Tubakas (Pratchett)

"Tubakas" (inglise keeles "Snuff", ilmus 2011) on 39. teos inglise kirjaniku Terry Pratchetti Kettamaailma sarjas.

Tsitaadid teosest

Tsitaadid väljaandest: Terry Pratchett, "Tubakas". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2012.

Vimes pidi tunnistama, et ühes asjas on härjapõlvlaselapsukesed kahel jalal kõndivate liikide seas ainulaadsed - nad olid inetud nagu öö, lihtsalt väiksemad versioonid oma vanematest, kes polnud samuti kaugeltki piltilusad, isegi mitte kritseldusilusad. Vimes ütles endale, et nemad ei saa sinna ju midagi parata, et mingi käpardist jumal oli leidnud hulga ülejäänud tükke ja otsustanud, et maailm vajab olendit, kes näeb välja nagu hundi ja ahvi ristsugutis. See jumal andis neile ka religioosse dogma, mis kindlasti kuulus kõige kasutumate hulka isegi taevaliku idiootsuse mõõdupuu järgi. Härjapõlvlased nägid välja, nagu oleksid nad halvad, ning ilma Kutsuva Pimeduse vahendamiseta nad ka rääkisid niimoodi. Kui epheebe pähklid suudaksid karjuda, kui neid purustatakse, siis ütleksid kõik: "See ju meenutab härjapõlvlaste häält!" Ja paistis, et see naerev jumal, kes ei jäänud selle kõigega veel rahule, andis neile ilmselt kõige hullema kingituse - enesekriitilisuse, mille tõttu härjapõlvlased uskusid niivõrd kindlalt, et nad on kõndiv rämps ja neid ei anna kuidagi päästa, et nad ei leidnud endas isegi nii palju jõudu, et iseend ära koristada. (lk 144)

"Oh pagan! Ma astusin millegi peale... sisse," parandas Feeney. "Paistab, et teie näete siin palju paremini kui mina, härra komandör."

[Vimes:] "See tuleb karsketest eluviisidest, poiss, porgandite söömisest ja muust säärasest." (lk 144)

[Preili Beedle:] "Muide, ametlikult olen ma proua Beedle. Minu abikaasa hukkus Klatšia sõjas. Ma võtsin enda tiitliks uuesti "preili", sest, noh, see on kirjanikule kohasem, pealegi ei olnud mul "proua" nimetusega kuigi palju aega harjuda."

"Tunnen kaasa, preili. Oleksin ma seda teadnud, ei oleks ma nii kergemeelselt kõnelenud," lausus Vimes.

Preili Beedle naeratas kergelt. "Ärge muretsege, vahel on kergemeelsus just see, mida vaja." Väike härjapõlvlane õpetaja kõrval küsis: "Kergemeelne? Kas see tähendab, et meel on kerge?"

"Seene Pisarad on minu parim õpilane. Sa oled imeline tüdruk, Seene Pisarad."

"Imeline on hea," lausus härjapõlvlasetüdruk, nagu maitseks seda sõna. "Õrn on hea, seen on hea. Pisarad on pehmed. Mina olen Seene Pisarad, see on nüüd öeldud." (lk 145)

See oli kummaline kõne: tüdruk rääkis, nagu võtaks sõnad riiulilt ja asetaks nad piinliku hoolega oma kohale tagasi kohe, kui on nad välja öelnud. Tema sõnad kõlasid väga tõsiselt ja tulid suust, mis asetses kummalises, lamedas, kahvatus näos. Mingis mõttes oli Seene Pisarad oma keha ümber mässitud põllega kena, kuigi otseselt mitte ilus, ja Vimes mõistatas, kui vana tüdruk on. Kolmteist? Võib-olla neliteist? Ja Vimes mõistatas ka, kas kõik härjapõlvlased näeksid nii kenad välja, kui saaksid kusagilt korralikud riided ja võtaksid oma jubedate juustega midagi ette. Tüdruku juuksed olid pikad, palmitsetud ja puhasvalged. Hämmastaval kombel meenutas ta siin koopas mingit habrast portselaneset. (lk 148)

[Preili Beedle härjapõlvlastest:] "Kas te teate, et neil on värvide jaoks ainult viis nimetust? Isegi trollidel on neid umbes kuuskümmend - ja veel palju rohkem, kui nad leiavad mõne müügimehe, kes värve müütab! Kas see tähendab, et härjapõlvlased on rumalad? Ei, neil on tohutu hulk nimesid, mida isegi luuletajad pole suutnud välja mõelda, need tähendavad näiteks värvide liikumist ja muutumist, varjundite kokkusulamist. Nad kasutavad ühtainust sõna kõige keerulisemate tunnete jaoks: mina tean selliseid sõnu vist umbes kakssada ja ma olen kindel, et neid on palju rohkem! Kõik see, mis teie arvates on mühatused ja urin ja lõrin, kannab tegelikult tohutut hulka informatsiooni!" (lk 149)

[Vimes:] "Kas sa isand Vetinarist oled kuulnud, Feeney? Ma ei saa öelda, et ta mulle meeldiks, aga vahel on ta täpselt see, mida vaja. No nii, ükskord oli linnas väike möll, nagu öeldakse, ja tuli välja, et ühel mehel oli koer, poolsurnud peni, nagu pealtnägijad kinnitasid. Ja see mees tahtis, et koer ei sikutaks oma rihma, ja kui koer tema peale urises, haaras mees lihuniku leti pealt kirve, paiskas koera maha ja raius tal tagajalad otsast, lihtsalt niisamuti. Kindlasti ütleksid paljud: "Tõesti kole, aga see oli ju tema koer" ja nii edasi, aga isand Vetinari kutsus mu enda juurde ja ütles: "Inimest, kes teeb koeraga niimoodi, peaks seaduse silm väga teraselt jälgima. Otsige tema maja otsekohe läbi." Nädal aega hiljem poodi see mees üles, mitte selle pärast, mida ta koeraga tegi, vaid selle pärast, mis me tema keldrist leidsime. Tema keldrist jutustamisega ei hakka ma sinu mõtteid koormama. Ja Vetinari, susi teda söögu, pääses jälle puhtalt, sest tal oli õigus: kus on väikesed kuriteod, seal pole ka suured kuriteod kaugel." (lk 151)

[Vimes:] "Ma muutun tõredaks, kui mulle tundub, et mingi kuritegu jääb lahendamata. Lahendamata kuritegu pole loomulik." (lk 153-154)

Jälle pidi proua Upshoti pisipoiss pistma rinda tundmatu ja hirmutava filosoofiaga ning lõpuks tuli ta lagedale avaldusega: "Noh, härra komandör, ma olen üsna kindel, et lehmad on head emad, aga vasikas on ju kokkuvõttes lihtsalt nelja jalaga loomaliha, kas pole?"

[Vimes:] "Võimalik, aga mida sa teeksid, kui vasikas astuks sinu juurde ja ütleks: "Tere, minu nimi on Seene Pisarad"?"

Jälle tõmbus Feeney nägu uudsest mõttepingutusest krimpsu. "Ma jätaksin vist liha puutumata ja sööksin ainult salatit, härra komandör." (lk 154)

[Vimes:] "Sa olid keerulises olukorras, poiss, ja ma ütlen sulle midagi: mina olen ka. Seda nimetatakse võmmieluks. Just sellepärast mulle meeldibki, kui pahad jooksu pistavad. See teeb kõik nii lihtsaks. Nemad jooksevad ja mina ajan taga. Ma ei tea, äkki see on metafüüsiline või midagi sellist." (lk 154)

Noor Sam istus talliõuel heinapalli otsas ja vaatas, kuidas hobuseid sisse tuuakse. Ta jooksis isa juurde, ise väga rahulolev, ja küsis: "Issi, sa kanu tead?"

