõigist neist mitmekesistest ajenditest, mis kujundavad tema soove teiste inimeste käitumise suhtes ja mis on niisama arvukad kui ükskõik millises muus küsimuses. Mõnikord on niisuguseks ajendiks mõistus; teinekord eelarvamused või ebausk; sageli sotsiaalsed sümpaatiad ja sugusi mitte harva antisotsiaalsed emotsioonid, kadedus või armukadedus, arrogants ja põlglikkus; aga kõige sagedamini lähtutakse omaenda ihadest või hirmust iseenese pärast, oma seaduslikest või ebaseaduslikest huvidest. Kui on olemas valitsev klass, tuleneb suur osa riigi moraalist selle klassi huvidest ja oma klassiüleoleku tunnetusest. lk. 28-29
• Teine võimas tegur, mis inimeste käitumisreegleid olgu seadusega sätestatult või avaliku arvamuse tõukel juhib, neid endid tegutsema õhutab ja ligimeste tegusid heaks kiitma sunnib, on aegade vältel olnud orjalik leppimine oma maiste isandate või oma jumalate oletatavate eelistuste ja vaenudega. lk. 29
• Tegelikult pole olemas ühtegi üldtunnustatud mõõdupuud, mille järgi valitsuspoolse sekkumise sobilikkust või ebasobivust tavapäraselt hinnata. Inimesed otsustavad vastavalt oma isiklikele eelistustele. lk. 31-32
• Käesoleva kirjutise eesmärgiks on näidata, et mis puutub sundusesse ja järelvalvesse, siis võib ühiskonna suhetes indiviidiga aluseks võtta ühe väga lihtsa põhimõtte, olgu siis kasutatavaks meetodiks füüsiline jõud kohtulike karistuste näol või avaliku arvamuse moraalne surve. See põhimõte ütleb, et inimsool on lubatud oma liikmete tegeutsemisvabadusse individuaalselt või kollektiivselt sekkuda ühelainsal eesmärgil – nimelt enesekaitseks. Et tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine on õigustatud ühelainsal põhjusel – selleks, et takistada kahju tekitamist teistele. Inimese enese füüsiline või moraalne hüvang ei ole piisav õigustus. Ei ole õiglane sundida inimest tegutsema või tegutsemist hoiduma põhjendusega, et nii on talle parem, et see teeks teda õnnelikumaks, et see oleks teiste meelest mõistlik või isegi ainuõige. Need on head põhjendused inimesega vaidlemiseks või asjade läbiarutamiseks või tema veenmiseks või anumiseks, aga mitte tema sundimiseks või millegagi kimbutamiseks juhul, kui ta talitab teisiti. Et sundust õigustada, peab olema ette näha, et soovimatu käitumine teeb kurja teistele. Oma tegevuses on igaüks ühiskonna ees vastutav ainult selles osas, mis puudutab teisi. Selles, mis puudutab ainult teda ennast, on inimese sõltumatus õiguse järgi täielik. Iseenese üle, oma keha ja hinge üle on indiviid suveräänne.

Vaevalt on vist vaja lisada, et doktriin on mõeldud ainult küpses eas inimolenditele. Me ei räägi lastest või test allpool seda iga, mille seadus võib fikseerida mehe või naiseea piirina. Neid, kes on veel teiste inimeste hoolt nõudvas seisundis, tuleb hoida neile endile ohtlikust tegevusest ja kaitsta väliste kahjustuste eest. lk. 32-33

• Aga niipea, kui inimkond on omandanud võime lasta ennast arenguteel juhtida veendumuste ja veenmise kaudu (see aeg on ammu käes kõigil nendel rahvastel, kellega meil on siin põhjust arvestada), ei ole sundus – ükskõik kas otseselt või kannatuste ja karistusena järeleandmatuse eest – inimese enda hüvangu nimel enam aktsepteeritav ning on õigustatud ainult teiste inimeste turvalisuse tagatisena. lk. 33
• Kuid ühes tegutsemissfääris on ühiskonnal võrreldes üksikindiviidiga ainult kaudne huvi, kui üldse: see hõlmab inimese elu ja tegevust kõiges, mis puudutab ainult teda ennast või, juhul kui kaasa on haaratud ka teised, siis ainult nende vabal, vabatahtlikul ja ausal teel saavutatud nõusolekul. lk. 35

