Vikitsitaadid

Hirm

(Ümber suunatud leheküljelt Kartmine)

Hirm on tunne, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Jessie Macgregor, "In the Reign of Terror" (1891)
Ethel Spowers, "Pimedusekartus" (1927)
Paul Klee, "Hirmuhoog" (1939)
Tanel Veenre, "Hirmude raamat" (2016)
Mally Elbaz-Almandine (* 1955) "Kõik mu hirmud", s.d.

Proosa

muuda
  • XII. Ei ole võimalik vabaneda hirmust kõige tähtsamate asjade ees, mõistmata kõiksuse loomust, vaid muretsedes selle pärast, mis on müütides; seetõttu ei ole loodust uurimata võimalik saavutada täielikke naudinguid.
  • XXXIV. Ebaõiglus ei ole halb iseenesest, vaid hirmu tõttu, mida tekitab kahtlus, et ei jääda peitu nende eest, kes on määratud selliste tegude eest karistama.
    • Epikuros, "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)


  • Uus hirmusööst, nagu rusikas, mis pigistab südant. Kui ei pruugiks olla inimene, kui võiks ajada juured maasse, olla pajupuu teiste pajude keskel, kattuda puukoorega ja käte asemel oleksid oksad!


  • Üle Tomi valgus külm hirmuvahk. Meenus minevanädalane vahejuhtum rohupoes, ehkki see oli möödas, ehkki tegelikult ta ei kartnud, igatahes praegu küll ei karda. Ta andis Teise avenüü rohupoe telefoninumbri neile, kes jäid endale kindlaks ja tahtsid talle tulumaksu asjus tingimata uuesti helistada. Ta andis selle täpsustamisosakonna numbri pähe ja ütles, et teda saab kätte ainult kolmapäeva ja reede pärastlõunati kella poole neljast neljani. Sel ajal passis Tom rohupoe taksofonikabiini läheduses telefonihelinat oodates. Kui ta juba teist korda seal oli tolknenud ja müüja oli teda umbusklikult silmitsenud, ütles Tom, et ootab tütarlapse kõnet. Eelmisel reedel oligi helistatud. Kui ta kõne vastu võttis, sõnas mehehääl: "Te teate, millest jutt, eks? Me teame, kus te elate. Kui tahate, et tuleksime teie poole... Meil on teile midagi, kui teil on midagi meile." Tungiv ja läbitungimatu hääl; Tom oli pidanud helistajat kelmiks ega leidnud kohe sobivaid sõnu. Siis ütles helistaja: "Teate mis, me tuleme kohe praegu teie poole. Teie koju."
Taksofonikabiinist väljunud, võdises Tom nagu sült, aga siis oli ta märganud müüja pärani silmi ja kabuhirmul pilku, ning äsjakuuldu mõte oli talle korrapealt selge: rohupoe müüja äritses narkootikumidega ja kartis, et Tom on politseidetektiiv, kes on tulnud teda teolt tabama. Tom oli naerma pahvatanud ning rõkates välja läinud, küll tuikudes, sest jalad olid hirmust ikka veel nõrgad. (lk 17)
  • Aga võib-olla ta kartis. Ta ei sallinud merd. Ta polnud kunagi varem laevaga sõitnud, kui välja arvata reis New Yorgist New Orleansi ja sealt tagasi New Yor­ki, aga tollal oli ta suurema osa ajast töötanud alltekil ega olnud õieti tähelegi pannud, et on laeval. Need mõned korrad, kui ta oli tekil käinud, oli ta veevälja silmates kohkunud, siis oli tal süda pahaks läinud ja ta oli jooksnud ummisjalu tagasi alla, kus tal hakkas parem. Tomi vanemad olid Bostoni sadamas uppunud ning ta oli ikka arvanud, et just seepärast ta oligi alati, nii kaua kui mäletas, vett kartnud, ega olnud isegi ujuma õppinud. Kõhusopis tekkis õõnes tunne, hakkas keerama mõttest, et juba vähem kui nädala pärast laiub tema all ilmatu sügav meri, mida ta peab vahetpidamata vaatama, sest ookeanilaevade reisijad veeda­vad ju suurema osa ajast tekil. Ja merehaigus pole põrmugi peen, tundis ta. Seni polnud Tom veel kordagi merehaiguse all kannatanud, kuid viimastel päevadel oli see talle Cherbourgi-reisist mõeldes õige mitu korda kallale kippunud. (lk 19)
  • Kujutluspilt hajus Mongibello liivakarva kollakashalliks värelevaks laiguks. Tom nägi, kuidas Dickie talle naeratab, seljas seesama pesusametist ülikond mis San Remoski. Ülikond oli läbimärg, lips sarnanes tilkuva nööriga. Dickie oli kummargil Tomi kohal ja raputas teda. "Ma ujusin välja!" ütles ta. "Tom, ärka üles! Minuga on kõik korras! Ma ujusin välja! Ma olen elus!" Tom vingerdas puudutuse eest kõrvale. Ta kuulis Dickie naeru. Dickie õnnelikku kumedat naeru. "Tom!" Hääle tämber oli sügavam, värvikam, hulga etem kui Tomi jäljendus. Tom ajas end üles. Keha oli tinaraske ja tuim, nagu katsuks ta sügavast veest välja rabeleda.
"Ma ujusin välja!" Dickie hüüd kaikus Tomi kõrvus, kajas nagu tunnelist.
Tom vaatas ringi, otsis Dickie't kollasest valgusvihust ja riidekapi kõrvalt pimedast nurgast. Tomi silmad olid hirmust pärani, ta sai aru, et karta pole midagi, aga sellest hoolimata otsis ta Dickiet kõikjalt — pooleldi ettetõmmatud kardinate varjust ja põrandalt teiselt poolt voodit. Tom ajas end voodilt üles, tuikus läbi toa ja tegi akna lahti. Siis teisegi. Pea oli uimane. Mulle puistati vist midagi veini sisse, mõtles Tom korraga. Ta laskus põlvili akna alla, hingas külma õhku, võitles kõigest väest uimasusega. Lõpuks läks ta vannituppa ja pani vett näole. Uim hakkas lahtuma. Ei olnud teda keegi uimastanud. Ta oli lasknud end kujutluspiltidest kaasa kiskuda. Ta oli enesekontrolli kaotanud. (lk 111)