Vimes tõstis poja üles ja vastas: "Jah, Sam, ma olen neist kuulnud."

Noor Sam vingerdas isa haardest välja, nagu oleks süllevõtmine ja keerutamine ühe asjaliku skatoloogi jaoks sobimatu, ja tegi pühaliktõsise näo. "Kas sa tead, issi, et kui kana teeb kakat, on selle peal valge osa, mis on piss? Vahel on see nagu glasuur kukli peal, issi!"

"Aitäh, et mind sellest informeerisid," ütles Vimes. "Järgmine kord, kui ma kuklit söön, tuleb see mul kindlasti meelde." (lk 154-155)

[Willikins:] "Köögis käib rahvas kogu aeg edasi-tagasi, härra hertsog, ja kuulujutud on teenijate ukse taga omamoodi valuuta." (lk 155)

Willikins tegi hukkamõistva häälitsuse. "Võmmid ei tohi sentimentaalseks muutuda, see mõjutab adekvaatsust. Te ise ütlesite nii. Kui leiad ennast mingist kuradi jäledast koduvägivalla toimumiskohast, siis tundub, et kui sa kellegi vaeseomaks peksad, läheb paremaks, aga kust sa aru saad, millal lõpetada? Nii te ise ütlesite. Te ütlesite, et kakluse käigus mõnele kaagile vastu pead virutada on üks asi, aga kui ta on käeraudades, pole see õige." (lk 156)

Willikins läks paar astet ülespoole, siis aga peatus, vaatas Vimesile otsa ja ütles: "Vaadake seda selle nurga alt, härra hertsog: kui te aja korraks maha võtate, ei muutu süüdlased vähem süüdlaseks ega surnud vähem surnuks, aga kõrgeauline leedi ei ürita teil riidepuuga pead maha võtta." (lk 157)

Vimes kraapis saapad maalähedusest puhtaks ja suundus häärberi peamisse vannituppa.

Muidugi oli majas vannitube enam kui küllalt, tõenäoliselt rohkem kui linna enamikel tänavatel terve tänava peale kokku - seal hoolitses vastavalt valikule või vajadusele ihupuhtuse eest plekkvann, pesukauss ja veekann või üldse mitte miski... aga see vannituba oli ehitatud Hullu Jack Ramkini kavandi järgi ja meenutas Nähtamatu Ülikooli kuulsat vannituba, kuigi kui sealse vannitoa oleks kavandanud Hull Jack, siis oleks ülikooli kutsutud Nilbeks Ülikooliks, kuna Hull Jack tundis tervet (aga võib-olla ka ebatervet) huvi naiste vastu ning tema vannitoas paistis see välja, ja kuidas veel, jumalate eest! Muidugi oli valgest marmorist kaunitaridele lisatud väärikust urnide, marmorist viinamarjakobarate ja alati populaarsete gaasriideribadega, mis olid õnnekombel maandunud täpselt õigesse kohta, et vältida kunsti muutumist pornograafiaks. Lisaks oli see väga tõenäoliselt ainus vannituba, kus kraanidele oli märgitud "soe", "külm" ja "brändi".

Ja siis olid seal seinamaalingud, sellised seinamaalingud, et kui sa olid vastuvõtliku meelega meesterahvas, oli õnn, et külmaveekraan oli olemas, kuna - detailidesse laskumata - seal oli detaile suurel hulgal ja naised olid tõepoolest alles probleemide algus. Vannitoas leidus nimelt ka marmorist härrasmehi, täiesti ilmeksimatult just nimelt mehi, kuigi mõnel neist olid kitsejalad. Oli hämmastav, et vesi vannis iseenesest keema ei hakanud. Vimes küsis kunagi Sybililt selle kohta ja Sybil ütles, et vannituba on häärberi oluline osa ning seda külastavad tihti härrasmeestest kunstikogujad, et seda uurida. Vimes märkis, et seda usub ta täiesti, igatahes. Sybil vastas, et pole vaja sellist hääletooni kasutada, kuna ta on ka ise aeg-ajalt selles vannitoas kümmelnud, juba kaheteistaastasest peale, ja see ei teinud midagi halba. See aitas hilisemas elus üllatusi ära hoida. (lk 157-158)

Ja nüüd lamas Vimes luksuslikus vannis, peas tunne, nagu üritaks aju kõiki oma tükke kokku panna. Ta tajus ainult ähmaselt, et vannitoa uks avanes, ja kuulis Sybilit ütlemas: "Ma panin noore Sami voodisse, ta magab sügavalt, kuigi ma ei kujuta ette, mida ta unes võiks näha."

Siis vajus Vimes jälle sooja auruse atmosfääri sisse ja kuulis imevaikselt mahalangeva riide kahinat. Leedi Sybil poetas end tema kõrvale. Vesi tõusis ja vastavalt sedasorti asjade füüsikale tõusis ka Vimesi tuju. (lk 158)

Mõni tund hiljem, olles peaaegu uppumas tohutu voodi patjadesse ja hõljudes teadvusetuse piiril soojas roosas udus, oli Vimes kindel, et kuulis omaenda häält sosistamas. Ja see hääl ütles: "Mõtle, mis ei sobi pilti. Mõtle, miks hulgub kena peen daam härjapõlvlaste koobastes, nagu see oleks täiesti loomulik." Vimes vastas oma häälele: "Noh, Sybilil on ju ka poole ajast raske turvavarustus seljas ja kiiver peas, sest talle meeldivad soodraakonid. Peenest klassist daamid kalduvad ikka millegi sellisega tegelema." (lk 158)

Triivides vaikselt õudusunenäkku, kus head ja pahad nii tihti ilma igasuguse hoiatuseta maske vahetavad, maadles Vimes unetusega, surus ta maha ja hoolitses, et see kaheksa tundi luku taga istuks. (lk 160)

Järgmisel hommikul kõndis Vimes käsikäes oma pojaga mõtlikult preili Beedle'i maja poole, teadmata, mida oodata. Kirjandusliku maailmaga oli tal vähe kokkupuudet olnud, kuna ta eelistas selgelt proosalist maailma, ja ta oli kuulnud, et kirjanikud ei tee terve päeva muud, kui joovad vahuveini, hommikumantel seljas.* (lk 160; *See on loomulikult täiesti tõsi.) (lk 160)

"Ja see on kindlasti noor Sam." Preili Beedle vaatas jälle otsa poisi isale ja lisas: "Lapsed on vahel nii kidakeelsed."

"Teate, et minul on palju kakat!" kuulutas noor Sam uhkelt. "Ma hoian seda moosipurkides ja kempsus on mul laboratoorium. Kas teil elevandikakat on? See teeb" - siinkohal tegi noor Sam pausi, et suuremat efekti saavutada - "matsti!"

Hetke oli preili Beedle'i näol kergelt tardunud ilme, mida võis tihti näha inimeste näol, kes noore Samiga esmakordselt kohtusid. Naine vaatas Vimesile otsa. "Kindlasti olete tema üle väga uhke."