II Peatükk: Mõtte ja mõttevahetuse vabadusest

• Kui mahasurutud arvamus on õige, jäävad teised ilma võimalusest loobuda ekslikest seisukohtadest õigete kasuks; kui vale, kaotavad inimesed peaaegu sama suure hüve saada tõest selgemalt aru ja kujutada seda elavamalt ette ekslikule arvamusele vastandamise kaudu. lk. 41
• Keelata mingi arvamuse ärakuulamine põhjendusel, et see arvamus on kindlasti vale, tähendab eeldada, et keelajate kindel teadmine on samahästi kui absoluutne teadmine. Igasugune diskussiooni summutamine on eksimatuse eeldamine. Rajanegu summutamise hukkamõist sellel üldlevinud argumendil, mis ei ole sellest halvem, et ta on üldlevinud. lk. 41
• Inimestele on otsustusvõime antud selleks, et nad seda kasutaksid. Nad võivad sealjuures muidugi eksida, aga kas peaks neile seetõttu ütlema, et nad oma otsustusvõimet üldse kasutada ei tohi? lk. 43
• Inimene on võimeline oma eksitusi korrigeerima mõttevahetuse ja kogemuse kaudu. lk. 44
• Tegelikult on väide, et tõde võidutseb alati tagakiusamise üle, üks neid meeldivaid valesid, mida inimesed järjest ja järjest kordavad, kuni nad triviaalseks muutuvad, kuid mille tegelikkus ümber lükkab. Ajalugu kubiseb näidetest tõe mahasurumise kohta tagakiusamise läbi. Kui tõde ka igaveseks ei lämmatatud, võis tema ilmnemise siiski sajandeid edasi lükata. lk. 54
• Tõe tegelik eelis on selles, et kui arusaam on õige, võib teda küll korra, kaks või palju kordi summutada, aga aegade jooksul leidub enamasti inimesi, kes ta taas avastavad, kuni mõni tema ilmnemisest langeb ajale, mil soodsamad olud võimaldavad tal pääseda tagakiusamisest nii kauaks, et õnnestub luua piisavalt kindel jalgealune tõrjumaks kõiki edasisi mahasurumise katseid. lk. 55
• Tänapäeval häirivad elu tasast harjumuslikku kulgu niisama sageli katsed elustada mineviku pahesid kui püüded tutvustada uusi hüvesid. Kui praegu uhkusega kuulutatakse religiooni uuestisündi, tähendab see kitsarinnaliste ja harimata inimste puhul alati ka vagatsemise uuestisündi; ning kui inimeste hoiakutes on tugevat sallimatuse juuretist, mis meie keskklassi meeltes on alati pesitsenud, on väga vähe vaja, et kihutada neid taga kiusama inimesi, keda nad pole kunagi lakanud pidamaks sobilikuks tagakiusamise objektiks. lk. 57
• On olemas üks sort inimesi (õnneks mitte nii arvukas kui varasemal ajal), kelle meelest piisab, kui inimene nende poolt õigeks peetu kahtluseta heaks kiidab, ehkki tal pole sealjuures õrna aimugi antud arusaama alustest ega suudaks ta seda vettpidavalt kaitsta ka kõige pinnapealsema vaidluse korral. Kui niisugustel inimestel kord juba õnnestub oma tõekspidamisi ametlikult õpetada lasta, leiavad nad loomulikult, et vabadus neid arvamusi vaidlustada ei too kaasa midagi head, küll aga halba. lk. 61
• Matemaatiliste tõdede tõestamise eripäraks on, et kõik argumendid jäävad ühele poolele. Vastuväiteid ei ole, ja pole ka vastuseid vastuväidetele. Aga kõigis küsimustes, kus on võimalik arvamuste lahkuminek, sõltub tõde tasakaalu leidmisest kahe vastukäiva arutluskäigu vahel. lk. 62-63
• Nii õpetajad kui õpilased jäävad vahipostidel kohe magama, kui sõjaväljal pole ühtki vaenlast näha. lk. 70
• Inimkonna arenedes suureneb järjest nende õpetuste hulk, mille üle enam ei vaielda ja milles ei kahelda; inimkonna heaolu mõõdupuuks võiks peaaegu olla nende tõdede arv ja kaalukus, mis on jõudnud sellisesse seisu, et neid enam ei vaidlustata. Oluliste vastuolude kadumine ühe probleemi puhul teie järel on vaadete konsolideerumise paratamatu tagajärg – õigete arusaamade puhul on see konsolideerumine niisama kasulik kui väärate arusaamade puhul ohtlik ja kahjulik. lk. 71
• Teisest küljest sisaldavad ketserlikud vaated tavaliselt mõnda neist alla surutud ja unustatud tõdedest, mis rõhuvate ahelatega võideldes püüdlevad kas levinud arvamuses sisalduva tõega ühinemise poole või astuvad talle vaenlasena vastu, esinedes samal moel ilma igasuguste mööndusteta kogu tõena. Selline olukord on siiani olnud kõige sagedasem, sest inimvaimus on ühekülgsus alati olnud reegel ja mitmekülgsus erand. Seetõttu on isegi revolutsioonid arusaamades tavaliselt kaasa toonud tõe ühe osa võidukäigu, kuid teise languse. Isegi progress, mis peaks tõele aina lähemale viima, tavaliselt ainult asendab ühe osalise ja ebatäieliku tõe teisega; progressi olemus seisneb põhiliselt selles, et uue tõekillukese järele on rohkem nõudmist kuni seni, see on oma aja vajadustega paremini kohanenud kui endine. lk. 74
• Niinimetatud kristlik moraal on paljude oma omaduste poolest reaktsioon eelnevale: ta kujutab endast suurelt osalt protesti paganluse vastu. lk. 77
• Me oleme nüüd tõdenud arvamuste vabaduse ning arvamuste avaldamise vabaduse vajalikkust inimkonna vaimse heaolu huvides (millel põhineb kogu ülejäänud heaolu) ja toonud selleks neli erinevat põhjendust, mis me siinkohal lühidalt kokku võtame:

Esiteks: mingit arvamust maha surudes on meile ometi kindlalt teada, et see arvamus võib olla õige. Seda eitada tähendab eeldada omaenese eksimust.

Teiseks: kui mahasurutud arvamus ongi vale, võib ta siiski sisaldada ja väga sageli sisaldabki teatud osa tõest; ning kuivõrd üldlevinud või valdav arvamus mistahes küsimuses esindab väga harva või ei esinda kunagi kogu tõde, siis on ülejäänud osal tõest võimalus avalduda ainult erinevate arvamuste kokkupõrkes.

Kolmandaks: isegi kui üldlevinud arvamus on mitte ainult tõde, vaid kogu tõde, aga kui seda tõde ei lubata vaidlustada ja tegelikkuses ka täie jõu ja tõsidusega ei vaidlustata, siis võtab enamik inimesi selle omaks samal viisil nagu eelarvamuse, saades selle mõistuslikest alustest väga vähe aru. Ja mitte ainult seda: neljandaks on olemas oht, et õpetuse enda tähendus kaob või nõrgeneb ja kaotab oma olulise mõju inimloomusele ja käitumisele: dogmast saab lihtsalt formaalne usutunnistus, millest pole enam mingit kasu, kuid mis risuna takistab mõne tõelise, südamepõhjast tõusnud, mõistuse najal või isiklikust kogemusest välja kasvanud veendumuse võrsumist. lk. 81