  • Mina ei pea mitte kartma.
Hirm on arutapja.
Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.
Ma pööran näo oma hirmu poole.
Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.
Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.
Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.
Ainult mina jään alles.
  • Frank Herbert, Bene Gesseriti litaania hirmu vastu, romaanist "Düün" (1965)


  • On kahetsusväärne, et madudel on selline halb kuulsus. See takistab meid nende ilu nägemast. Missugune oleks ka psühholoogiline põhjus, mis inimesi madude ees hirmu tundma sunnib, kuid kindlasti mängib seejuures oma osa ka kasvatus. Kujutlen, et teadlikul tulevikuinimesel ei tõuse enam mao nägemisel kananahk ihule, nii nagu tänapäeval paneb muigama, kui naine väikest hiirt nähes karjatab, kuigi alles generatsioon tagasi kuulus hea tooni juurde sellest isegi minestusse langeda. (lk 77-78)
  • Jõuame väikesesse akaatsiasallu. Loogeldes kulgeb punane liivane tee läbi džungli. Äkki ilmub teekäänaku tagant auto ette elevant. Madalate puude taustal mõjub ta lausa hiiglasena. Loom on pikkade jalgade ja saleda kehaga. Oma kitsa koljuluu tõttu on ta nagu ilusam kui meile juba tuntud assami elevandid. Vähimalgi määral ärevust ilmutamata astub ta meile vastu. Elevandi ilmumine kutsub otsekohe esile terve rea hästi kätteõpitud toiminguid. Wolfgang mõõdab valgust ja haarab värvifilmiga kaamera, millele ma olen ette keeranud teleobjektiivi. Juht peatab auto. Wolfgang avab ukse ja kallutab end välja, et aeglaselt, kuid pidevalt lähenevat elevanti filmile võluda. Aga mis see siis on? Selle asemel et rahulikult seisma jääda, pöörab juht auto risti keset sõiduteed. Ei, ta püüab seda kitsal teel koguni ümber pöörata. Hakkan juhti elevandi ohutuses veenma, palun, ähvardan — miski ei aita, ta ei võta mu sõnu kuuldagi. Wolfgang üritab siiski fotografeerida. Ta on vihane ara mehe peale, kelle pärast läheb kaduma nii soodne võimalus. Aga juba on tseilonlane auto ümber pööranud ja kihutab täie hooga tuldud teed tagasi. Läbi akna näeme, kuidas need ilusad loomad teelt kõrvale pööravad ja džunglisse kaovad. Pärast pöörast kihutamist umbes 100 m peab juht auto kinni, pühib laubalt higi, niisutab kuivanud huuli, hingab kergendatult ja pöörab meie poole alandliku, hirmust kahvatuks tõmbunud näo. "I am sorry, mu närvid ütlesid üles," vabandab ta. "Aga saage aru, ma ei ole veel iialgi näinud metselevante." Wolfgang patsutab mehele õlale ja pakub talle sigaretti. Juhi rõhutud olek kaob ja nüüd naerab ta juba ise enese üle. (lk 79)
    • Ursula ja Wolfgang Ullrich, "Džungel tulevikuta?", tlk R. Aro, 1973