Uhke isa vastas: "Igatahes on temaga väga raske sammu pidada, niipalju ma tean." (lk 161)

Preili Beedle juhatas nad tahapoole, tuppa, kus põhirolli mängis sitsiriie, ja viis noore Sami suure kirjutuslaua juurde. Ta tegi ühe sahtli lahti ja ulatas poisile millegi, mis paistis olevat suur raamat. "See on "Rõõm kõrvavaigust", autorikoopia, ja ma kirjutan sulle siia autogrammi, kui tahad."

Noor Sam võttis raamatu, nagu oleks see püha reliikvia, ja tema isa, kes muutus ajutiselt emmeks, küsis: "Mida hea laps ütleb?" Sellele vastas noor Sam särava naeratuse ja aitähiga ning lisas: "Palun ärge sodige selle sisse. Minul ei lubata raamatute sisse sodida." (lk 161)

Preili Beedle naeratas Vimesile ja kiirustas köögi suunas, jättes Vimesi tuppa, kus polnud vaadata eriti midagi peale raamaturiiulite, mida tuba oli täis, teiste üleliia täistopitud mööbliesemete, täissuuruses kontsertharfi ja öökullikujulise seinakella. Öökulli silmad kiikusid iga tiksatusega hüpnootiliselt ette-taha - oletatavasti niikaua, kuni inimene kas sooritab enesetapu või võtab lähedalasuva kamina kõrvalt roobi ja kolgib seda neetud asjandust, kuni selle vedrud katkevad. (lk 161-162)

Noor Sam tegi aga seda, et marssis läbi toa, jäi härjapõlvlasetüdruku ette seisma ja teatas: "Ma tean kakast väga palju. See on väga huvitav!"

Seene Pisarad otsis palavikuliselt pilguga preili Beedle'it, noor Sam aga, tundes end täiesti vabalt, alustas lühikese ettekandega lambakaka teemal. Vastuseks küsis tüdruk, asetades sõnad järjekorda nagu väikesed kõlksuvad tellised: "Milleks... see... kaka... on?"

Noor Sam kortsutas kulmu, nagu oleks keegi tema elutöö kahtluse alla seadnud. Siis tõstis ta rõõmsalt pilgu ja ütles: "Ilma kakata läheksid kõik põmaki lõhki!" Nüüd jäi ta rahulolust särades seisma, elu mõte oli täielikult selgeks saanud. (lk 162)

Siis ütles noor Sam: "Ma tahaksin, et minul oleks ka sellised suured käed. Mis su nimi on?"

Tüdruk vastas Vimesile juba tuttavaks saanud jõnkslikul viisil: "Mina olen Seene Pisarad."

Otsekohe võttis noor Sam tüdrukul ümbert kinni, niipalju kui see võimalik oli, ja hüüdis: "Seened ei tohiks nutta!"

Ilmet, millega härjapõlvlasetüdruk Vimesi vaatas, oli Vimes juba palju kordi näinud nende nägudel, kellele said osaks noore Sami kallistused: seal oli segu üllatusest ja millestki, mida parema sõna puudumisel tuli nimetada kimbatuseks. (lk 162-163)

Sel hetkel jõudis preili Beedle köögist tagasi, käes taldrik, mille ta ulatas Seene Pisaratele. "Palun ole nii kena ja paku külalistele, kallis tüdruk."

Seene Pisarad võttis taldriku, lükkas selle nagu prooviks Vimesi poole ja ütles midagi, mis meenutas poole tosina kookospähkli veeremist trepist alla, kuid mille sisse olid mingil moel poetatud ka sõnad "teie" ja "sööma" ja "mina tegema". Tema ilme tundus anuv, nagu üritaks ta Vimesile midagi selgeks teha.

Vimes vaatas tüdrukule natuke aega otsa ja mõtles: Aga enne ma sain ju aru. Igatahes tasub proovida. Ta pani silmad kinni - pisut kõhedusttekitav ülesanne, kui sinu ees on pikk nägu, millel on selline lõug. Silmad kindlalt kinni ja üks käsi silmade peal, et ainuski valguseraas ligi ei pääseks, lausus Vimes: "Kas sa ütleksid seda veel korra, noor... preili?" Ja oma pea pimeduses kuulis ta üsna selgelt: "Ma valmistasin täna küpsiseid, härra korra-valv-uur. Ma pesin käsi," lisas tüdruk pabistades. "Küpsised on puhtad ja maitsvad. Seda ma ütlesin ja see on täpne asi." (lk 163)

Härjapõlvlase tehtud küpsised, mõtles Vimes, avas silmad, võttis taldrikult mügarliku, kuid isuäratava küpsise, pani siis silmad jälle kinni ja küsis: "Miks seen nutab?"

Pimeduses kuulis Vimes, kuidas härjapõlvlasetüdruk ahhetas ja ütles siis: "Ta nutab, et tuleks palju seeni juurde. See on kindel." (lk 163)

"Päkapikud räägivad, et teie sees on pimedus, komandör, aga te hoiate seda puuris. See olevat kingitus Koomi orust."

Vimes pilgutas valguse pärast silmi. "Päkapikkude ebausk härjapõlvlaste koopas? Kas te teate päkapikkudest palju?"

"Üsna palju," vastas preili Beedle, "kuid härjapõlvlastest tean ma palju rohkem ja nemad usuvad Kutsuvasse Pimedusse, täpselt nagu päkapikudki: nad on ju mõlemad ikkagi koopaasukad ja Kutsuv Pimedus on päriselt olemas. Ta pole ainult teie peas, komandör - mida te ka ei kuuleks, ka mina kuulen seda vahel. Heldene aeg, teie peaksite ometi üliusu ära tundma, kui see on teid haaranud? Üliusk on ebausu vastand: see on reaalne isegi siis, kui sellesse ei usuta. Minu ema õpetas seda mulle, tema oli härjapõlvlane." (lk 164)

"Hea küll, võib-olla te lubate mulle natuke teatraalsust ja ilustamist, et mulje tugevam oleks? Tegelikult leidsid Uberwaldi härjapõlvlased minu ema, kui ta oli kolmeaastane, ja kasvatasid ta üles. Kuni umbes üheteistaastaseks saamiseni - ja ma ütlen "umbes", sest ta ei teadnud täpselt, kui palju aega möödus - mõtles ja tegutses ta praktiliselt nagu härjapõlvlane ning hakkas rääkima ka nende keelt, mida on hullumeelselt raske õppida, kui sa pole sellega üles kasvanud. Ta sõi koos härjapõlvlastega, tal oli seenekasvanduses oma lapike ja teda hinnati härjapõlvlaste seas väga selle eest, kuidas ta rotikasvanduse eest hoolitses. Ta ütles kunagi, et kuni minu isaga kohtumiseni olid kõik tema ilusaimad mälestused pärit neist aastatest härjapõlvlaste koopas."