III Peatükk: Isikupärasusest kui ühest heaolu komponendist

• Enamus on rahul sellega, mis on inimkonnale hetkel tavapärane (sest just see on teinud neist need, kes nad on) ning ei suuda aru saada, miks need tavad ei peaks kõigi jaoks kõlbama; mis veelgi tähtsam – enamik kommete ja ühiskonna reformaatoreid ei leia ehtsale individuaalsusele oma ideaalis kohta, pigem jälgitakse seda kiivalt kui tülikat ja võibolla mässulist takistust nende ideede üldisel heakskiitmisel, mis reformaatorite meelest on inimkonnale kõige paremad. lk. 87
• Kes laseb maailmal või oma lähimal ümbruskonnal end elutee valikul juhtida, sellel pole tarvis muud kui ainult ahvilikku jäljendamisvõimet. Kes valib ise oma tee, rakendab kõiki oma võimeid. lk. 89
• Arvatavasti mööndakse, et inimestel on soovitav oma arusaamu elus kasutada ning et tavade arukas järgimine või mõnikord isegi nendest arukas kõrvalekaldumine on parem kui pime ja puhtmehhaaniline eeskujude külge klammerdumine. Teatud määrani oma peaga mõtlemist ka tunnustatakse; hoopis vähem ollakse valmis tunnistama, et ka meie soovid ja impulsid peaksid samal moel kuuluma meile enestele ning et kuitahes tugevad inimlikud impulsid ei pruugi veel tähendada ohtlikku lõksu. Ometi kuuluvad soovid ja impulsid täpselt sama palju tervikliku inimolendi juurde nagu veendumused ja loobumused; ning tugevad impulsid saavad hukatuslikuks ainult õige tasakaalu puudumise korral, kui ühtedel püüdlustel ja kalduvustel lastakse tugevneda, samal ajal kui teised, mis peaksid samuti välja arenema, jäävad nõrgaks ja passiivseks. Inimesed ei tee kurja mitte oma kirglike soovide, vaid oma jõuetu südametunnistuse tõttu. Tugevate impulsside ja nõrga südametunnistuse vahel ei ole olemas mingit loomuomast seost. lk. 90
• Inimvõimed närbuvad toidu puudusel, inimesed kaotavad võime midagi palavalt ihaldada või loomupäraselt nautida ja enamasti pole neil neis endis kasvanud ega päriselt isiklikke arusaamu ja tundeid ollagi. Kas see on siis inimloomuse soovitav seisund? Või ei ole?

Kalvinistide arvates on. Nende teooria kohaselt on inimeste suurimaks patuks omaenese tahe. Kõik hea, milleks inimsugu on võimeline, on surutud rangesse kuulekusse. Sul ei ole valikut; sa pead tegema nii, ja mitte teisiti: „Mis ei ole sinu kohus, see on patt.“ Et inimloomus on juurteni paheline, pole kellelgi loota lunastust, kuna inimloomus on temas hävitatud. Kes niisugust elufilosoofiat pooldab, see ei näe midagi halba ühegi inimliku omaduse, talendi ja kalduvuse väljajuurimises: inimesel pole vaja muid võimeid peale võime ennast Jumala tahte järgi painutada; ja kui ta kasutab mõnda oma võimetest millekski muuks kui sellele oletatavale tahtele paremaks allumiseks, siis ärgu tal parem neid võimeid olgugi. lk. 92