  • Kui saad uue rolli kätte ja hakkad seda tegema, siis on minul küll sama tunne, mis esimeselgi korral, täpselt samamoodi süda kurgus ja hirm sees. Mõned kogemused annavad muidugi oskust juurde, aga uus roll toob ikka samad värinad. (lk 14)


  • Joanna haistis ohtu, justkui kavatseks keegi lükata teda üle järsaku serva kohutavasse tundmatusse kuristikku. Keegi ümbritsevatest inimestest ei aimanudki, mis toimub; kõik külastajad selles kaunis vanaaegses saalis jätkasid jõudeaja einet ning rõhutasid lõbusat vestlust viisakate naerupahvakutega.
Joanna tõmbas sügavalt hinge ja uuris vastast. Talle meenus õppetund, mille oli kunagi ammu saanud Suurelt Hank Lathropilt. Eleanor oli seda vihanud ja selle vastu võidelnud, kuid ta abikaasa oli enda juurde kindlaks jäänud ja õpetanud Väike-Hankiks kutsutud tütrele pokkerimängu kavalamaid knihve. Ta oli ikka ja jälle rõhutanud: võidu saladus peitub selles, et sa ei näita mitte kunagi vastasele oma hirmu. Isa sõnu meenutades valdas Joannat kummaline rahu.
  • J. A. Jance, "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 98-99


  • Kui ma ümber pöördusin, oli Line kadunud. Siis ma ütlesin talle:
"Line, ma armastan sind. Ma armastan sind tõesti, Line, aga mul pole aega sellele mõelda, ma pean mõtlema nii paljudele asjadele, sellele tuulele näiteks, ma peaksin praegu välja minema ja kõndima tuules. Mitte koos sinuga, Line, ära pane pahaks. Tuules saab kõndida ainult üksinda, sest on tiiger ja klaver, mille helid tapavad linde, ja ainult tuul võib hirmu minema pühkida, seda teab igaüks, mina tean seda juba ammu."
Masinad minu ümber helistasid angelust. (lk 6)
  • Mõnikord tuli magamistoast kööki keegi mees. Ta vaatas mind kaua, silitas mu pead, suudles mind otsaesisele ja surus mu käed oma põskede vastu.
See ei meeldinud mulle, ma kartsin teda ja värisesin. Aga ma ei julgenud teda eemale tõugata.
Ta käis sageli. Ja ta polnud talupidaja.
Talumehi ma ei kartnud, ma vihkasin ja põlgasin neid, nad olid mulle vastikud. (lk 15)


  • Hirmuga iseenese pärast saab midagi teha, sellele saab suunata tähelepanu valguse. Aga kui iseenda pärast enam ei muretseta, siis tuleb hirm teiste inimeste pärast, ja siis maailma pärast.
Selliseid inimesi, kes üldse ei karda, ei ole, on ainult hirmuta hetki.
  • Peter Høeg, "Piiri peal", tlk Tiina Toomet, 2004, lk 21