Preili Beedle segas kohvi ja jätkas: "Ta rääkis mulle ka oma kõige hirmsamatest mälestustest, nendest, mis teda õudusunenägudes kummitasid ja mis nüüd, võiks öelda, kummitavad minu õudusunenägudes: ta rääkis päevast, mis tuli pärast seda, kui mõned läheduses elavad inimesed olid teada saanud, et maa all jookseb õelate, reetlike ja jõhkrate härjapõlvlaste - kes, nagu kõik teavad, söövad väikesi lapsi - seltsis ringi kuldsete juuste ja roosade põskedega inimtüdruk. Nojah, mu ema karjus ja võitles vastu, kui teda üritati ära viia, eriti kuna ümberringi tapeti neid, keda ta oli harjunud oma perekonnaks pidama." (lk 164-165)

[Preili Beedle:] "Ma ütlen, komandör, on tõsi, et kõige jubedamaid tegusid maailmas on korda saatnud inimesed, kes usuvad, usuvad siiralt, et nad teevad maailmale heateo, eriti kui asjaga on seotud ka mõni jumal." (lk 165)

Preili Beedle tõusis ja pühkis oma kleiti, nagu tahaks ta sellelt ajaloopudemeid eemaldada. Ja seistes seal sitsilises toas, kus oli harf, lausus ta: "Ma ei tea, kes need inimesed olid, kes härjapõlvlasi tapsid ja minu ema peksid, aga kui ma peaksin seda kunagi teada saama, notin ma nad hetkegi mõtlemata maha, sest head inimesed ei tohiks kunagi nii halvad olla. Headust näitab see, mida sa teed. Mitte see, mille eest sa palvetad." (lk 166)

Preili Beedle istus jälle toolile ja kummardus Vimesile lähemale. "Härjapõlvlastel on kõige keerulisem keel, mida võib ette kujutada, komandör. Iga sõna tähendus sõltub sõnadest enne ja pärast seda, kõnelejast, kuulajast, aastaajast, ilmast ja oi kui paljudest asjadest veel. Härjapõlvlastel on olemas ka midagi sellist, mida meie nimetaksime luuleks; nad kasutavad ja valitsevad tuld..." (lk 166)

Colonite pere oli läbi pika abielu õnnelikult vastu pidanud seetõttu, et seersant Colon ja tema naine puutusid teineteisega kokku nii vähe kui võimalik. See saavutati tänu graafikule, mille järgi seersant Colon käis tööl öövahetuses, tema naine aga päeval, ja vastupidi. Nad leppisid sellises asjakorralduses kokku, uskudes, et igasugune muu variant oleks rikkunud romantika. (lk 168, joonealune märkus)

Sellest, et kabinetti kasutas nüüd kapten Porgand, sai aru mitte ainult selle järgi, et kapten Porgand istus kabinetis laua taga, kuigi see oli selge vihje, vaid ka selle järgi, et paberitöö oli ära tehtud ja paberid virna pandud - see avaldas alati muljet inspektor A. E. Pessimalile, mehikesele, kellel oli lõvi süda, kassipoja jõud ning sellise inimese nägu, meelelaad ja üldine olek, kelle kohta ka kõige paadunum arveametnik ütleks: "No vaadake teda! Kas ta teie meelest ei näe välja nagu tüüpiline arveametnik?"

Kuid see ei teinud A. E. Pessimali lõvisüdamele muret. Tema oli Vahtkonna salarelv. Terves linnas ei olnud ainsatki raamatupidajat, kes oleks soovinud A. E. Pessimali visiiti, välja arvatud muidugi need raamatupidajad, kes olid täiesti süütud - kuigi selle võimaluse võis tavaliselt välistada, sest härra ja proua Pessimali pisipoiss oskas vea jälgi ajades jõuda läbi kõigi arveraamatute keldrisse välja, kuhu olid peidetud päris arveraamatud. Ja ainus, mida inspektor A. E. Pessimal oma geniaalsuse eest tahtis, oli piinliku hoolega välja arvutatud palk ja iga natukese aja tagant võimalus minna päris politseinikuga tänavale, vibutada nuia ja põrnitseda trolle. (lk 168-169)

Häda oli selles, et Porgandil oli sõbralik, aus ja aval nägu, nii et sa tahtsid talle kõigest rääkida. Abiks polnud ka see, et seersant Pisipepu oli kaptenisse kergelt armunud, kuigi viimane oli selgelt ja kindlalt juba võetud - aga ta oli ka päkapikk... nojah, vähemalt ametlikult, ja unistused tulevad ilma küsimata. (lk 169)

Rangelt võttes on iga päkapiku sugu saladus, mida teavad ainult tema ise ja tema ema - aga võib ka olla, et isa -, kuni nad otsustavad sellest veel kellelegi rääkida. Tavaliselt aga võib päkapikkude soost aru saada, kui neid hoolega jälgida ja panna tähele, millised neist joovad šerrit või kerget valget veini. Päkapikust politseinike puhul ei ole sellest aga kahjuks alati abi, sest nagu kõik politseinikud universumis, nii joovad ka nemad kõike, mis on piisavalt kange, et aidata neil unustada, mida nad päeval nägema pidid. (lk 170, joonealune märkus)

Päkapikkude pärimuste kohaselt kirjutas universumi Tak, kes kirjutas ka pärimused. Päkapikkudele on kõik kirjapandu püha. (lk 170, joonealune märkus)

[Seersant Pisipepu:] "Ma kuulsin kunagi ühte juttu ja see on uskumatu, aga vahel söövad härjapõlvlased oma lapsi, õigemini siis ema sööb ära oma lapse, oma vastsündinud lapse, kui valitseb nälg. Kas teie meelest see pole uskumatu?"

Porgandi suu vajus korraks lahti, kuid siis ütles vaikne hääl: "Jah, mina vist usuksin, seersant, andke andeks."

A. E. Pessimal vaatas trotslikult Lõbusa ja Porgandi jahmunud ilmet ning üritas selja natuke rohkem sirgu ajada. "Siin on küsimus ju loogikas, saate aru? Toitu ei ole? Aga ema võib ellu jääda, kui oma lapse nii-öelda uuesti endasse võtab, sest kui toit on otsas, sureks laps varsti niikuinii. Tegelikult on laps surnud juba sel hetkel, kui selline dilemma tekib. Ema, vastupidi, võib last ära süües piisavalt kaua elus püsida, et leitaks toitu, mis saab ka temale kättesaadavaks, ja ajajooksul uue lapse ilmale tuua."

"Tead, see on väga arveametniku moodi öeldud!" pahvatas Lõbus.

A. E. Pessimal jäi rahulikuks. "Tänan, seersant Pisipepu, ma võtan seda komplimendina, kuna loogika on laitmatu. Seda tuntakse vajaduse kohutava loogika nime all. Ellujäämist ohustavate olukordade loogika on mulle väga hästi tuttav."

Tool kriuksatas - kapten Porgand kummardus jälle üle laua. "Ärge pange pahaks, inspektor Pessimal, aga kas ma tohiksin uurida, millised ellujäämist ohustavad olukorrad võivad topeltraamatupidamise juures tekkida?"

A. E. Pessimal ohkas. "Rahandusaasta lõpu poole võib asi päris ohtlikuks minna, kapten. Kuid ma saan aru, mida te silmas peate, ja kinnitan teile, et ma olen lugenud iga viimast kui selleteemalist memuaarideraamatut, käsiraamatut, päevikut ja pudelisse pandud teadet - selle all mõtlen ma muidugi pudelist võetud teadet -, mis on praegu kättesaadavad, ja uskuge mind, te oleksite hämmastunud, kui kuuleksite, milliseid hirmsaid otsuseid inimeste grupid vahel langetama peavad, et vähemalt mõned, kui mitte kõik, ellu jääksid. Klassikaliseks näiteks on laevahukust pääsenud meremehed, kes triivivad paadiga ookeanil, kusjuures päästmisvõimalus on imeväike. Tavaliselt on kombeks süüa üksteise jalgu, aga varem või hiljem kuivab koibadevaru kokku, kui ma tohin nii väljenduda. Seejärel tekib küsimus, kes peab surema, et teised ellu jääda saaksid. See on hirmus matemaatika, kapten." Alles nüüd A. E. Pessimal punastas. "Andke andeks. Ma tean, et ma olen väike, nõrk mees, aga ma olen kokku pannud suure raamatukogu: ma unistan ohtlikest kohtadest."