• On ülioluline, et igaühel lastakse elada oma eripärast elu, sest ainult see tagab igaühe isikupärale mingil määralgi teistega võrdsed võimalused. Mida enam ajastu sellist vabadust lubab, seda rohkem pärandab ta järeltulevatele põlvedele. Isegi despootia ei avaldu kõige hullemal kujul nii kaua, kui ta sallib isikupära; ning isikupärasuse väljajuurimine on igal juhul despootia avaldus, ükskõik mis nimega seda ei kutsutaks ja hoolimata sellest, kas ta tegutseb Jumala või inimeste tahte nimel. lk. 94
• Tõsi, geniaalseid inimesi on väga vähe, ja tõenäoliselt on neid alati vähe; kuid et neid üldse oleks, tuleb säilitada pinnas, millest nad võrsuvad. Geenius võib vabalt hingata ainult vabaduse atmosfääris. lk. 95-96
• Inimestele meedlib geniaalsus, kui sellest sünnib meeliköitev luuletus või pilt. Kuid geniaalsus oma õiges tähenduses, mõtte ja teo originaalsuses, on midagi, mis küll meelsasti tunnistataks imetlusväärseks, kuid mida peaaegu igaüks südmepühjas ülearuseks peab. Kahjuks on see nii loomulik, et siin pole midagi imeks panna. Originaalsus on midagi niisugust, milles ebaoriginaalne vaim ei näe mingit kasu. Inimesed ei mõista, mis see neile anda võiks – ja kuidas nad võiksidki mõista? Kui nad näeksid selles kasu, poleks tegemist originaalsusega. Esimene asi, mida originaalsus nende heaks teha saab, on avada nende silmad – ja kui see kord tehtud, oleks neil endil võimalus originaalne olla. lk. 96
• Tänapäeval kaovad üksikisikud massi hulka. On juba peaaegu triviaalne poliitiline tõde, et kaasaegset maailma valitseb avalik arvamus. Tõelist võimu on veel ainult massidel ning nendel valitsustel, mis kuulutavad end massi kalduvuste ja instinktide häälekandjaks. lk. 97
• Geenius võib nõuda ainult vabadust teistele teed näidata. Sellele teele sundimise võim ei lähe kokku ülejäänud maailma vabaduse ja arenguga, - veel enam, see laostab ka tugeva isiksuse enese. lk. 98
• Tavade despootia on kõikjal inimliku arengu püsivaks takistuseks, sest ta on lakkamatus vastuolus soodumusega püüelda millegi tavapärasest parema poole, mida vastavalt olukorrale nimetatakse kas vabaduse või progressi vaimuks või edumeelsuseks. Edumeelsus ei ole mitte alati seesama mis vabaduse vaim, sest tema eesmärgiks võib olla edusammude pealesundimine inimestele, kes seda ei taha; ning vabaduse vaim, niivõrd kui ta sellistele katsetele vastu paneb, võib kohati ja ajuti liituda edenemise vastastega; kuid arengu ainuke ja usaldatav ja püsiv allikas on ikkagi vabadus, sest tema kaudu on potentsiaalseid sõltumatuid arengukeskusi sama palju, kui üksikisikuid. lk. 102
• Paistab et rahvas võib olla edumeelne teatud aja jooksul ja siis lakata seda olemast. Millal see juhtub? Siis, kui kaob isikupärasus. lk. 103
• Me ei ole mitte progressi vastu; vastupidi, me meelitame ennast sellega, et kõigist kunagi elanud inimestest oleme meie kõige progressiivsemad. See, mille vastu me sõdime, on isikupära: meid tahetakse uskuma panna, et võinuksime korda saata teab mida, kui oleksime end vorminud täiesti ühetaolisteks. lk. 103
• Vaenlase sissetungi õnnestub mingilgi määral tõrjuda ainult varajases staadiumis. Nõudmine, et kõik inimesed peavad olema samasugused nagu meie ise, saab aina toitu juurde ning kasvab. Kui vastupanuga viivitada, kuni kogu elu on peaaegu lõplikult surutud ühte vormi, hakatakse kõiki kõrvalekaldumisi pidama jumalakartmatuks, ebamoraalseks, isegi koletuslikuks ning loomuvastaseks. Kui inimkond eripärasusest mõnekski ajaks võõrdub, kaotab ta peagi võime seda taas sünnitada. lk. 106

IV Peatükk: Ühiskonna võimu piiridest üksikisiku üle

• Kui kaugele ulatub siis üksikisiku suveräänne õigus ise enda üle otsustada? Kust algavad ühiskonna õigused? Milline osa inimelust peaks kuuluma üksikisikule ja kui suur osa ühiskonnale?

Mõlemad saavad õiglase osa, kui mõlemale jääb eeskätt just neid puudutav. Individuaalne peaks olema see, millest on huvitatud eelkõige üksikisik; ühiskonnale kuulugu see, mis pakub põhilist huvi ühiskonnale.

Ühiskond ei ole küll rajatud lepingule ning lepingu leiutamine selleks, et sealt siis inimese sotsiaalseid kohustusi tuletada, on tühi töö, kuid siiski on igaüks ühiskondliku kaitse eest ühiskonnale midagi võlgu; inimene elab ühiskonnas ja see tõsiasi nõuab vältimatult, et kõik peavad teiste suhtes järgima teatud käitumisjoont. Selline käitumisjoon tähendab esiteks, et üksteise huvisid ei kahjustata, või õigemini – ei kahjustata teatud huvisid, mida kas seaduses väljendatult või vaikimisi loetakse õigusteks; ning teiseks, et igaüks võtab kanda oma osa nendest töödest ning ohvritest, mida nõuab ühiskonna või tema liikmete kaitsmine kahju ja vägivalla vastu (ja mis määratakse kindlaks mingi õiglase printsiibi alusel). lk. 107