  • "Kabjaplagin?" küsis Nanny Ogg. "Keegi ei tuleks ometi siia keset ööd."
Magrat piilus pelglikult ringi. Siin-seal seisid nõmmel hiiglasuured menhirid, mille päritolu oli kadunud aegade taha ja millest räägiti, et nad elavad üpris liikuvat ja salajast isiklikku elu. Ta judises.
"Mida siin kartma peab?" suutis ta öelda.
"Meid," vastas Vanaema Weatherwax rahulolevalt.
  • Terry Pratchett, "Õed nõiduses", tlk Piret Purru ja Aet Varik, 2001, lk 17


  • Hirm on kummaline pinnas. Põhiliselt võrsub seal kuulekuse mais, mis kasvab sirgete ridadena, tehes rohimise lihtsaks. Vahel aga kasvavad selles ka tõrksuse kartulid, mis paisuvad ja koguvad jõudu nähtamatult maa all.
    • Terry Pratchett, "Väikesed jumalad"., tlk Allan Eichenbaum , 2003, lk 26


  • [Tiffany Aching:] Ma ei karda sugugi, mõtles ta. Kui imelik. Ma peaksin kartma, aga ma olen lihtsalt vihane. See tähendab, et ma küll tunnen seda hirmu, mis nagu hõõguvpunane kera minus susiseb, kuid viha ei lase seda välja...


  • [Albus Dumbledore:] Nimeta alati asju nende õige nimega. Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees.
    • J. K. Rowling, "Harry Potter ja tarkade kivi", tlk Krista Kaer, 2000, lk 254


  • Hirmul baseeruvad ühiskonnad ei saa lubada, et seal kehtiksid reeglid, mille täitmine päästaks hirmust. Sest võimul pole vaja inimesi, kes ei karda. Sellepärast tuli Siberisse saata vahel ka kommuniste ja edutada mittekommuniste, samuti nagu saata Siberisse neid, kes maalisid Leninit, ja edutada neid, kes Leninit kunagi ei maalinud.


  • Pärast seda, kui tema perearst oli soovitanud talle liikumist kui ainsat abinõu ränkade hirmusööstude vastu - ja saatnud talle sedeli psühhiaatriakabineti numbriga, kuhu ta polnud söandanudki helistada -, oli ta jooksnud mitu kilomeetrit nädalas. Hirmu vastu see ei aidanud, aga ta oli vähemalt näinud aastaaegade vaheldumist Vitabergi pargis, ja pealegi oli see muutnud ta piisavalt treenituks, et ilma suurema vaevata trepist üles neljandale või viiendale korrusele minna. (lk 9)
  • Taas tajus ta rahu, mille Lundbergi juuresolek temas tekitas. Sellest oli hulk aega tagasi, kui ta ennast teise inimesega ühes ruumis viibides täiesti vabalt tundis. Ilmselt oli Lundbergi rõhuvast olukorrast tingitud ilmne tasakaalutus ja tema peaaegu silmaga nähtav hirm see, mis täitis Peteri jõuga, mida nende koosviibimine nõudis. Nende lepingus oli väljaütlemata nõue, et tema peab ohjad enda kätte võtma, kui Lundberg ära vajub. Ja Peter tervitas seda ootamatut jõudu ning õigustust, mida see sisaldas. (lk 28)
  • Teda haaras hirm. Hiiliv kohutav hirm, mis võttis talt võime paigast liikuda. Minutid möödusid.
Ta hingas üha kiiremini ja kõrvus kohises. Ta tundis, kuidas keha vappuma hakkab.
Trepikojas kustus tuli. Äkiline pimedus ja tema korterist immitsev valgus muutsid pimeduse trepil veelgi sügavamaks ja tema selja taga avanes otsekui sünge kuristik.
Ta ei suutnud ennast liigutada.
Ta kuulis kusagil hääli, kuid ei osanud kindlaks teha, kust need tulevad, või kas tema aju on need ise välja mõelnud. Iga südamelöök kajas peas vastu. Ta tundis pulssi igas oma keha osas. (lk 57)
  • Ta mõtles, kuidas naise terror küll nii edukas oli, et tema olemasolu on nüüd kaks täiskasvanud meest täitsa hulluks ajanud. Et tema ise niimoodi reageeris, see teda kuigi palju ei üllatanud. Ta polnud eriti julge inimene, ja praegu võis ta peaaegu katsuda seda hirmu, mida ta naise ees tundis, ja ohtu, mida too endast kujutas. (lk 58)