"Vahest te peaksite tegema jalutuskäigu läbi Surmavarjude, inspektor," tähendas Porgand. "Siis ei peaks te unistama. Jätka palun, Lõbus."

Lõbus Pisipepu kehitas õlgu. "Aga omaenda lapse ärasöömine on ju ometi halb, või kuidas?"

"Teate, seersant," vastas A. E. Pessimal, "ma olen selliste asjade kohta lugenud ja kui mõelda võimalikele lõpptulemuse variantidele, milleks on kas nii ema kui lapse surm või lapse surm, kuid ema võimalik ellujäämine, siis peab järelduseks olema, et ema otsus on õige. Oma raamatus "Usside pidu" mainib kolonel F. J. Massingham härjapõlvlastega seoses just seda seika: härjapõlvlaste maailmavaate kohaselt läheb ärasöödud laps, kes tuli ju loomulikult välja ema seest, lihtsalt tagasi sinna, kust ta tuli, ja sünnib loodetavasti uuesti mingil ajal tulevikus, kui olud on soodsamad, nii et tegelikult on kõik korras. Võib ju arvata, et see vaatenurk ei kannata lähemat uurimist, aga kui sa oled silmitsi hirmsa matemaatikaga, muutub maailm hoopis teistsuguseks."

Kabinetti laskus vaikus, kõik mõtlesid kuuldu üle.

Porgand ütles: "Sa ju tead, kuidas tänavakakluse ajal on, Lõbus. Vahel läheb asi tuliseks ja sa tead, et keegi peab surema, sina või nemad - see ongi see matemaatika." (lk 170-171)

"Võib-olla te mäletate, et isand Vetinari oli nii lahke ja palus mul aidata Harry Kuninga aastakasumi kontrollimisel, et ma vaataksin üle tema tulud, kuna kõik teised maksuametnikud kartsid jalga härra Kuninga valdustesse tõsta. Mina ei kartnud, härra kapten," lisas A. E. Pessimal uhkelt, "sest mind kaitseb politseiniku ametimärk ja seaduse vääramatu võim. Maksuametniku võib Harry Kuningas välja visata, aga ta on piisavalt arukas, et komandör Vimesi mehega seda mitte üritada, igatahes!" A. E. Pessimali näo säraga oleks võinud valgustada tervet linna, ta üritas oma rinda, mis oli peamiselt lohkus, kummi ajada.

Tema rind paisus veelgi enam, kui Porgand ütles: "Väga tubli, inspektor. Te olete karm mees suitseva arvelauaga." (lk 172)

Vahel peab inimene endale otsa vaatama ja siis pilgu ära keerama. (lk 174)

Naised olid nüüd äratanud noore Sami tähelepanu, kelle rõõmus vastumeelsus ükskõik millest heituda oli selgelt võitnud tüdrukute südamed, ja selle tulemusel oli ta täpselt seal, kus tema arvates oligi tema koht, nimelt tähelepanu keskmes. See oli eriline anne. (lk 175)

Vahel pole maailmal korravalvureid vaja, sest tegelikult oleks vaja kedagi asjatundlikku, kes maailma välja lülitaks ja siis kõik uuesti tööle paneks, et seekord kõik õigesti tehtud saaks... (lk 177)

Vimes oskas väljendada täielikku juhmiilmelist mõistmatust täpselt sama hästi kui iga teinegi võmm, kes eales maailma sündinud. Tema ilme kiirgas teadmatust nagu prožektor, kuid sellest polnud midagi, sest preili Beedle oli valmis hakkama teadmiste allikaks. (lk 177)

[Vimes:] "No kuule, Jiminy, mina olen võmm ja sina oled võmm. Sa oled ikka veel võmm, ükskõik mida sa ka ei ütleks - see mürk ei lähe inimesest iialgi välja." (lk 181)

Jiminy igatahes reageeris, kui anumat nägi, kuigi enda arvates ta tõenäoliselt ei reageerinud. On väike vahe, kas inimene varjab oma reaktsiooni või näitab, et varjab oma reaktsiooni. (lk 182)

Sunnitud lõbususega vastas Jiminy, hääl võist ja suhkrust nõretamas: "Keegi pole saanud öelda, et konstaabel Jiminy ei mõista, kustpoolt tuuled puhuvad, ja kuna te olite nii lahke ja külastasite minu tagasihoidlikku asutust, siis võin ma vist võtta seisukoha, et tuuled hakkavad puhuma Vimesi poolt."

Vimes lükkas keldri luugi lahti, et lahkuda, ja ütles: "Oh, mina usun sedasama, härra Jiminy, mina usun sedasama, ja kui tuulelipp peaks kunagi otsustama, et tuul puhub teiselt poolt, hammustan ma tuulelipu kukel pea otsast, kurat võtaks!" (lk 183-184)

Samuel Vimesil oli alati piinlik, kui tsiviilisikud üritasid temaga rääkida keeles, mida nad ise pidasid "politseinike keeleks". Kui mõtlema hakata, siis ei meeldinud Vimesile sugugi neid tsiviilisikuteks nimetada. Kes on politseinik, kui mitte mundri ja ametimärgiga tsiviilisik? Aga viimasel ajal oli korravalvuritel kombeks nimetada niimoodi kõiki, kes ei olnud politseinikud. See oli ohtlik harjumus: kui politseinik pole enam tsiviilisik, siis saab ta olla ainult sõdur. (lk 184-185)

Siis aga, sirutudes läbi Vimesi maailma nagu helidest vikerkaar, tuli muusika, mis voolas välja preili Beedle'i maja avatud aknast. Vimes jäi kuulama, suu lahti, ja unustas jutuajamise täiesti.

Kõrgeauline Ankhi hertsog, komandör Samuel Vimes ei olnud inimene, kes oleks innukalt külastanud klassikalise muusika ettekandeid või üldse kuulanud muusikat, mida ei saa koduteel vilistada. Kuid nähtavasti käis suure nina eluga kaasas nõue käia ooperi- ja balletiteatris ning nii paljudel muusikalistel üritustel, kui paljudele Sybil teda ainult vedada jõudis. Õnneks on sellistes kohtades tavaliselt olemas loož ja Sybil, kes oli Vimesi etendusele vedanud, ei vedanud teda pärast targu teadvusele. Kuid midagi imbus ikkagi läbi ja sellest piisas, et Vimes saaks aru, et see, mida ta praegu kuulis, oli tõeline kõrgema klassi kraam: seda ei saanud ümiseda ja selle vahele ei karjunud keegi: "Juhuu ja tidlitompsti!" See oli puhas, ehtne muusika, helid tekitasid peaaegu soovi põlvili langeda ja lubada, et sinust saab parem inimene. (lk 185)

"See on ju harf, eks ole? Härjapõlvlane mängib harfi?"

