Katrin Jakobi

Katrin Jakobi (kodanikunimega Livia Oras; 20. juuni 1909, Võru - 26. veebruar 1986) oli USAs elanud eesti kirjanik. Ka tema abikaasa Ants Oras armastas väikestviisi kirjandusega sahmerdada.

"Suvekodumaa"

Tsitaadid novellikogust: Katrin Jakobi, "Suvekodumaa", 1992, LR 24-26.

"Suveöö unenägu"

"Suveöö unenägu", lk 11-29.

Tuul virdas sakilise järve pinda, rebides lauseid inimeste suust ja väikese sõnastiku lehti Lilu külmast kangete sõrmede vahelt. Jutt, mis kuidagi ei paistnud apendiksi kahelt esimeselt leheküljelt kaugemale jõudvat, muutus ikka juhmimalt ebapiisavaks.

"Puhutteko englantia?", "Mitä tämä on suomeksi?", "Anteeksi, olkaa hyvä, mitenkä sanoitte?"

Vastuseks oli kohtlane naeratus, arusaamatu häälepomin ja poolviltune nihkumine kellegi lähedalolija selja taha. Kas oli ta hääldamine nii halb, et see iga pingutusegi asjatuks muutis? Kas ei olnud tõesti kellelgi ta vastu huvi või viis tuul sõnad lihtsalt laiali? (lk 11)

Kas niisugused olid olnud temagi esivanemate kodud, kas oli ta siia seda otsima tulnud? Ta laskis pilgu aknast välja libiseda, kus dramaatiline loojanguvalgus oli kustumas ja seda asendas külmalt rohekas hilisõhtu kuma. Läbi maja ümbritsevate ilupõõsaste ringi oli näha väikesi põllulappe, nende taga võsa ja tumedat metsa ning veel ühe järve läiklemist üle selle ladvastiku.

Ei, mitte niisugused, vastas ta siis iseenesele. Siin ei olnud talude ümber ju neid suuri õuna- ja marjaaedu, millest ema sageli kojuigatsuslikult jutustas. Aedu, milles kurgid ja tomatid kasvasid otse troopilise lopsakusega, suhkruherned painutasid keppe raskelt maa poole, tilli kollased, aromaatsed õiesarikad tõusid pitsiliste päikesevarjudena peenardelt ning aiavilja keskele oli silmailuks kasvama jäetud lihavaid, suurte violetsete õitega ja helesinise lehestikuga moone. (lk 13-14)

[Soomest:] Hõimusuhted... hõimuromantika... vennasrahva abi Vabadussõja ajal... tõult, keelelt, kommetelt, kliimalt ja üldiselt elulaadilt lähedasem kui ükski teine maa... mingi ersatskodumaa, mis oli hoopis kättesaadavam kui päriskodumaa... (lk 14)
Kuid miks oli siin kõik nii teistmoodi, kui ta seda oli kujutlenud? Või olid asjad elus alati hoopis teistmoodi, kui seda kujutleti? (lk 14)
Juba järgmisel päeval ilmus see Toome või Toomingas juhuslikult kohvikus ta laua juurde, kuid otse sealsamas rikkus Lilu jällenägemisrõõmu mehe märkus, et ta on pärit Nõukogude Eestist.

Tal jooksis väike külmavärin mööda selga alla, ta vabandas varsti ja ruttas kohvikust välja, olgugi et tal nagu tavaliselt kuhugi kiirustada ei olnud. Järgmisel nädalal kohtas ta toda Toomast või Toome mitu korda. Ta tuli talle tänaval vastu, mõttes ja tõsine, ärgates Lilut nähes nagu unest ning väljendades rõõmsat üllatust kokkusaamise kohta. Või tekkis kohvikus ta kõrvale natuke aega pärast seda, kui ta oli jõudnud maha istuda. Lilus pidas külgekasvatatud viisakustunne ränka võitlust vaistliku pagemistungiga, kuid viimaks alistus teine esimesele. Ning lõpuks — mis võiks talle siin Soomes siis juhtudagi? Pealegi ei võinud ta tõesti väita, et mees propagandat oleks kippunud tegema, ei kommunistlikku ega ka kommunismivastast. Ta päris andmeid ameerika hindade ja palgaolude kohta ning osutas elavamat huvi vaid siis, kui Lilu korra juhtus mainima, et ta isa on keemik, kes töötab ühes tuntumas Ühendriikide keemiatööstuses. Milline kokkusattumus - temagi oli keemik ja töötas praegu siinsamas ühe puutööstuse laboratooriumis. Kui tal kunagi õnn oleks ka Lilu isa kohata... Siin katkestas ta jutu kerge õlgade kehitus ja suunurkade pettunult allapoole kaardumine. Preili Maisel saab ehk aru... Kuid enamasti rääkisid nad viisakalt ja ettevaatlikult ilmast ja soome keele iseärasustest, kaubast äride vaateakendel ja viini saiade kvaliteedist kohvikus. (lk 15-16)

Ta jäi hämmastunult seisma kaupluste vaateakende ette ega saanud silmi lahti kiskuda mannekeenidelt, mis kandsid nappe supelkostüüme või rõõmsaid, suuremustrilisi suvekleite. Millal kanti siis selliseid siin külmal maal? Või oli tema mingil imelikul viisil kuuga eksinud — oli alles aprill ja mitte juuli keskpaik, nagu tema seda arvas? Ta enese suvekleidid rippusid kasutamatult kapis reas, ning ta kandis päev päeva järel oma rohelist villast kostüümi, seda ainsat soojemat kaasavõetud riietuseset, sageli sedagi vihmamantli alla varjates. (lk 16)
Ema vaikis tükk aega, vaatas Lilule uurivalt otsa, ja ütles siis tooniga, mis kõlas, nagu oleks ta mingile kindlale otsusele jõudnud:

"Hän on kihlautunut."

"Kihlautunut?" Lilu kahtles, kas sõna tähendas seda, mis ta selle arvas tähendavat, ja lehitses kärsitult sõnastikus. Siin see oligi: Kihla; olla kihloissa — be engaged; -us — engagement. Kuidas võis siis armastus eri mandreil inimestele nii erisugust mõju avaldada? Ameerikas muutis see noored ekspansiivsemaks, hoopis sõbralikumaks ja endisest jutukamaks. Nende ülevoolav õnnetunne nakatas teisigi, ning nad kandsid enestega kaasas mingit heatahtlikkuse ja heldemeelsuse aurat. Lilu jäi emale nii üksisilmi ja küsivalt otsa vaatama, et viimane taipas oma seletuse puudulikkust:

"Hänen Sulhanen on kommunisti," ütles ta vaikselt.

Sulhanen — fiancé, bridegroom. Armastus muutis siis kommunistide armsamad süngeiks ja ebasõbralikeks. See seletus, olgugi tõenäolisem, ei rahuldanud siiski veel täielikult. Ema lõi silmad maha ja jätkas veelgi vaiksemalt:

"Peigmees räägib niisugust imelikku juttu... nagu oleks preili Maisel mingi ameerika imperialist... kes teab, võib olla isegi spioon."

Imperialist! Spioon! Mis jutt see oli?