  • "Kas sa kardad, Karel?" küsisin ma vaikselt poisi heledat juuksesalku siludes.
"Natukene."
"Mida sa kardad, kui saladus pole?"
"Oleks ma vaid seda teaks," vastas Karel. "Ma arvan, et ma kardan hästi paljusid asju. Ma kardan, et ma ei saa homme hommikul ise oma kingapaelu kinni. Ma tegelikult enam-vähem juba oskan, aga ikkagi... Karol saab juba ise. Ta hakkab naerma, kui ma valesti seon. Siis ma kardan veel, et ma ei saagi suurena taksojuhiks hakata."
"Miks sa seda kardad? Sa saad hakata, kelleks iganes sa tahad. Kurat küll, sa ei pea midagi sellist kartma."
"Ära vannu," sosistas Karel.


  • Tegin hommikusöögiks oma lemmikrooga: kaerahelbeputru, millesse segasin tooreid mune, kuni taipasin, et see oli samasugune veider mögin, mida Smythe oleks võinud mulle pakkuda. Tundsin kabuhirmu, et võin temasuguseks muutuda, kuigi suutsin alles mõned aastad hiljem - tegelikult juhtus see umbes samal ajal, kui avastasin, mismoodi peaks hurmaa päriselt maitsema - mõista, miks see nii oli: tema viletsast teadustööst ja nigelast stipendiumist oli veelgi haletsusväärsem tema väike mõistetamatu elu, mida ta elas üksinda selles kummalises majas, kus ei olnud läheduses mitte kedagi, kes oleks ta tähelepanu oma kehvalt olemasolult kõrvale juhtinud. Kui ma seda enda kohta taipasin, siis ehmusin, et mul olid niivõrd väiklased ja õnnetud hirmud, et olin hakanud mõtlema sedavõrd labasel ja nõrgal viisil. (lk 91)
    • Hanya Yanagihara, "Inimesed puude võras", tlk Krista Eek, Tallinn: Tänapäev, 2016


  • [Külanaised isekeskis:] "On ka asja karta. Mis ta siberlastele kostaks, kui nood küsiksid, kuhupoole jõed voolama hakkavad."
"Ja-jah, ja kuhu peaksid minema need inimesed, kelle kodupaigad tagurpidivesi üle ujutaks."
"Hullem on, kui värskemad siberlased - eestlased, lätlased ja kes kõik veel - küsivad, miks nad Siberis on, miks neid kodupaigast sinna maailma otsa veeti."
"Hull oled. Kesse Stalini käest nisukest asja küsida julgeb?"
"Mina küsiksin. Mis ta mulle ikka teeb, ta ise võib-olla sealsamas hirmu täis, kardab mind."
"Selge see, et kardab. Ei külaeite või kuninga ligi lasta, vaat kui torkab sukanõelaga kõhtu."
"Või lööb oma jõulised, raske tööga harjunud käed kuningale ümber kaela, pigistab nii, et vennikesel võib hing kinni jääda."
"Või haarab mõnest muust paigast kinni ja pigistab nii, et kuningas röögatab."
"Kaksab küljest ära."
"Võeh, tõmba suumulk koomale, lapsed kuulevad."
"Ei ole meie asi küsida. Meie asi on otsekohe plaksutama hakata, niipea kui Stalini nime kuskil kuuleme." (lk 10)
  • "Suu kinni! Ümberringi on silmad ja kõrvad."
"Suur Siberimaa...?"
Ja-jaa, me oleme oma nooruse kohta üllatavalt targad. (lk 16)
  • Sõjajärgse mälestusena usuti ikka veel, et kui öösel keegi kuskil uitab või seisab või, jumal hoidku, jookseb, siis saab see olla vaid varas, röövel või muidu pätt, kes ainult selleks väljas ongi, et hilistele kõndijatele kallale karata. Ka mind oli kartma õpetatud. Kuidas oleksin läinud ligi kolm kilomeetrit raudteejaamast Lina tänavale, hirmus ju. Kardeti ka neid, kes ise kartsid. (lk 17-18)