Paistis, et preili Beedle'ile valmistab selline kärategemine piinlikkust. "Muidugi, miks ta ei peaks? Kummaline küll, aga tema suured kämblad sobivad selle pilli mängimiseks. Noodilugemise põhimõttest ta vist veel aru ei saa, ja harfi häälestamise juures pean ma teda aitama, aga mängib ta tõesti väga hästi. Taevas teab, kust ta selle muusika võtab..."

"Taevast?" pakkus Vimes [---]. (lk 185)

Tühi tõld seisis külateel. Nad ei olnud söandanud uksele koputada sel ajal, kui maja aknast voolas taevalik muusika. Sybil oli pisarates, kuid tõstis tihtipeale pilgu ja ütles: "Harfiga ei tohiks olla võimalik niimoodi mängida!" või midagi sellist. Isegi noor Sam oli nagu paigale naelutatud, ta seisis, suukene lahti, kui muusika maailma tulvas, täitis hetkeks kõik südamed joovastusega ja lunastas kõik patud - noore Sami puhul polnud see keeruline, õnnestus mingil osal Vimesi ajust mõelda, aga tema isa kallal pidi muusika tõsist tööd tegema. Ja kui muusika lakkas, ütles noor Sam: "Veel!" ja tema vanemaid valdas sama tunne. (lk 187)

Ilmselt oli preili Beedle Seene Pisaraid hoiatanud: tüdruk istus harfi kõrval toolil, ülearu suured käed tagasihoidlikult põlle peal koos. Sõnatult läks noor Sam tema juurde ja kallistas tema jalga. Härjapõlvlasetüdruk paistis olevat paanika äärel, nii et Vimes ütles: "Ära karda, Sam tahab lihtsalt näidata, et armastab sind." Ja ta mõtles: ma ütlesin ühele härjapõlvlasele, et ta minu poega ei kardaks, sest ta armastab teda, ja maailm on pöördunud pahupidi ja kõik patud on andestatud, minu omad võib-olla välja arvatud. (lk 187)

Vimes lubas endale ka ühe haruldase sigari, sest, noh, mis mõtet on piljarditoal, mille lampide vahel ei keerle tubakasuits, mis muudab õhu nukralt siniseks, surnud lootuste ja kadunud võimaluste värvi? (lk 189)

[Willikins:] "Väga hästi tehtud, härra, ja nagu ma mõistan, on kõrgeauline leedi härjapõlvlaste olukorra pärast pisut tusane. Ma usun, et see on nii, kuna ma sattusin temaga enne koridoris kokku ja ta kasutas sõnavara, millist ma pole naisterahva suust kuulnud sellest ajast saadik, kui mu kallis ema siitilmast lahkus, olgu jumalad tema hingele armulised, kui nad peaksid selle üles leidma." (lk 189)

Vimes tõstis pilgu oma tuliselt joogilt. "Ma näen, et sa oled omal ajal palju mänginud, Willikins. Kas sa Vaagna-Williamsit juhtusid nägema? Williams oli mingis mõttes väga tõsiusklik, ta elas Kana Ja Tibude Õues oma õdede juures, mängis piljardit paremini kui keegi teine enne ja pärast teda, keda ma näinud olen. Ma võin vanduda, et ta oskas panna kuuli üle laua hüppama, mööda laua serva veerema ja tagasi laua peale kukkuma, täpselt selles kohas, kus tal vaja oli, ja ilusti auku kukkuma." Vimes mühatas mõnust ja jätkas: "Muidugi ütlesid kõik, et see on sohk, aga tema lihtsalt seisis, vagur ja süütu nagu talleke, ja korrutas: "Kuul kukkus nii." Tõtt-öelda ei antud talle peksa ainult sellepärast, et tema mängu vaadata oli tõeliselt hariv. Kord ajas ta kuuli auku nii, et see põrkas tagasi lambikuplilt ja õllekannult. Aga nagu tema ütles, kuul lihtsalt kukkus nii." Vimes lõdvestus ja lisas: "Häda on muidugi selles, et päriselus on reeglid karmimad."

"Just nimelt, komandör," nõustus Willikins. "Seal, kus mina mängisin, oli ainsaks reegliks, et pärast vastasele piljardikepiga vastu pead virutamist pidid sa suutma väga kiiresti joosta." (lk 189-190)

[Vimes:] "Me läheme Küünekisu külla. See on siit umbes kakskümmend miili ülesvoolu."

Willikins noogutas. "Täpselt nii, härra, kunagi elas seal Küünekisu suguvõsa, sealhulgas ka kõige tuntum nende seast, lord Justice Küünekisk, kes on kuulus selle poolest, et teatas, et pole kunagi võtnud arvesse ühegi süüaluse sõnu, kes kinnitas oma süütust, kuna "kurjategijad valetavad alati". Ühtlasi oli lord Küünekisk õnneliku kokkusattumuse tõttu Nöörivalmistajate ja Köiepunujate Heatahtliku Ühenduse Auväärne Eesistuja. Kui vähegi õnne on, ei näe me temasuguseid enam kunagi." (lk 190)

[Willikins:] "[K]ui kuul on kukkunud, mis tähtsust sel enam on, kas mäng oli aus või mitte?" (lk 190)

Kivid krobisesid vastu tõlla põhja, läks omajagu aega, enne kui Feeney Upshot sai oma mõtteid rahuldavalt kogutud. Ta ütles: "Noh, komandör Vimes, mina mõtlesin: see härra Stoner on enam-vähem nagu suur nina, ja komandör Vimes on samuti suur nina, ainult et komandör Vimes on hertsog, järelikult väga suur nina, ja kui inimene jääb kahe suure nina vahele, siis oleks vist targem valida kõige suurem nina ja jääda tema poolele." Ta kuulis Vimesi mühatust ja jätkas: "Ja siis, härra komandör, mõtlesin ma, et noh, ma käisin ise seal, nägin seda vaest tüdrukut ja mida temaga oli tehtud, ja mulle meenus, et see Stoner üritas mind lolliks teha ja panna teid vahistama, härra komandör, ja siis mõtlesin ma härjapõlvlastele ja ma mõtlesin, et noh, nad on räpased ja haisevad, aga see vana härjapõlvlane nuttis ja loomad ei nuta, ja härjapõlvlased... noh, nad teevad asju, ilusaid asju, ja mis puutub searoka varastamisse ja muidu räpasesse olemisse, siis siinkandis pole vähimatki puudust ka inimestest, kes selles osas väga silma paistavad — mul oleks teile nii mõnigi lugu rääkida —, ja siis ma mõtlesin veel ja ma mõtlesin, et noh, härra Stoner... ma mõtlesin, et ilmselt ta eksis."

Kostis mürin — tõld sõitis üle silla — ja seejärel taastus rataste kolin kinnisõidetud kruusal. Feeney küsis murelikult: "Ega ma midagi pahasti ei öelnud, härra komandör?" Ta jäi pabistades ootama. Ja siis vastas Vimesi hääl, mis seekord kõlas üsna eemalolevalt: "Kas te teate, kuidas teie väikest kõnet nimetatakse, härra Feeney?"

"Ei tea, härra komandör, ma lihtsalt ütlesin, mida ma arvan."

"Seda nimetatakse lunastuseks, härra Feeney. Pidage see meeles." (lk 193)

Mees ajas end rabinal jalule ja vaatas meeleheitlikult ringi.