"Ning Virpi usub seda?" küsis Lilu ägedalt. Kuid oli pikemata selge, et Virpi just seda uskuski. (lk 17)

Kui Lilu südalinna poole ruttas, olid ta enesegi silmad pisaraist poolpimedad, kuid ühtlasi tundis ta suurt tahtmist naerma puhkeda. "Imperialist!" mõlgutles ta viltuse naeratusega ja laskis pisarail mööda põski alla voolata. Tal oli seni puudunud võimaluski olla midagi muud kui koolilaps ja siis üliõpilane, kes kodus kuulas vanemate sõna ja tegi koolis, mida õpetajad temalt ootasid. Vähemalt enamasti, kuigi mitte alati. "Spioon!" Mida oli spioneerida siin, Säukkölahtis, kus ainukesteks tööstusteks olid väike trikoovabrik südalinnas ja puutööstus eemal järve ääres? (lk 17)
Kuid milline tema, Lilu Maisel, siis tegelikult oli, küsis ta eneselt, ning vastas siis enesele otsekohe sellise avameelsusega, et vastuse mõrkjas tõde ta suu seestpoolt kipra tõmbas, nagu oleks ta hammustanud pooltoorest puuvilja: tema ei olnud veel üldse midagi, isegi mitte halb. (lk 17)
Tõepoolest, kõik oli temas keskpärane, mõtles ta ahastades, ning tuhandetest teistest temataolistest tütarlastest eraldasid teda praegu ainult roosad nutujäljed ümber keskmiselt hallide silmade ja läikima löönud ninaots. (lk 18)
Rein Toom juhtis ta hämarasse, pooltühja baari, pani ta istuma väikese laua taha seina ääres ning tellis enesele konjakit ja Lilule sherry't.

"Teate," purskas kaebus Lilu suust, "Ameerikas ei ole ma veel kunagi baaris istunud. Seal saaks baarimees karistada alaealisele alkoholi müümise eest ja teie seda mulle pakkumise eest. Mul ei ole veel hääleõigustki. Ma ei oie õieti veel üldse midagi. Ma ei tea veel isegi, mis minust kunagi võiks saada. Kuid siin peavad mõned inimesed mind imperialistiks ja isegi spiooniks!" (lk 18)

"Need süüdistused on ju ilmselt rumalad, rumalad ja mõttetud," ruttas Rein selgitama.

"Muidugi on nad seda! Kartsin, et ehk ka teie peate iga üksikut ameeriklast imperialistiks, kaasaarvatud minusuguseid, kes isegi ameeriklastena sündinud ei ole. Olete ju tulnud sealt piiri tagant, oleksite kergesti võinud olla kommunist või isegi kuuluda salapolitseisse."

"Näete nüüd, kuidas inimesed üksteist kahtlustavad," ütles Rein veidi sunnitud naeratusega: "Kui teil minu ees kunagi hirm peaks olema, siis tuletage meelde, et olen kuus aastat koonduslaagris viibinud, pealegi veel päris noore poisikesena." (lk 18-19)

[Rein Toom:] "Teil on õigus — eesti lapsed on enamasti kõik ühte nägu." (lk 20)
[Rein Toom:] "Kui oma mälu hästi pingutaksin, küllap siis tuleks meelde isegi pildivõtmise hetk. Kuid vahepeal on nii palju juhtunud, mis hoopis sügavamalt mällu sööbis kui üks valutu pildivõtmine." (lk 20)
Õhtu edaspidistest sündmustest jäid talle vaid kõige ebamäärasemad mälestused. Tal oli tunne, nagu hõljuks ta vees ja laseks ennast voolust kaasa kanda, vastupanematult, raugelt ja nagu poolunes. Sama maja teisel korral asuvas suures ja veelgi tühjemas restoranis sõid nad õhtust ja tantsisid hiljem väikese orkestri saatel. Siin ei olnud enam hämar, siin oli liigagi valge. Suurtest akendest immitses sisse toda imelikku öövalgust, mis siin segunes kroonlühtrite kiirgusega ja mitmekümne lumivalge laudlina helendusega. Kuid Lilule jäid esemete kontuurid ometi ähmaseks ja mällu peatuma ainult mõni pisiasi. Inimhäälte ja tantsumuusika kõla valjenes ja vaibus, lõigates vahel otse valusalt kõrvu ning muutudes siis leebeks ja kaugeks harmooniaks kuski tagaplaanil. Nagu hõljuksid helid, valgus ja aegki temaga kaasa selles soojas ja lohutavas hoovuses otsekui avaras ookeanis. Tal oli väga hea olla. Kunagi õhtu jooksul jõid nad nähtavasti sinasõprust, sest hiljem ütlesid nad üksteisele sina, ning koduteel väikesest pargist läbi minnes suudles Rein teda. Fuksiate pikad kõrvarõngad kõikusid tasases tuules, puistates madalale murule viimasest vihmast rippuma jäänud tilku, ning kollased roosid avasid hääletult uusi õisi uueks hommikuks. (lk 20)
Isegi kui ta silmad sulges — tal oli viimasel ajal järjest kalduvus silmi sulgeda —, oli tal selles alastikiskuvas valguses ebamugav viibida Reinu teravate, valvsate pilkude all, mis olid vahel nii jahedalt uurivad, nagu tahaksid nad mõistatada isegi ta mõtteid, aimata kõiki ta saladusi.

Naeruväärne, mõlgutles ta. Just saladuste puudumine tegigi teda ta enese meelest igavaks, ei lasknud ta ümber tekkida seda sulnilt kiusatuslikku õhkkonda, mis tema arvates ümbritses iga tõesti võluvat naist. (lk 20)

"Sa vaatad mulle vahel otsa, nagu oleksin mõni oblikas või malts, puju, takjas või paiseleht!" kaebas Lilu.

"Ma ei saa praegu hästi aru...?"

"Ma mõtlen — nagu oleksin mõni umbrohi, mis on kogemata kolhoosiaeda kasvama jäänud."

"Aga, kulla Lilu...?"

"Isegi mitte suur helesinine moon, mis on meelega silmailuks aeda jäetud, vaid just nimelt malts, puju või takjas."

"Vabanda! Tegin vaid halba nalja." (lk 21)