  • "Ära ole selline tulehark, see hirmutab küll kõik mehed ära," jagas kadunud vanatädi mulle argielulisi näpunäiteid. "Kuri naine – see on kole naine," mainis sama tädi sageli. See viis mind mõttele, et vahest ongi asja tuum meie kasvatuses?
  • Sest eks see ole tõsi, et jobusid on maailmas palju. Ja muidugi pole nad kõik mehed. On ka palju kenasid inimesi. Äkki oleks aeg pöörata pilk nende suunas? Kui vaid oskaks. "Ma tahaksin sind nii väga päriselt tundma õppida," rääkis mulle üks meestuttav hiljuti aupaklikult. "See on küll üks tore poiss," rõhutasid sõbradki. Ent meestuttava lause lõppu ma enam ei kuulnud. Vastamisi võimaliku kena inimesega, olin suure ehmatusega juba ammu jooksu pistnud.


  • Redeli alt kõndimise hirmu seostatakse Vana-Egiptusega. Seinale toetuv redel moodustab kolmnurga, mida egiptlased pidasid pühaks. Sajandeid hiljem hakkasid kristlased siduma redeli all tekkivat kolmnurka püha kolmainsusega, mis ei soodustanud kolmnurga all töllerdamist.
  • Eestlaste hulgas levinud hirm siseruumides vilistamise ees on tuntud teisteski kultuurides, rääkimata teatrist. Viimasel on küll hilisemad ja hoopis praktilisemad juured. Enne raadiosaatjate kasutuselevõttu suhtlesid teatrietenduste suuri maalitud taustu liigutavad lavatöölised vilistades. Suvaline vile võis saata lavatöölisele vale signaali, et dekoratsiooni tuleb liigutada, seades näitlejad ohtu.
  • Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt "crazy cat lady"). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.
  • Sõltumata sellest, kas me naerame ebausu üle või võtame seda tõsiselt, on sel meie igapäevaelus igal juhul oma roll. Teadus võib küll areneda, aga ärevus ei kao kuhugi. Muutunud on hoopis hirmude põhjused. Ja ometi, isegi kui me teame, et ebausklikud rituaalid ei aita, on need meile emotsionaalselt toeks. Pealegi on lohutav, et ebauskudest õhkub teatud optimismi (ikka need helesinised trussikud). Nii ei räägi ebausud mitte ainult meie jagatud hirmudest, vaid ka lootustest.


  • Vahetult enne uinumist tunnen kärsahaisu. Otsin korteri läbi, tuhatoosid, gaasipliit, vanad ärapõlenud küünlad, aga midagi ei põle. Ma olen õppinud kärsahaisust hoolimata uinuma. Teadvuse piiril liuglevad violetsed suitsujoad ja öösel tuleb hirm, see on kui külm mähis mu rinnal, see voolab jaheda vedelikuna mööda mu selgroogu ja veresooni nagu lumi või süsihape. Öösel ärkan uuesti ja kujutan ette, et maakera põrkab kohe tähega kokku, ärkan kukkumistunde peale, kardan, et maja kukub ümber, et kõik on kadunud, kui ärkan. Ma kardan sõda, mis visalt üle maakera liigub. See on minu ja Jimi pikk öö, mis avaneb mu all nagu must taevas. Lähen Marioni tuppa ja vaatan teda, kui ta seal voodis lamab, käed laiali, nagu väike rist, juuksed higist tumedad. Soovin, et suudaksin teda kaitsta öö eest, oma näo ja pilgu eest, soovin, et oleksin saanud teda edasi enda sees kanda.


  • Kõik, mida soovid, asub teisel pool hirmu.
    • Krystal Sutherland, "Peaaegu täielik halvimate õudusunenägude nimekiri", tlk Johanna Taiger, Tallinn: Rahva Raamat, 2019, lk 293


  • Hirmus, jah. Kuid tema polnud mees, kes üksnes hirmu pärast midagi teeks või tegemata jätaks.
Leitari maailmas hirm lihtsalt oli. Mitte ei mõjutanud kuidagi tegusid.


  • Algab kõik sellest, et mingil hetkel osa inimesi leiab, et nad ei soovi vastutada. Kuid vabadus ja vastutus on seotud, need ei saa olla eraldi. Loobudes vastutamisest, sest ei taheta vastutada, sest kardetakse ja ei usaldata ennast ega ka teisi, loobutakse tegelikult vabadusest.
Hirm ja kartus on vabaduse hävitajad. Kahjuks on hirm ja kartus järjest enam vohama hakanud, samal ajal kui Valgevenes on hirmust ja kartusest üle saadud ning otsustatud vabaduse ja vastutuse kasuks.