"Muidugi, te võite jooksu pista, seda te võite tõesti teha," märkis Vimes jutukalt, "aga mõne arvates võib see vihjata, nagu te teaksite, et teil on mingi põhjus, miks jooksu pista. Mina isiklikult usun küll, et igaüks, kelle võmm kinni peab, peaks jooksma nagu kurivaim, olgu ta süütu või mitte, juba põhimõtte pärast. Pealegi on võmmid viimasel ajal nii paksuks läinud, et meil ongi vaja natuke liigutada. Aga pistke jooksu, loomulikult, härra Flutter, kui soovite, sest mina oskan samuti joosta, ja väga kiiresti." (lk 195)

Vimes vaatas Feeney poole. Mõne inimese kohta võib öelda, et ta on rahul nagu põrsas pori sees. Feeney kohta oleks võinud praegu öelda, et ta on rahul nagu põrsas poris, koer vorstipoes, kits heinakuhja otsas ja ennekõike politseinik kinninabitud suli kõrval - kõik kokku pandult. (lk 196)

"Jah," nõustus Vimes, "te olete süütu nagu kooripoiss, härra Flutter, ma saan aru, ja ma olen ise ka üsna usklik ja mulle meeldivad psalmid, eriti kui need sisaldavad kriminalistilist infot, aga kas te olete valmis vanduma, et Stratfordi nime all tuntud isik pussitas ülemöödunud ööl Ramkinite valdustes Timukamäel surnuks ühe härjapõlvlasetüdruku?"

Flutter tõstis sõrme. "Kas ma tohiksin öelda, et ma ütlesin Stratfordile, et ta asja sinnapaika jätaks, aga tema naeris; ja ma ei teadnud, et see on tüdruk... sest noh, mille järgi sa aru saad?"

Vimesi ilme oli tühi. "Ütle, Ted, mida sa oleksid teinud, kui sa oleksid teadnud? Ma ootan põnevusega."

Flutter lõi pilgu maha. "Noh, ma... noh, noh, see tähendab... tüdrukutega nii ei tehta... see tähendab, tüdrukutega ju mitte... sest noh, see pole õige, saate aru?"

Ja selline ohtlik tolvan on olemas peaaegu kõigis kohtades, mõtles Vimes. "On näha, et rüütellikkus pole veel surnud, härra Flutter." (lk 197)

Flutter oli ainult ühe sammu kaugusel tahtmatust kempsupausist, aga kuna ta oli sedasorti lollpea, kes auku, millesse ta kukkunud on, aina sügavamaks kaevab, siis õnnestus tal irvitada. (lk 197)

[Vimes:] "Ja nüüd, härra Flutter, lõpetan ma rääkimise ja kui ma olen lõpetanud, sooviksin ma, et teie esimesed sõnad oleksid - kuulake nüüd hoolega - "Ma tahan kuninga nimel oma kuriteokaaslase vastu tunnistada". Jah, ma tean, et meil pole enam kuningaid, aga keegi pole seaduseparandust sisse viinud. Te olete väike sitakäkk, aga ma olen vastumeelselt nõus uskuma, et teid tõmmati millegi sisse, mida te ei suutnud kontrollida ja mis oli hullem, kui te oleksite ettegi kujutanud. Hea uudis on teie jaoks see, et isand Vetinari võtab peaaegu kindlasti minu nõu kuulda ja te jääte elama." (lk 199-200)

"Noh, siin läheduses elab Dave, kes peab "Koera ja Mägra" kõrtsi," teadis Feeney.

"Ja tema on aus kodanik?" küsis Vimes.

"Kõrtsimehe aususe kohta võib igaüks ise arvata," vastas Feeney, "aga ta teab, kuidas asjad käivad, kui te mõistate, mida ma silmas pean." (lk 200)

Kõrtsmiku nägu lõi särama. Miskipärast mõjub teemantide ja tasu mainimine ühes lauses nägudele alati niimoodi. (lk 203)

Kuninga tunnistaja! See oli juba tulemus! Flutteril ei olnud pähegi tulnud vastu vaidlema hakata, Vimes oli näinud, milliseks tema ilme muutus, kui Kutsuva Pimeduse tunnistus talle ette kanti. Flutterile meenusid kõik üksikasjad ja Vimes märkas iga viimast kui võpatust ja värinat, mis üheskoos kinnitasid raudselt mehikese süüd. Kuninga tunnistaja! Igaüks valiks selle võimaluse, et päästa oma nahk, või ka selleks, et saada parem kong. Oma kuriteokaaslaste vastu tunnistamisega taheti päästa oma armetu elu - ja see võiski sinu elu päästa, kuid teatud hinnaga, ja selleks hinnaks oli ülespoomine, juhul kui sa peaksid valetama. See oli kindel reegel: kuninga tunnistajana valetamine oli valede vale. Sellega valetasid sa kohtunikule, valetasid kuningale, valetasid ühiskonnale, valetasid kogu maailmale ja nii tervitas lõbus timukas sind võllapuu juures, surus sul kätt, näitamaks, et keegi ei pea viha, varsti pärast seda aga tõmbas kangi, mis kukutas su välja maailmast, mille sa olid reetnud, ja see kukkumine... lõppes äkitselt. (lk 203)

Ja muidugi mängisid asja juures oma rolli trollinarkootikumid. Nende olemasolu ajas Flutteri nii pabinasse, et ta mõtles välja uusi jumalaid, kelle nimel vanduda, et tema ei teadnud asjast midagi. Vimes uskus teda. Flutteri teada oli tünnides ainult tubakas. Vana hea tubakas: tubakas pole midagi kahjulikku ja tubaka vedamine salakaubana... noh, see on tegelikult ju nagu mäng, kõik teavad seda. Maksudest kõrvalehiilimine on ju täiesti lubatud, selleks maksud ongi! Vimes mõtles: ma olen alati öelnud, et just nii see käib. Väikesed kuriteod sigitavad suuri. Kui sa väikestest kuritegudest muigega mööda vaatad, litsuvad suured kuriteod su varsti laiaks. (lk 203)

Kuid samas oli Vimes märganud, et Flutter kardab tõenäoliselt kõiki. Ja nii leidis Vimes oma südamest niipalju headust, et pakkuda talle mitte ainult lohutuseraasu, vaid tervet suurt lohutusevõileiba peekoniga. "Sa olid väga vägivaldse mehe seltskonnas, Ted. Sa mõtlesid, et teed lihtsalt ühel võmmil elu keeruliseks, aga korraga olid sa kaasosaline mõrvas ja segatud väga tõsiste, kõige hullemate trollinarkootikumide veosse, kuigi enese teadmata. Aga sa sattusid halba seltskonda, Ted, ja just nii ütlen ma ka kohtus."