Millest see üldse tuli, et mida lähemale ta Eestile jõudis füüsiliselt, seda kaugemale näis taganevat maa ise. Siin, kus see oli vaid paarisaja miili kaugusel, näis teda sellest lahutavat mitte üksi palju tuhandeid miile, vaid ka mingi seletamatu ajavahemik. Ning Rein, see sild, mis oleks tal pidanud võimaldama astuda kergelt otse maa olemusse, paistis teda selles vahel koguni meelega takistavat. Jutt kippus jääma kondikavaks, millele visalt kasvas see paljude detailide ornamentika, mis alles teeb võõra elu teisele tuttavaks ja omaseks. (lk 21)
Vähemalt käte puudutustes ei olnud kahtlusi ega umbusku, huulte surve oli soe ja siiras. Küünlad põlesid nüüd sohva ees kohvilaual — keegi oli need söögilaualt siia toonud. Küünlad lühenesid pikkamisi, kuid aju ei sidunud seda enam aja möödumisega. Piirjooned enese ja ümbruse vahel hajusid, jäi järele vaid voogamine, mis teda, Lilut vastupanematult enesega kaasa kandis. Kõike enesesse haaravas rauges rahus, mille kaenlas suikus maa ja vesi, linn ja metsa tume ring... ümbritsedes kõike, kuid ühtlasi hoovates ja tuigates välja ta enese sisemusest, nii et ta oli sam aaegselt ümbritsetu ja ümbritseja... öö enese sõnatu hing... tõusev tunne, mis kustki märkam atult vallandus, kuid nüüd kõiki takistusi eest tõrjudes üle kallaste voolas... tõusva tunde tuikav ping... (lk 21-22)
[Lilu:] Kui olin noorem, siis kartsin nii väga, et minule kunagi midagi ei juhtu. Kartsin, et siin maailmas on kõik kangelasteod juba tehtud, kõik seiklused juba seigeldud, kõik suured elamused juba läbi elatud, ning minule ei ole järele jäänud muud kui väga igav elu. Peamiselt selle üle ma päevikus hädaldasingi. Võib-olla tulin ka siia Soome just selles lootuses, et siin minulegi kord midagi huvitavat juhtuks. Viimasel ajal hakkas mulle see päeviku kirjutamine kuidagi lapsikuna paistma: mul oli tunne, et kui mulle midagi tähtsat juhtub, siis ei ole enam mõtetki päevikut kirjutada. Kas see ei ole imelik? (lk 23)
Saatus, mõlgutles ta uuesti. Miks oli ta varem saatust alati kujutlenud murdlainena, mis tal üle pea kokku lööb, või pööristuulena, mille rajus ta keerleb abituna kui leht? Saatus võis ju ka olla selge suveilm, kaitstud viibimine kohas, mis oli peaaegu ta kodumaa, inimesega, keda ta õigupoolest juba tundis sündimisest saadik. (lk 23)
[Lilu:] Kuid siis tõusis ta järsku sohval istukile ja ta nägu väljendas kohkumist.

"Ja ometigi oleksin peaaegu ära jooksnud!" hüüdis ta. "Kui kuulsin, et oled okupeeritud Eestist, siis oli mul korraga nii imelik tunne, et oleksin peaaegu jalamaid kohvrid pakkinud ja Rootsi sõitnud. Mul on üldse kalduvus ära joosta. Näiteks oli meil paar aastat tagasi kolm päeva külas keegi eesti poeet. Mu vanemad on ju tegevad mitmes pagulasorganisatsioonis, ning seetõttu on meil sageli külalisi. Kuid mina jooksin selleks ajaks kodunt hoopis ära oma sõbra Mary Anne'i juurde. Ma ei teadnud nimelt, kas poeedid alati poeetiliselt mõtlevad ja räägivad, või on nad ehk vahel, nii öelda oma vabal ajal, nagu teised inimesed. Kui teda kuski üksi oleksin kohanud, näiteks aias, ja kui ma siis midagi väga hullu oleksin öelnud, ma mõtlen poeedile ebasobivat, siis oleks mul hiljem olnud väga piinlik. Ema oli kole kuri: ta olevat lootnud, et ma omas eas ka juba hakkan millegi tõsisema vastu huvi tundma! Kuid oli muidugi hea rääkida, keegi ei oodanud ju, et tema oma eas enam poeetiliselt tunneks või räägiks. Ning ära jooksin ju sellepärast, et ma liiga palju huvi tundsin, ja mitte liiga vähe, nagu arvas ema." (lk 23)

Raudteed? Bussid? Raudtee oleks kiire, kuid busside abil, kui neid alatasa vahetada, oleks neil kergem jälgi segada. Laevad ja paadid? Muidugi mitte sellised, mis Rootsiga regulaarset ühendust pidasid, sest nende jaoks oleks Reinul kindlasti vaja läinud viisat, mida tal arvatavasti ei olnud. Sama raskus käis ka lennukite kohta.

Kõik järved olid täis mootorpaate, kuid siin, kus inimestel oli üldiselt vähem varandust kui Ameerikas, hoiti seda paremini. Paadid olid kinnitatud kettidega ja tabalukkudega sildade külge, autovõtmeid ei jäetud lohakalt sõidukeisse, uksed prooviti kõik hoolega läbi. Kalurid? Ta kujutlusse kerkisid nagu graniidist raiutud nägudega mehed, kelle teravad ja umbusklikud pilgud uurisid kahte kahtlast välismaalast, kelle konarlikust soome keelest neil oli peaaegu võimatu aru saada. Kuidas suudaksidki nad mõista võõraste vajadust pääseda illegaalselt Rootsi nüüd, kui rahu oli juba ammu saabunud ning kõik lennukid, laevad ja rongid olid täis turiste, kes vabalt ja takistuseta maalt maale liikusid. (lk 24)

Maakaardil suundus Soome-poolne Botnia lahe kallas siksakiliselt põhja ja pöördus siis Vaasa kohal kirdesse. Lahe põhjapoolne kallas moodustas laia kaare, mille, keskel voolas Tornio jõgi, Soome ja Rootsi piirijõgi. Kui lai oli jõgi, kui kiire selle vool, ning millised olid selle kaldad? Ümbrus oli kaardile märgitud madalana ja soisena, lühikestest rõhtjoontest kasvas välja haralisi rohututte. (lk 24)
"Mõned asjad on vahepeal siiski arenenud paremuse suunas," jätkas Rein, "Ohvreid on enamasti õnneks vähem kui seda algul kardame. Näe, minagi jõudsin Siberist tervelt tagasi, samuti mu ema. Kuid muidugi ei ela ta enam endises kohas."

"Aga tädi Alma?" küsis Lilu ja tundis, kuidas tal küsimuse juures hing jäi kurku kinni.

"Jah, isegi tädi Alma!" kinnitas Rein.

"Ah isegi tädi Alma!" hüüatas Lilu ja painutas enese Reinu käevarte haardest välja. Ta tundis, kuidas talle hüsteeria vägisi peale kippus. Tädi Alma oli ema jutustuses omandanud peaaegu legendaarse kuju.

"Jah, ka tädi Alma!" kordas Rein mehaaniliselt.

"Seda peame pühitsema!" ütles Lilu ja märkas üllatanult, et ta Reinule otsa naeratas. Ta hääl kuuldus talle eneselegi võõrana, nagu oleks ta kellegi teise juttu pealt kuulanud. Kuid siis oli temagi korraga kummaliselt rahulik ja sihiteadlik, nagu oleks temagi kavatsustest suurem ja raskem osa juba teostatud. (lk 26-27)

Lilu hüppas teeseldud tarmukusega sohvalt, jooksis kööki, lõi enese järel ukse suure pauguga kinni ja kolistas hetkeks kohvikannuga. Kuid siis muutus ta väga vaikseks. Ta pani kiirelt selga taburetile jäänud mantli, haaras käekoti kaenlasse, võttis jalast kingad ja lükkas need teise kaenla alla. Köögi välisuks langes ta järel lukku väikese kolksatusega, millest ta lootis, et see ei kostnud söögituppa.

Kui palju oli tal aega, arutles ta meeleheitlikult, kui ta kitsast, järsust trepist alla jooksis ja libises, kolm minutit? Viis minutit...? Kaheksa minutit...? Enne kui see seal üleval klaaside valimise lõpetas ja rahutuks muutus? Klaaside otsimise, et juua tädi Alma terviseks, kes koonduslaagris ei viibinudki, kes puhkas juba 1941. aasta suvest saadik surnuaial kadakase risti all.