• Inimene ise on kõige enam huvitatud oma heaolust: iga teise inimese huvi selle vastu, välja arvatud tugeva isikliku kiindumuse puhul, on tema enda huviga võrreldes tühine; ühiskonna huvi tema vastu isiklikult (väljaarvatud tema käitumine teiste suhtes) on praktiliselt olematu ning üldse ainult kaudne, samal ajal kui kõige tavalisem mees või naine oskab omaenese tundmusi ning teda ennast puudutavaid asjaolusid mõõtmatult paremini hinnata kui kestahes teine. Ühiskonna vahelsegamine tühistamaks ainult inimest ennast puudutavaid otsuseid ja asendamaks eesmärke saab põhineda ainult üldistel oletustel, mis võivad ülepea olla valed, ning isegi nende õiguse korral võivad inimesed, kes näevad konkreetseid asjaolusid üksnes kõrvalvaatajana, neist kergesti ebaõigeid järeldusi teha. Seetõttu on inimelu see valdkond õige paik individuaalsuse avaldumiseks. Üksteise suhtes tuleb inimestel enamasti järgida üldisi käitumisreegleid, sest nad peavad teadma, mida neil oodata on; kuid üksikisikutesse puutuvais asjus on igaühe loomulikul isikupäral õigus vabalt avalduda. Inimesele võib esitada või isegi peale suruda kaalutlusi, mis teda otsustamisel abistavad, manitseda teda tugevdama oma tahet; aga lõplikult otsustab tema ise, pahed, mis sünnivad sellest, et inimene laseb end piirata millegagi, mida teised tema hüvanguks vajalikuks peavad, kaaluvad kaugelt üles kõik vead, mida ta soovitusi ja hoiatusi eirates teha võib. lk. 109
• Teiste õiguste piiramine, teistele ükskõik millise kaotuse või kahju tekitamine, mis ei tulene inimese enese õigustest, valelikkus või silmakirjalikkus teistega suhtelmisel, oma eeliste ebaaus või väiklane kasutamine, koguni isekas kõrvalehoidmine seal, kus tuleks ligimest teda ähvardava kahju eest kaitsta – kõik see väärib õigusega kõlbelist hukkamõistu ning raskematel juhtudel kõlbelist karistust ja nuhtlust. Ja mitte ainult teod, vaid ka nende tegudeni viivad hoiakud on tõeliselt ebamoraalsed ja väärivad õigusega halvakspanu, mis võib areneda põlguseks. lk. 111
• Kedagi ei peaks karistama ainult selle eest, et ta on purjus, kuid sõdurit või politseinikku tuleb karistada valvekorra ajal purjusoleku eest. Lühidalt, kus iganes tekitatakse tegelikku kahju üksikisikule või ühiskonnale või kus tekib selleks tegelik oht, on vabaduse piirid ületatud ning juhtum tuleb üle viia kõlbluse ja seaduse valdkonda.

Aga mis puutub kõigest juhuslikku laadi või, nagu seda võiks nimetada, tõlgenduslikku kahjusse, mida ühiskond kannatab niisuguse käitumise tagajärjel, millega ei rikuta üksikisiku mingeid konkreetseid kohustusi avalikkuse ees ega tekitata nähtavat kurja ühelegi inimesele peale patustaja enda, siis selliseid ebamugavusi võib ühiskond endale lubada suurema hüve, inimliku vabaduse nimel. lk. 115

• Kui ühiskond lubab vähegi märkimisväärsel osal oma liikmetest üles kasvada lapsemeelsete olenditena, kes on võimetud kainelt arvestama kaugemat perspektiivi, siis on ühiskond ise vastutav tagajärgede eest. lk. 116
• Kuid kõikidest kõige tugevam vastuargument avalikkuse sekkumisele puhtisiklikku ellu on see, et kui ta tõesti sekkub, siis suure tõenäosusega valesti ja vales kohas. Mis puutub ühiskondlikku moraali ja kohustustesse teiste suhtes, siis selles suhtes on avalik arvamus, see tähendab valdava enamuse arvamus, küll ka tihti ekslik, kuid sagedamini tõenäoliselt siiski õige, sest sellistes küsimustes peavad inimesed langetama otsuseid ainult oma huvidest lähtuvalt ja hindama mingit käitumisviisi selle järgi, kuidas see neid endid puudutaks, kui see oleks lubatud. lk. 117