  • Pepe on nägus, aga lihtne urbaniseerunud mõtteviisiga noormees. Tema suurimaks hirmuks näivad olevat loomad.
Esimese lambakarja lähedal hoiatab ta mind nende eest. "Lambad on ohtlikud?" pärin üllatunult.
"Jah, eriti oinad - nad võivad rünnata ja isegi hammustada," räägib mees, kes ei tea, et olen üles kasvanud lambakarja keskel ega ole agressiivset lammast ega ka oinast mitte kunagi näinud.
Asi kisub päris hulluks, kui jõuame kitsedeni. Loodan, et Pepe ilmutab kübeke džentelmenlikkust, aga ei! Tema ronib hoopiski minu taha peitu! Nähes tema hirmust suuri silmi, kordan umbes kolmeteistkümnendat korda: "Kitsed ei ole ohtlikud! Kõik on hästi, ära karda."
Ta ei usu mind. Järgmiseks kohatud eeslite peale võpatab ta taas ja ronib mu selja taha.



  • Igasugune areng on laineline, eriti majanduses. Kogu aeg ei lähe asjad tõusvas joones, erinevatel põhjustel võivad tulla langusperioodid, aga need ei ole tavaliselt nii kohutavad, et neid peaks hirmsasti kartma. Tõsi, osa inimesi võib töö kaotada, sissetulekud võivad kahaneda, aga need asjad elatakse enamasti üle, need ei põhjusta suuremale osale inimestest erilist katastroofi.
  • Ma ei taha öelda, et ma mitte midagi ei karda, aga minu meelest on kõige olulisem see, et Eesti riik püsiks ja oleks kaitstud võimalike välisvaenlaste vastu. Olen põlvkonnast, kes on näinud sõda ja okupatsioone. Nende kordumist ei tahaks kindlasti. Aga normaalselt arenevas maailmas ei näe ma põhjust midagi karta.




  • Ma võinuksin mitte naasta Ukrainasse, aga ma ei saanud seda teha ja läksin sinna. Ma ei kadunud kuhugi 2014. aastal. Ehkki toona oli kartusi rohkem. Mu laps oli just sündinud.
Praegu niisugust asja nagu kartus mul polnud. Lihtsalt teadsin, et pean minema, sest kui ma ei läinuks ja kui Ukraina kaoks, siis mida ma räägiksin oma lastele? Et oli meie riik ja enam ei ole? Tean, kui paljud mehed on saatnud oma naise ja lapsed välismaale ning jäänud siia. See pole pateetiline, teistmoodi lihtsalt ei saa.






Luule

muuda

Sääl tuttav sild. Sääl tuttav linn.
Kuid mul on, nagu kardaksin
ma mõnda võigast vaenlast.

  • Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30


mu silmad varjavad end karvkatte taga
sest kardavad juba
tervet maailma ega julge end
enam kellelegi näidata
iga hetkega kui kuulen kellegi karjumist või loen uudiseid
mu silmade karvkate tiheneb

  • Joanna Ellmann, "*mu silmad on kasvatanud endale...", rmt: "Olemise maa", 2017, lk 56

Vanasõnad

muuda
  • Arm mõjub enam kui hirm.
  • Armu juurde ei aeta hirmuga.
  • Ettekartmine parem kui takkakahetsemine.
  • Hirmul on suured silmad.
  • Hirmuta kasvab, auta elab.
  • Isa hirm kõigeks eaks.
  • Karda härga eest ja hobust tagant, aga kurja inimest igalt poolt!
  • Kes hirmuta kasvab, see armuta elab.
  • Kus ei ole hirmu, ei ole armu.
  • Laps, kes kasvab üles hirmuta, sureb auta.
  • Lõigatud laps kardab nuga.
  • Mis hirm toob, seda hirm sööb.
  • Parem karta kui kahetseda.
  • Põlenud laps kardab tuld.
  • Vaga veri ei värise.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929

Välislingid

muuda
 
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Hirm&oldid=121618"