Kuski oli midagi segamini läinud, isegi kommunistidel lähevad vahel asjad segamini. Arhiive oli hävinud sõjatules, keegi oli liiga agaralt katsunud kvoote täita surnutega või oli küüditamise ohvriks langenud vale inimene. (lk 27)

Ta läbis järgmise hoovi ja pöördus siis tänavale — kiirustades, kuid mitte enam joostes. Sõda... Tema, Lilu, ei mäletanud ju sõda üldse, ning ometi tundus talle, et temagi põgeneb praegu sõja eest.

Pageb sellesama õuduse eest, mis kunagi inimesi üle maailma laiali paiskas... Just nagu nemad... just nagu nemad kunagi ruttasid läbi õhtuste tühjenevate tänavate... kui pahemal juba õhetasid pilvealused lillakalt ja vastassuunast levis põhjamaade ööde fluorestsentset kuma. Jätsid maha just nagu temagi kõik, mis neil oli, ja ruttasid, muudkui ruttasid... suundusid äärelinna poole ja sealt ikka edasi, muudkui edasi, just nagu temagi praegu... Südalinna kivihooned asendusid pikkamisi puumajadega, mis olid üksteisest lahutatud kõrgete plankaedadega, ning siis tulid mingid kuurid või laohooned.

Niiviisi kiirustasid kunagi Toome talu peremees ja perenaine koos Reinuga ja tädi Almaga läbi kodutalu põldude ja metsade, siirdusid järve piiravatesse soodesse ja rabadesse... Venelased, jutustas ema, taganevate vene sõdurite jõugud ja hävituspataljonlased käisid tappes, röövides ja põletades maad mööda ringi. (lk 28)

Surnuaed, taipas Lilu, ja selles pidi kuski olema mõni pink. Ta sammus aeglaselt aia keskele, leidis kõrgete sirelipõõsaste vahelt pingi ja laskus sellele. Nii paljude ristide keskelt ei tule teda küll ükski punane otsima. (lk 28)
See seal üleval oli nüüd muidugi juba ammu klaaside valimise lõpetanud ja rahutuks muutunud. Nad peavad endid ilmeksimatuks, usuvad, et ajalugu tingimata neid soosib... sellepärast teevadki nad õnneks nii palju vigu... ei viitsi isegi paremini valetada. Neist näeb vahel läbi isegi tema, kellel nende meelest ei ole inimesena mingit tähtsust... kes on vaid kogemata kolhoosiaeda kasvama jäänud umbrohi, oblikas või malts, puju, takjas või paiseleht.

Lilu õlad vajusid längu otsekui vanaduse koorma all, kuid ühtlasi teadis ta, et see oli nüüd viimane kord, et ta millegi eest ära jooksis. (lk 29)

"Thunbergia grandiflora"

"Thunbergia grandiflora", lk 30-34.

"Thunbergia grandiflora, bengaali kellaväät, taevalill," jätkas Elisa lugemist. "Bengaali kellaväät on erakordselt kiiresti kasvav igihaljas puidune ronitaim, millel on tihe lehestik ja väga soovitavad õied.... Suured lehed on üldjoontes ovaalsed, teravatipulised, sügavrohelised ja natuke kareda pinnaga. Viiehõlmised kellukesekujulised õied, läbimõõdult umbes kolm tolli, on sinised.... Õitsemisaeg kestab läbi kogu suve ja ulatab sügiskuudesse."

Uuesti libises pilv päikese ette ja hämardas toa. Elisa sulgesjälle silmad ja nägi nüüd selgesti seda taevalille, mis end siinsamas magamistoa kõrval rõdu ääres oli mähkinud ümber mitme bambusevarre ja need kaares alla painutanud. Väädi peenikesed otsad ulatusid peaaegu maani, ning taim kandis suuri õiepungade kobaraid, kus avanesid iga päev uued habrassinised kellukesed, mis juba järgmisel hommikul murule varisesid ja uutele ruumi andsid. Ta mõtles sellele päevale kaks aastat tagasi, mil ta selle taime oli istutanud, ning milline see siis oli välja näinud — nagu oleks keegi kõdunevate lehtede kuhilasse ühe haleda piitsavarre pistnud, mis enesele kuidagi oli suutnud mõned lõdvalt lipendavad lehed külge kasvatada. Kuid nüüd paiskus igal kevadel mullast uusi tugevaid võsusid, mis peaaegu silmnähtavalt sirgusid ning hilissuvel siniste kellukestega kattusid, kasvatades kuu kuu järele uusi õisi, nii et see ilu lõpuks isegi monotoonseks muutus. Taime näljased juured sirutasid endid mullas ikka laiemale ja haarasid ikka ahnemalt teistelt taimedelt nende toitu. Kõhetu tähtjasmiin jäi väädi tiheda lehekatte taha närbima ja plumbaagol jätkus jõudu vaid mõneks üksikuks armetuks õieks. Elisa naeratas leplikult ega pannud väädile selle laiutamist pahaks. (lk 30-31)