V Peatükk: Rakendusi

• Nendest kahest juhtmõttest esimene ütleb, et üksikisik ei pea ühiskonnale oma tegudest aru andma, kuni nad ei riiva ühegi teise inimese huve peale tema enda. Ainsad vahendid, millega ühiskonnal on õigus väljendada oma vastumeelsust või hukkamõistu tema käitumise suhtes, on nõuanded, õpetamine, veenmine ning kõnealusest inimesest eemalehoidmine, kui teised seda tema huvides vajalikuks peavad. Teise juhtmõtte kohaselt on üksikisik ühiskonna ees vastutav tegude eest, mis kahjustavad teisi, ning teda võib karistada kas ühiskondlikult või seaduse jõul, kui üks või teine on ühiskonna meelest enesekaitseks tarvilik.

Kõigepealt ei tohi mingil juhul arvata, et kuivõrd teiste huvide kahjustamine või kahjustamise võimalus on ühiskonnapoolse sekkumise õigustuseks, siis ongi see sekkumine alati õigustatud. lk. 129

• Kes iganes saavutab edu ülerahvastatud kutsealal, kus konkurents on kibe, või tuleb võitjaks võistluseksamil, keda iganes eelistatakse teisele mingi eesmärgi taotlemisel, mida teised ihaldavad, see lõikab tulu teiste kaotusest, nende raisatud jõupingutustest ning pettumustest. Kuid üldiselt lepitakse sellega, et inimkonna ühistes huvides on parem, kui inimesed oma sihtide poole püüeldes ei lase end niisugustest tagajärgedest eksitada. Teiste sõnadega – ühiskond ei tunnista pettunud võistlejate seaduslikku ega moraalset õigust kaitsele niisuguste kannatuste eest, ning tunneb vajadust sekkuda ainult juhul, kui edu saavutamiseks on kasutatud kõigi ühistele huvidele vastukäivaid vahendeid – nimelt pettust, reeturlikkust ja vägivalda. lk. 130
• On ka palju niisuguseid tegusid, mis on otseselt kahjulikud ainult tegijale endale ja mille puhul seadus seetõttu ei peaks vahele astuma, kuid mis avalikus kohas toimepanduna siiski rikuvad häid kombeid ja seega muutuvad süütegudeks teiste inimeste vastu; need kuuluvad õigusega ärakeelamisele. Seesugused on eksimused sündsuse vastu; neil ei ole siin põhjust pikemalt peatuda, seda enam, et nad on meie teemaga ainult kaudselt seotud; on palju tegusid, mille avalik toimepanemine on rangelt hukkamõistetav, kuigi teod iseenesest ei ole hukkamõistetavad ja keegi neid hukka ei mõistagi. lk. 134
• Mida iganes on lubatud teha, selle kohta peab olema lubatud ka nõu anda. lk. 135
• Ei saa näiteks keelata hooramist ja hasartmänge; aga kas inimesel peab tõesti olema vabadus hakata kupeldajaks või pidada mängupõrgut? lk. 135
• Igasugune hinnatõus tähendab ärakeelamist nende jaoks, kelle rahakott kõrgemat hinda välja ei kannata; ning kellel kannatab, selle jaoks on see karistus ühe teatud soovi rahuldamise eest. Mis inimesele just lõbu pakub ning kuidas ta oma sissetulekut kulutab, on inimese enda asi ja peab jääma tema enda otsustada, kui ta on täitnud oma seadusjärgsed ja moraalsed kohustused riigi ja teiste inimeste suhtes. lk. 137
• Meie riiklikes institutsioonides valitsev absoluutne ebajärjekindlus on ainsaks põhjuseks, miks meie igapäeva elu sisaldab despootlikku või, nagu seda nimetatakse, paternalistlikku valitsemisviisi elemente, samal ajal kui meie institutsioonide üldine vabadus välistab niisuguse kontrolli rakendamise, mis oleks vajalik, et tagada praktiliselt tõhusaid piiranguid kõlbelise kasvatuse vahendina.

Üsna käesoleva kirjutise alguses on osutatud, et üksikisiku vabadus ainult teda ennast puudutavates asjades eeldab ka suvalise hulga üksikisikute samasugust, vastastikusele kokkuleppele rajatud vabadust asjades, mis puudutavad neid ühiselt ning mitte kedagi teist peale nende. Kõik on väga lihtne nii kaua, kuni ühegi asjasse puutuva inimese tahe ei muutu; aga kuna see tahe võib muutuda, siis on tihti vajalik isegi ainult inimest ennast puudutavates asjades teistega kokku leppida; ja kui need kokkulepped on sõlmitud, siis on üldreeglina vaja neist kinni pidada. lk. 138-139

• Inimese vabadust austades ei tohi me sekkuda tema vabatahtlikku tegutsemisse, välja arvatud juhul, kui on tarvis kaitsta teiste huve. Kui inimene on vabatahtlikult midagi valinud, siis sellega on see valik tunnistatud tema sooviks või vähemasti talle talutavaks, ning üldjuhul on inimese hea käekäik kõige paremini kindlustatud siis, kui tal endal lastakse valida vahendid selle poole püüdlemiseks. lk, 139
• Vabaduse põhimõte ei saa tähendada seda, et inimesel peaks olema vabadus mitte olla vaba. Vabadus ei ole võimalus oma vabadust võõrandada. lk. 140
• Inimesel peab olema vabadus teha omaenese huvides, mida ta tahab, kuid tal ei tohi olla vabadust teha, mida ta tahab, teise nimel, ettekäändel, et teise inimese huvid on tema huvid. Austades igaühe vabadust inimest isiklikult puudutavates asjades, peab riik valvsalt jälgima, kuidas inimene kasutab mistahes talle antud võimu teiste üle. Sellele kohustusele ei pöörata praktiliselt mingit tähelepanu perekonnasuhete valdkonnas, mis inimlikku õnne kõige otsesemalt mõjutades on palju tähtsam kui kõik teised kokku. Pole tarvidust siin lähemalt peatuda meeste peaaegu despootlikul võimul oma abikaasade üle, sest miski muu ei ole kurja täielikuks likvideerimiseks olulisem kui see, et naistel oleks samad õigused ning samasugune seaduse kaitse nagu meestel. lk. 141-142
• Juba inimelu ilmaletoomise fakt ise on üks inimese kõige vastutusrikkamaid samme kogu elu jooksul. Sellise vastutuse võtmine – elu kinkimine, mis võib saada nii needuseks kui õnnistuseks -, ilma et olevusel, kellele see kingitakse, oleks vähemalt mingigi šanss elamisväärseks eluks, on kuritegu selle olevuse suhtes. Ning tuua ilmale rohkem kui üks-kaks last riigis, mis on kas ülerahvastatud või mida ähvardab ülerahvastamine, vähendab sellest sündiva konkurentsi tõttu töö eest makstavat tasu, on tõsine kuritegu kõigi nende suhtes, kes elatuvad palgast. lk. 146
• Kuid ma usun, et praktiline põhimõte, mille peale võib kindel olla, ideaal, mille poole püüelda, mõõdupuu, millega hinnata sellest raskusest jagusaamiseks mõeldud abinõusid, võiks peituda järgmises printsiibis: suurim võimalik võimu hajutamine, mille puhul veel säilib efektiivsus; kuid samas suurim võimalik informatsiooni tsentraliseerimine ning selle levitamine keskuste kaudu. lk. 152
• Lõppkokkuvõttes on riik sama palju väärt kui inimesed, kellest ta koosneb; ning riik, mis nihutab inimeste vaimse arengu ja ülenemise huvid kaugemasse tulevikku ainult veidi paremate administratiivsete oskuste nimel, mille taga pole muud kui lihtsalt asjaajamise kogemused; riik, mis teeb inimestest kääbused, et nad tema käes olgu või kasulikel eesmärkidel taltsamateks tööriistadeks muutuksid – see riik kogeb varem või hiljem, et väikeste inimestega ei saa korda saata ühtegi suurt asja, ja et aparaadi täiuslikkusest, mille nimel ta on kõik ohverdanud, pole lõpuks mingit abi, sest puudu jääb otsustav jõud, mille ta aparaadi sujuvama töö huvides on keelu alla pannud. lk. 154