Ta pilk sattus nüüd vastamisi kassi omaga. Selle silmad olid samuti sinised, kuid need olid nagu kaks poolläbipaistvat cabochon-lõikega kivi, mille värv olenes valgusest ja muutus koos sellega vesisest kahvatusinisest sügava ja puhta safiirsiniseni. Mõnes valguses hõõgusid need vahel koguni punaselt, nagu põleksid ta peas kaks elavat sütt. Kuid alati olid need ta tumedas näos nagu kaks akent, mis ümbrust mitte tuimalt ei peegeldanud, vaid mille taga virvendas veidi mingit sisemist valgust. (lk 31)
Kuid ta ei saanud ikkagi lahti sellest imelikust tundest, mis teda täna hommikust saadik oli häirinud, - nagu oleks ta keha oma raskuse kaotanud ja hõljuks nüüd kuidagi kergelt ja ilma pingutuseta õhus siia ja sinna, nii nagu merevood enesega kaasas kannavad sületäit adrusid või triivivat oksa. (lk 32)
Miisu oli talle kööki järele tulnud ja seisis nüüd ta taga. Pean ta rõdule kinni panema, mõtles Elisa loiult. Kuid kass kadus äkki ta lähedusest, nagu oleks ta naise mõtteid lugenud, ning vaatas talle järgmisel hetkel otsa elutoa ukselt. Kui ta talle ettevaatlikult järele astus, ei olnud Miisut järsku enam kuski näha. Elisa libistas pilgu läbi kogu toa, silmitsedes läbi kõik mööblialusedki, aga kassid ei olnud tõepoolest kuski. Kuid siis, kui ta kõikuvate ja kobavate sammudega läbi elutoa magamistoa poole liikus, peatus ta pilk järsku madalal, tumedal raamaturiiulil, õieti selle kõige alumises nurgas, ning sealt vaatasid talle ainiti otsa kaks ümmargust ja intensiivselt sinist silma. Kass sulas oma ümbrusega nii hästi kokku, et ta Elisale peaaegu märkamatuks oleks jäänud. Riiuli otsalaud heitis temale musta varju, ning mahagonipuu sügav, poolmatt toon peaaegu ühtus kassi värviga; looma heledam rind näis valguslaiguna, mis kustki juhuslikult riiulile langes. Teda andis ära vaid ta siniste silmade kiirgus. (lk 32)
Kuidas ma seda emale seletan, mõlgutles ta kogu aeg hädiselt, kuidas ma talle seda ometi seletan, et ma nii rumal olin ja põrandale magama jäin. Ta teadis liigagi hästi, et ta tegude põhjendused, mis näisid paika pidavat nende tegemise ajal, haihtusid ema teravate silmade pilgu ees, eimiskiks ja jätsid tema, Elisa, sõnatult jalalt jalale tammuma. Vahel ei tulnud need talle enam eneselegi meelde, ning see tegi ta rumalaks isegi ta enese silmis. Nagu näiteks praegu... (lk 33)
Ta lükkas eneselt vaiba ja tundis hetkeks kergendust. Kuid õhku, hingamiseks oli ikkagi liiga vähe, ning see oli kuum ja raske. Thunbergia grandiflora oli ju nüüd täitnud kogu akna avause ning väätide pikad peened tipud vingerdasid tuppa sissegi. Muidugi olid kõik uksed ja aknad jälle lahti jäetud ning tema nii abituna siin voodis! Pealegi oli tal janu, ning vett ei olnud ta juba mitu päeva saanud, ega saagi vist enam kunagi, sest köök oli praegu juba üleni täidetud ronitaime lopsakate väätidega, mis talle nüüd igast suunast vastu pilgutasid oma õelaid siniseid silmi. Need puurisid talle välgatustena laugude vahele, jäädes kauaks ajju tukslema. (lk 33)
Elisa pilgu ette kerkisid Johni ümmargune must nägu ja tumedad silmad, mille nurgad olid imelikult kollased. Kuid Johni suu ei olnud praegu nagu tavaliselt naerust lai, selle nurgad kaardusid pahakspanevalt alla. Ta pikk nimetissõrm sihtis selle äbariku taime poole, mille tema, Elisa, oli just istutanud, ning mis tõusis maapinnast nagu hale piitsavars. Järsku avanes taime tipus selle esimene õis kui rakett ja paiskas ümbruse täis sinist valgust. "Hoia kurja väädi eest!" ütles John müriseva rinnahäälega. "Hoia kurja väädi eest!" Kui Elisa voodis paanilises hirmus istukile viskus, kuulis ta Johni häält veel tükk aega kõrvus kõmisemas. Siis täitis sinine välk ta valusad silmad uuesti väljakannatamatu helendusega, kuid seekord tuli see määratust kassisilmast, mis suure kettana ähvardavalt otse ta voodi kohal hõljus. Elisa karjatas ja lõi mõlemad käsivarred üle näo. (lk 34)

"Miss Scotti lossid"

"Miss Scotti lossid", lk 35-45.

Ilmade abielupaaril oli majast nii hea meel, et nad algul peaaegu tähelegi ei pannud suuri laike lagedel ja seintel, kust värv oli varisenud ning kust tuli nähtavale üha uusi toone läbi nende paljude kihtide, millega toad selles vanas majas kunagi olid üle võõbatud. Linoleum köögis ja vannitoas oli laineline ning selle mürgiselt roheline ja kollane muster oli peaaegu ära kulunud, nii et see haavas silmi vaid ruumide nurkades. Köögitrepp oli längu vajunud, ja vanadest puuseintest immitses kopituslõhna. Kuid toad olid suhteliselt ruumikad ja kõrged, nende pikad, kitsad, peaaegu põrandani ulatuvad aknad ja ornamenteeritud kaminasimsid andsid neile tagasihoidlikku väärikust ja elegantsigi, mis moodsamates majades enamasti puudus. Siin oli neil jälle korraks küllalt ruumi.

Kolimispäev juuni keskpaiku oli erakordselt kuum ja umbne. Kui lõpuks nende vähene mööbel oli suure veoautoga pärale toodud, turjakate neegrite poolt kohale paigutatud, mõned tassid ja kohvikann pappkartongist üles otsitud ja kohvi podisema pandud, ning kui nad mõlemad väsinult ja higist leemendades kahe] pool tühjalt haigutavat kaminat, tugitoolides istusid, tähendas Madli rahuldatult:

"Tunnen, nagu võiksime siin jälle tõesti elama hakata." (lk 35)

Ainuke asi, mis Madlit algul häiris, oli see umbne hämarus, milles ta siin päevad otsa ringi liikus. Tube ei varjutanud mitte üksi pikk lahtine rõdu maja ees ning teine samasugune maja taga, vaid ka lopsakas, tihe magnooliapuu eesukse kõrval, suured asaleapõõsad maja ümber, ning suur tamm taga-aia nurgas, mis sirutas oma pikki, hispaania samblaga koormatud oksi üle kogu aia kuni katuseni välja. Kui ta koristades selles rohelises hämaruses toast tuppa liikus, oli tal vahel tunne, nagu asuks ta mõnes veealuses koopas. (lk 35)
Kui Madli paar nädalat pärast kolimist ühel pärastlõunal köögis kohvi soojendas, kuulis ta koputust eesuksele. Ta ei tundnud algul tulijat ära, sest ta oli oma majaperenaisega varem ju ainult korra koos olnud, nimelt kui see neile maja näitas ja esimese kuu üüri vastu võttis. Kuid sel puhul olid mõlemad Ilmad sedavõrd tegevuses maja vaatlemisega, et väike eakas naine ja selle pehme ja nagu udejas lõunamurrakuline jutuvada, mis kogu toimingut saatis, neil peaaegu tähelepanemata jäi, või vähemalt nende teadvusse kuigi sügavalt oma jälge ei jätnud. Ning nüüd, kui Miss Scott järsku rõdul seisis, ootav naeratus huultel, mäletas Madli temast vaid kahte ümmargust, ereroosat ruužilaiku põskedel, mis jätsid mulje, nagu kannataks preili mingi sürrealistliku palaviku all. Neist ta tema ära tundiski. (lk 36)
Miss Scotti jutt algas juba rõdul pikema vabandusega tülitamise pärast, ning kui Madli oli külalise sisse kutsunud ja talle istet pakkunud, jätkus see elutoas. Seda pidevat jutuvada, millel ei paistnud olevat ei õiget algust ega lõppu, katkestasid vahetevahel vaid imelikud kiiksuvad hääled, mis tulid preili rinnust, kui ta poole lause peal järsku hingeldama hakkas ja oli nagu lämbumas. See oli vaid astma, ruttas ta kohe seletama, kui ta hääle oli tagasi saanud, ning proua Ilm ärgu pööraku sellele mingit tähelepanu, see minevat otsekohe üle. Kuid Madlil võttis igakord siiski hea tükk aega, enne kui ta lahti sai sellest abitust paanikatundest, mida temas tekitasid need korduvad astmahood. (lk 36)
Ärgu dear Madeleine kuulaku laimajate jutte, kes väidavad, et nemad siin lõunas ei saavat neegritega hästi läbi. Vastupidi, nad lausa armastavad neid. Siin vaatas ta vilksamisi Madli suunas, nagu olekski see juba ühe kõrvaga äraandlikult kuulamas mingit laimujuttu. Pejoratiiv "nigger" voolas nii sujuvalt üle preili huulte, niivõrd endastmõistetavalt, et see andis tunnistust selle sõna pikast kasutamisharjumusest. Ning selle väikese ähvardava tooniga see külaskäik õieti lõppeski, kui mitte arvestada uusi vabandusi tuleku pärast ja Madli korduvaid kinnitusi, et teda sugugi ei olevat segatud, et oleks kena Miss Scotti, vabandust: Elinori tulevikuski siin näha.

Hiljem meenus Madlile korduvalt see pilk, mille Miss Scott neegritest rääkides just enne lahkumist vilksamisi tema suunas oli saatnud. Preili teadmatus nendest, uustulnukatest siia maale, nende tunnetest ja mõtetest, lõbustas teda ja pani ta vaikselt, naeratamagi. Vähemalt tolle üsna erilise ameerika probleemi koormat ei tarvitsenud nemad kanda ega selle pärast endid süüdlastena tunda. Ta kahtles, kas ta isiklikult oli selleks isegi enam võimeline, sest tal oli sõjast saadik sageli tunne, nagu vaatleks ta vaid elu, selle asemel et seda tõesti elada: tal oli selline kõigest irdunud tunne. (lk 37)

Kui Ilmad pärast õhtusööki kohvi juues elutoas istusid ja Madli mehele Miss Scotti külaskäigust aru andis, paistis talle see lugu nii koomiline, et ta kuidagi ei saanud naeru tagasi hoida:

"Ta rääkis ju nii, nagu oleks see maja, see ta lapsepõlvekodu, mingisugune loss. Kus nad siin siis neid balle pidasid, kas sellessamas üsnagi mõõduka suurusega elutoas? Kas nad andsid oma dineesid, selles pikas ja kitsas koridorijupis, mida söögitoaks nimetatakse, ja veel pealegi Pariisi tualettides? Ning kus elasid siis need lugematud neegerteenijad? Miss Scott näib ju arvavat, et välismaalased on lihtsalt rumalad!" (lk 37)

Ilmad olid Miss Scotti külaskäigu juba peaaegu unustanud, kui see Madlile mõni nädal hiljem ühel olengul Marchide, Villemi töökaaslase ja selle naise juures uuesti, meelde tuli. Ta hakkas sellest juuresolijatele õhinal seletama, ning nüüd, mil ta oli kahe kange martiini mõju all, näis Miss Scotti jutt veelgi koomilisem ja absurdseni kui varem. Kuid korraga märkas ta, et kõnekõmin ta ümber oli vaikinud, tundis jahenemist olengu atmosfääris, ning siis tähendas Mrs. March häälega, milles selgelt oli tunda väikesi teravaid jääkilde, et Miss Scott olevat väga vanast perekonnast, tõeline "Southern lady". Kohe selle järel jätkus jutuajamine nende ümber ja pingeline hetk oli möödas. (lk 38)
Pärast õhtusööki koous ei andnud Madli kipitav süda talle rahu ning ta hakkas kõnelema hiljutisest vahejuhtumist. Miss Scott oli ilmselt Marchide perekonna vana sõber, ning ta ei oleks tohtinud temast rääkida sellises toonis. Kuid proua oli justkui märku andnud, nagu ei tohiks preilit üldse arvustada, nagu ei oleks lubatud ta väljendustes üldse kahelda, ükskõik kui absurdsed need olekski. Tema, Madli, oli muidugi olnud veidi taktitu, oli olnud veidi vintis, kuid igatahes ei tuleks neilt, välismaalasilt, oodata, et nad otse esimese pilguga selles jässakas, õige ebagrammatilise jutuvooluga naises oleksid ära tundnud suure ja hinnatud aristokraadi. Kuid tulevikus tuleb neil olla oma väljendustes kindlasti ettevaatlikum. Viis, kuidas teised inimesed suhtusid nende majaperenaisesse, vaid suurendas Madli hämmeldust. (lk 38)
Niiske, leevendamatu kuumus väsitas Ilmasid ikka enam ja enam, muutis nad roidunuks ja kergesti ärritatavaks, nii et sageli väikesedki lahkhelid nende vahel, mis oleksid muidu jäänud peaaegu tähelepanematuks, andsid nüüd põhjust pikkadeks tusatsusteks ja teravateks väljapurseteks. Vana maja puuseintest immitses üha tugevamat kopituslõhna; polstermööbel, madratsid ja padjad said sellest nagu nakatatud ning hakkasid samuti hallituse järele lehkama. Nahkesemed kattusid rohekashalli korraga ja kööki tekkis suuri, energilisi prussakaid, mida enam täielikult ei suutnud hävitada ükski mürk. Riided liibusid vastu higist kleepivaid inimkehi, ning Madlile paistis, et ta ei suutnud ennast enam kunagi täiesti puhtaks pesta. (lk 38)
Kuid kõige rohkem hakkas ta vihkama ja kartma neid suuri müristamistorme, mis liikusid mitu korda nädalas üle linna. Pikse raksatused otse pea kohal panid ta vahel vaikselt oigama. Lugematute lillade välkude virvendus, tuulehoogude märatsemine puudes ja vihmavalangu mürisev trummeldus katusel tegid ta rahutuks ja jätsid lahkudes pärandiks suure rammestustunde ja väikese torkiva peavalu. Eriti ahistasid teda öised müristamisvihmad. Vahel käis ta tundide kaupa aeglaselt akna juurest akna juurde pilkases pimeduses, mida valgustasid vaid välgud ootamatult ja ebaühtlaselt, kuni lõpuks tormi hoog vaibus tasaseks sajuks ning ta kurnatult voodile vajus. (lk 38-39)
Madlil hakkas pikkamisi vananeva naise suhtes isegi ebamäärane sümpaatia tekkima. Osalt tuli see muidugi kaastundest ta füüsilise kannatuse vastu; need korduvad astmahood häirisid Madlit ning muutsid ta pikameelsemaks, kui ta ehk muidu oleks olnudki. Tal oli vahel isegi tunne, nagu võlgneks ta seda tähelepanu Miss Scöttile. Ta aimas ka preili üksindust ja ta kasvavat võimetust enesele kiirelt muutuvas maailmas uusi tugipunkte leida, ning see aimus sundis teda vahel isegi vastu ta enese tahtmist ukse juurde minema ja seda tulijale avama. (lk 39)
Asi, mis Madlit Miss Scotti jutus alati hämmeldas, oli viis, kuidas selles lähem ja kaugem minevik kuidagi üksteisega põimusid, nagu üksteisest läbi kasvasid ja kokku keerdusid. Kui tal oleksid puudunud algteadmised Ameerika ajaloost, oleks ta võinud arvata, et kõik jutustatud sündmused olid toimunud preili enese nooruses. See oli nagu piltmõistatus, mille lainelisi ja haralisi üksikosi oli raske üksteisega sobitada ning neid kokku lükata täielikuks ja loogiliseks pildiks. Seal oli näiteks Barbara Lorene Posey, ilus ja rikas Barbara, kes kunagi mineva, sajandi keskpaiku abiellus James Edvard Sandersiga, ning siirdus Louisianasse elama mehe riisi- ja suhkruistandusse. Kuid Madli oleks võinud peaaegu vanduda, et seesama ilus Barbara tantsis 1916. aastal siinsamas majas Miss Scotti kuueteistkümnenda sünnipäeva ballil. Ning James Edvard näis olevat nii Miss Scotti vanaisa vend kui ka vanaisa vennapoeg. Seesama James Edvard langes kord Vicksburgi all, kord jäi Georgias jalgu kindral Shermani vägedele ja suri haavatuna sõjavangis, kord jälle emigreerus pärast sõda Brasiiliasse. See andis preili jutule mingi unenäolise hajuvuse ja ebareaalsuse tooni, mis viis jutustatu kuhugi tõelisuse ja muinaslugude vahealadele. (lk 39-40)
Madligi elu omandas pikkamisi mingi unenäolise hajuvuse ja ebareaalsuse ilme. Ta ei suutnud enam kuidagi oma mõtteid koondada, ta otsused muutusid kõhklevaks ja pilk uduseks. Ta oli alati nii väsinud, nagu kannaks enesega kaasas mingit nähtamatut koormat. Ühtlaselt kuumade päevade rida näis ulatuvat nii kaugele tulevikku, et sügise ja talve paljas olemasolugi muutus lõpuks raskesti usutavaks nagu mõni kinnitamatu kuulujutt, ööd möödusid ärkveloleku ja une piirimaadel, ning unenäod omandasid ärkveloleku selgeid kontuure. (lk 40)
Eriti vaevas teda üks üha korduv unenägu.

Ta märkas nimelt rõõmsa elevusega, et oli uuesti oma vanemate kodus. Avanud viljapuuaia värava, seisatas ta hetkeks, heitis pilgu üle õla otse oma seljataga olevale Miss Scottile, ning pakkus sellele siis laia käeviipega kõiki aia rikkusi. Kahel pool sirget, päikeselaigulist kruusateed seisid korrapärases reas vanad õunapuud, mille oksad ja lehestik kaardusid kõrgelt üle tee. Aia kohal kummus pilvitu taevas ning viljad puudel läikisid päikeses kui juveelid, ühel pool teed oli rida sulavmagusa viljaga pirnõunapuid, teisel pool mõned, mis kandsid suuri, punasetriibulisi sügisõunu, mida veiniõunteks kutsuti, selle järele tuli mitu valget klaari, mille habras, vahane vili puult kukkudes enamasti lõhkes, ning taamal oli suisleppi ja kuldrenette, sibulõunu ja pepinguid. Õunapuude pikk kahekordne rida lõppes taga-aias tiheda vabarnavõsastikuga. Kui ta seal nii seisis, käsi külalislahkelt välja sirutatud, meel täis rõõmu ja uhkust, toimus aias imelik muudatus. Sellele laskus kerge udu, mis vaatevälja piirdel kiiresti tihenes, kuni vaid otse ta ees langes aia kaugusse kitsas hele valguskoonus nagu helgiheitja kiirtekimp. Seegi kippus vägisi tuhmuma ning Madli suutis seda ainult suure tahtejõu pingutusega heledana hoida. Ta vaatas uuesti üle õla: Miss Scott oli ta selja tagant kadunud. Nüüd katsid hall udu ja külm vihm kogu aia. Õunapuud sirutasid oma raagus, külmast võetud oksi üha tumeneva taeva poole ning pikka umbrohtu kasvanud vabarnapõõsad kandsid vaid väikesi, ussitanud vilju. Selline oli aed, kui ta seda nägi viimast korda enne maalt põgenemist. Ta ärkas sellest unenäost alati väikese võpatusega ega suutnud kaua aega uuesti magama jääda. (lk 40)

Ning siis ütles Madli peaaegu nagu kiusu pärast, et juba vaibuma kippuvat juttu uuesti elustada, taibates alles hiljem, et öeldus oli hea hulk tõttki:

"Ma hakkan Miss Scottist pikapeale arugi saama. Ta jutt ei ole ehk psühholoogilisest seisukohast võetuna sugugi nii ebaloogiline. See on mõnevõrra liigutavgi."

"Millest; sa siis oled hakanud aru saama? See olid ju sina, kes vanasti ta üle naeris."

Jah, vastas Madli, kuid ta olevat vahepeal preili üle järele mõelnud ja oma arvamist muutnud. Olevat ju loomulik, et inimesed leinavad seda, mis nad on kaotanud, olgu see siis maa ja kodu, laps või abikaas, möödunud noorus või midagi muud. Inimestel on ju loomulik kalduvus kaotatut leinata, seda peetakse ju isegi õilsaks. Muidugi ei leina preili mingit maad, see jäi neil ju alles, vaid teatud elulaadi, teatud tsivilisatsiooni. (lk 41)

Mida kauem Madli rääkis, seda rohkem sattus ta hoogu, nii et ta kõnekus üllatas lõppeks teda ennastki. Muidugi olevat Miss Scott pealiskaudselt vaadelduna naeruväärne, seda teadvat tema, Madli, isegi. Kui näiteks preili sõda mainib, siis mõtleb, ta sellega Ameerika kodusõda, toda peaaegu saja aasta eest toimunud sõda, nagu ei oleks vahepeal muid sõdu olnudki, isegi mitte mõlemaid maailmasõdu. Kuid seegi ei ole ehk nii imelik, kui see võib paista, sest kui näiteks nemad, Ilmad, mainivad sõda, siis mõtlevad nad sellega Teist maailmasõda, olgugi et vahepeal on olnud ikkagi mitu väiksemat sõda. Ning kas ei ole Villemi meelest eesti põllumees ka ehitud kõigi võimalike voorustega, ning sammub pealegi ikka veel külimituga aeglaselt oma viljakandval mullal, kus ei kasva ei seedrid, ei palmid? Kas ei muundu nendegi hingeelu pikkamisi, kuid järjekindlalt samasuguses suunas, nagu seda on teinud Miss Scotti ja teiste lõunariiklaste oma? Kas ei ole see ikkagi normaalne psühholoogiline protsess, mis ei tee kellelegi kahju? Või ehk ainult neile enestele, kui neidki lõpuks hakatakse pidama naeruväärseteks?

Muidugi teadvat ta, et Miss Scotti jutt on absurdne. Kõik need õilsad, ilusad ja rikkad inimesed, kes pealegi veel eranditult elasid mingites lossides, kreeka sammastega ehitud lossides kesk suuri parke! Kõik need neegerorjad, kes olid nii õnnelikud, et nad oma kurbi "spirituaale" laulsid lihtsalt puhtast heameelest oma kerge elu üle! Kõik need duellid, ballid ja dineed, jahiretked ja välismaareisid! Tema, Madli, mäletab ju veel vanast ajast onu Silast "Huckleberry Finn'is", kel oli küll mitu orja, kuid ainult kaks särki. Ning Olmsted' reisikirju on ta ka lugenud. Selles istuvad "Southern lady'd" vahel piipu suitsetades oma tahumata palkidest ehitatud onnide treppidel. Lõpuks ei ole see müüt kaotatud paradiisist isegi Miss Scotti väljamõeldud, seda kordavad siin lõunas peaaegu kõik. Palju on Villem siin kohanud inimesi, kes talle ei ole jutustanud, tavaliselt isegi esimesel kohtamisel, et nende esivanematel oli tuhat orja, ning et nad saatsid oma pojad Oxfordi õppima? Just nimelt Oxfordi, nagu ei oleks Euroopas olnudki muid ülikoole. Ning mis puutub preili kirjeldustesse oma lapsepõlvest siinsamas majas, siis on ta lihtsalt selles üldiselt aktsepteeritud suunas teistest veel natuke kaugemale läinud... (lk 41-42)

Villem oli enese tugitoolis pikalt välja sirutanud ja silmad sulgenud, ning järsku tekkis Madlil kahtlus, kas ta ehk magama ei ole jäänud. Aeg pidi olema juba hiline ning temagi tundis, et oli väga väsinud. Ta jätkas pikkamisi ja tujutult:

"Minevikust on ju varemgi müüte loodud. Kellele see siis kahju teeb?"

Villem avas silmad ja sirutas ennast.

"Kui järele mõelda, siis teeb see kindlasti ka kahju, nagu teisedki valed," ütles ta siis. "Inimesed elavad kogu elu, pilk sihitud minevikku, ning leinavad lõpuks midagi, mida kunagi ei ole olnudki. Nagu ei oleks kaotatu sellisena, nagu see oli, leina väärtki."

Kuid Madli ei suutnud veel rahule jääda:

"Arvan, et Miss Scotti tunded kui sellised on siiski ilusad!" väitis ta jonnakalt.

"Ilusad! Ilusad!" osatas Villem. "Kuid ta inetud tunded, kas ei ole ehk need niisama liialdatud ja ebaratsionaalsed?"

Mispeale mõlemad Ilmad magama läksid ja voodis üksteisele resoluutselt selja pöörasid. (lk 42)

Üle selle õitseva ala käis kodusõda kui määratu orkaan. Lossid pommitati varemeteks või langesid ohvriks leekidele, mehed surid kangelassurma, naised ja lapsed vaesestusid, truud orjad vabastati vastu nende tahtmist, ning maale langes raskelt kättemaksu ihkavate jänkide plebeilik kaupmehekäsi.

Kuid Miss Scotti vanemad olid kõigest hoolimata ometi jälle rikkad ja õnnelikud. Nüüd hakkasid kulunud ja umbse elutoa seinad laiali nihkuma, kuni sellest sai ballisaal, milles kaunilt riietatud Miss Scott tantsis orkestri saatel oma nägusate ja nooblite sõpradega, siirdudes vaheaegadel raamatukoguruumi vestlema ühega oma paljudest austajaist. Just nimelt raamatukoguruumi, millist tuba siin majas ei olnudki. Siinkohal hüpnotiseeris ta jutt Madlit alati seevõrd, et see ennastki nägi koos preiliga kroonlühtri all šampanjat rüüpamas, sama kaunina, rikkana ja suursugusena kui selle esivanemad. Dear Elinor ja darling Madeleine keerlesid nüüd mõlemad valsitaktis klaassiledal parketil. Kuid siis hävitas mingi vaimuvägi sellegi hiilguse, ning siin nad nüüd istusid.

Ainult kui Miss Scott kord oma astmahoogude vahel seletas, ta põlvnevat inglise kuningast Alfred Suurest, vaatas Madli talle otsa sellise üllatunud ja kahtlustava pilguga, et see teise tükiks ajaks tummaks lõi. Kuid siis hakkas tal temast ometi jälle kahju, ning ta pakkus talle kiiresti tassi värsket kohvi. (lk 43)

Suure tamme alune oli täidetud läbitungimatu risuga ja hispaania sambla pahmakatega, millest kasvasid läbi pikalt ja asjatult valguse poole sihtivad võrsed. Vahel hiilis aiast vargsi läbi mõni poolmetsik kass või lendas mööda sarlakpunane kardinal nagu saadik mõnest kaunimast maailmast. Paksust langenud lehtede kihist kasvas välja lopsakaid seeni, mis algul peaaegu silmnähtavalt paisusid ja siis järsku väikesteks tumedate tükikeste kuhilateks pudenesid. Need valged, roosad ja violetsed kuplid ja lehtrid, kollased ja pruunid mügerikud ja nutid näisid selles niiskes, virvendavas kuumuses eksootiliste mereloomadena, uue veeuputuse esimeste ennustajatena. Madli silmitses neid kõiki altkulmu ja väikese vastikustundega, sest ta oli veendunud et need kõik olid mürgised. (lk 43-44)
Miss Scott oli oma järjekordse monoloogi lõpetanud, mis oli sujunud kiretult ja ühetooniliselt nagu tavaliselt, justkui jutustaks ta ümber mõnd ammu loetud romaani, oli tooliltki tõusnud ja mõne sammu ukse poole astunud, huultelt pudenemas viimased konventsionaalsed laused — tänu kohvi eest ja vabandus tülitamise pärast, kui ta väike, kulunud sitskleidis kogu järsku tardus, nii et lausegi jäi lõpetamata. Ta pilk haakus hommikusse ajalehte, mille Madli rutuga oli visanud ukse kõrvale toolile, ning ta nägu kattus punaste laikudega. Lehe esimesel küljel oli üks neist suurtest fotodest, mille taolisi sattus viimasel ajal ikka sagedamini ajakirjandusse: pilt väikestest neegrilastest, kes tõsisena ja stoilistena pikkade politseinikkude kaitse all kooli sammusid läbi märatseva rahvahulga, mis kahel pool nende teed piiras. Preili silmad olid järsku ääreni täis õelust, ning Madlile näis, nagu paiskaksid need seda isegi tuppa laiali.

"Kui siin midagi sellist peaks juhtuma," sisistas Miss Scott, "siis loodan, et need neetud 'nigger'id' tükkideks kistakse... väikesteks tükkideks kistakse!"

Need jäid ta viimasteks sõnadeks, sest kohe selle järel tormas ta toast, eesuks prahvatas ta järel kinni, ning Madli seisis üksi keset elutuba. Ta põlved olid järsku väga nõrgad ja ta laskus raskelt tugitooli. (lk 44)

Villemile paistis algul, nagu oleks ta vägisi naeratada katsunud, sest ta nägu tõmbus imelikult kõveraks, kuid siis taipas ta, et naine hoopis pisaratega võitles. Ta laskus Madli kõrvale toolile, tõmbas ta oma sülelusse, ning viimaks tuli kogu lugu välja.

Ning ikka ja ikka kordas Madli nagu mõnd refrääni:

"Sa ei tea, kuidas ta välja nägi... ta nägu oli vihast viltu ja kõver... ta silmad olid täis õelust..."

Madli kramplikud nuuksed ei tahtnud ega tahtnud vaibuda. Villem silitas tal pikalt üle juuste, kaela ja käsivarte, kuid naine nuttis ja nuttis. Lõpuks hakkas Villemgi rääkima, poetades poolikuid lauseid Madli korduvate kaebuste vahele:

"Kallis Madli, ära ometi nuta... sa tead ju, Miss Scott on vaid kodukäija... ta on juba ammu surnud, ta on lihtsalt koll... sa tead ju, kallis hing, teda ei ole enam olemaski... usu mind, see kõik on juba möödas... see kõik on juba ammu otsustatud..." (lk 45)