Flutteri punetavatesse silmadesse ilmus lootus ja ta ütles: "Te olete väga lahke, härra." Ja oligi kõik. Ei mingit ärplemist, ei mingit kurtmist, ainult tänu halastuse eest, mida tuliselt loodeti. (lk 204)

Vimes kummardus Flutterile lähemale ja pakkus hämmeldunud mehele nuusktubakat. Flutter võttis suure näputäie ja tõmbas selle säärase jõuga ninna, et vältimatu aevastus üritas kõrvade kaudu välja pääseda. Vimes, kes ei teinud sellest ja õhku tekkinud pruunist hägust väljagi, naaldus jälle istme seljatoele ja lausus heatujuliselt: "Ma räägin linna vangla, Tanty valvuritega, nad on niikuinii mulle alati teene võlgu..." Ta vaatas Flutteri lootusrikast nägu ja mõtles: Tühja kah, ma ju tean, et neil on praegu üsna vähe ruumi. Flutteri-sugusel väiksel könnil pole seal mingit lootust, ükskõik mida ma ei teeks. Olgu siis pealegi. Ta jätkas: "Ei, härra Flutter, teate, mis me teeme: me saame teid Pseudopolise Hoovi vahtkonnamaja kongi panna, niipalju me saame ikka teha. Mis te sellest arvate? Omaette kongis võib küll üksildane tunne tulla, aga mõned peaksid üksiolekut õnnistuseks, eriti kui nad on veetnud viisteist minutit mõnes Tanty tiivas, pealegi on minu poisid üsna lobisemishimulised, kui neil midagi erilist teha pole. Lisaks on meil paremat sorti rotid, õled on puhtad ja me ei tatista vangide söögi sisse. Ja kui sa oled abivalmis ja inimesi öösel üleval ei hoia, elad sa seal nagu linnuke."

"Mina ei tee mingit tüli, komandör!" Need sõnad tulid üle Flutteri huulte kiiruga, komistades, nad soovisid palavikuliselt, et neid kuuldaks, ja kartsid ise meeletult vastupidist. (lk 204)

"Ausalt, härra komandör, see oli tõesti Stratfordi mõte. Ta ütles, et see on väike nali. Ja ma tean, mida te nüüd küsite, härra komandör - ma küsisin talt, kes selle kõige taga on, sest ma pabistasin natuke, kuna mina kasvatan peamiselt lihtsalt kalkuneid ja veeretan tünne, saate aru?" Flutter manas näole lihtsa, ausa tööinimese ilme. "Stratford ütles, et kui ta mulle räägib, peab ta mu tapma, ja mina ütlesin, mina ütlesin nii: "Tänan väga, härra Stratford, aga sellega ma ei hakka teile tüli tegema," ja hoidsin suu kinni, sest tal oli imelik pilk silmis." Flutter mõtles hetke ja lisas: "Tal on alati imelik pilk silmis." (lk 205)

Aga muidugi, kes räägiks midagi olulist sellisele tolvanile nagu Flutter? Ta polnud isegi sabarakk - sabarakutöö nõuab teatud määral taktikalist mõtlemist, kui seda õigesti teha - , aga sabarakud liiguvad ringi ja kui nad on Flutteri-taolise puupea juures, ei mõtle nad alati, mida räägivad. (lk 205)

Vimes märkas, et Flutter hoiab kätt kartlikult üleval, nagu koolipoiss, kes on pisut hirmul, et võib õpetajalt noomida saada.

"Mis on, Ted?" küsis Vimes väsinult.

Flutter laskis käe alla. "Kas mul oleks võimalik jumal leida?"

"Mida? Jumal leida?"

Flutter tundis piinlikkust, kuid kogus end mehiselt. "Noh, härra komandör, ma olen kuulnud, et mõned lähevad vangi ja leiavad sealt jumala, ja kui sa oled jumala leidnud, koheldakse sind paremini ja võib-olla lastakse varem välja, sest sa palvetad, ja ma mõtlesin, et kui ma olen Vahtkonnamajas, kas seal võiks olla võimalus, et mõni jumal on saadaval, kui te mõistate, kuhu ma sihin. Ma ei taha muidugi tüli teha."

"Noh, Ted, kui maailmas oleks vähegi õiglust, siis Tantys oleks kindlasti jumalaid omajagu, aga kui minul sinu asemel oleks valida võimaliku taevase vahelesegamise ja täiesti kindla kolme söögikorra vahel päevas, kusjuures söögi sisse pole sülitatud, ja sa tead, et suured mehekolakad ei norska sulle terve öö kõrva ja kui sa põlvili laskud, siis tõesti ainult palvetamiseks - siis ma ütleksin, et taevas võib oodata." (lk 206-207)

Nüüd oli päike juba kõrgel ja Willikins hoidis korralikku kiirust. Vimes märkas seda viimast tõsiasja. Tänav rääkis temaga, kuigi siin oli tegu lihtsalt laia teega. Vimes müksas Feeney ärkvele. "Me jõuame varsti koju, poiss, ja mina arvan, et me saame härra Flutteri sinu kenasse kartserisse paigutada, või kuidas?"

Flutter oli segaduses ja Vimes ütles: "Püha taevas, mees, ega sa ei arvanud ometi, et me kihutame ühe soojaga Ankh-Morporki välja? Ma pean saatma kellegi linna, et sealt tuleks omakorda keegi türmivankriga! Ära muretse, kartser on tugev ja mugav ja kivist, pealegi - ja mulle on mõista antud, et see on suur pluss - valmistab proua Upshot sulle ilmselt hõrgutavat Tang Sok Pek Pek Kutsi porgandite ja hernestega. Majakese firmaroog!" (lk 207)

Vimes pilgutas silmi. "Härra Feeney, kas on võimalik, et te ei tea, mis on paberid?"

Feeney oli täielikus segaduses. "Muidugi tean, härra komandör, aga tavaliselt kirjutan ma lihtsalt vangi nime oma märkmikku. Sest noh, ma ju tean, kes ta on, ja ma tean, kus ta on ja mida ta on teinud. Õigus jah, ja pärast seda, kui vana härra Parsley seda omal nahal tunda sai, teen ma kindlaks, ega vang ei ole allergiline mõne toiduaine suhtes, mida Bhangbhangduci köögis kasutatakse. Mul läks tookord kartseri puhtaks tegemiseks terve päev, sest toidu sees oli olnud imepisike tükk kulitilli." Vimesi ilmet nähes lisas ta: "See on väga armastatud maitsetaim." (lk 207-208)

Üks jõelaev ilmus nähtavale ja kaldale loksus väga väike mudase vee laine. Vimes astus sammu tagasi. Laev oli rataslaev, nagu paljud siinkandis, Sybil oli Vimesile seletanud, kuidas need töötavad: trümmis sammus sõtkeratta sees kannatlikult härg ja imeline jõuülekandesüsteem pani pöörlema labadega rattad, mis laeva edasi viisid.

Selle laeva juht lehvitas Vimesile. Kui laev mööda sõitis, nägi Vimes, et selle ahtris paneb üks naine pesu kuivama. Naist jälgis kass. Hea elu, mõtles Vimes, mis kulgeb härja kiirusel, ja tõenäoliselt ei ürita seal keegi kunagi kedagi tappa. Laeva järel ujus rida pargaseid, nad möödusid pardipoegade laevastikust, ja korraks tundis Vimes kadedustorget. (lk 208)

Mõned rääkisid, et tänapäeval Ankh-Morpork kasvab ja areneb. Teised ütlesid, et see võib küll tõsi olla, aga pikemaks ajaks seisma jäänud juust teeb täpselt sama. (lk 209)

Sodikuninga veskitele kõlbas kõik. Tema tööliste armeed pühkisid tänavaid, tühjendasid mustuseauke, puhastasid korstnaid, tuhnisid läbi tapamajade piirkonna jäätmehunnikuid ja viisid nendest samadest tapamajadest ära kõik need eelnevalt elusa aine tükikesed, mida sündsuse pärast ei saanud vorsti sisse panna. Räägiti, et Harry Kuningas imeks kas või suitsu õhust välja, kui oleks arvata, et ta selle eest korralikku hinda saab. Ja kui kellelgi oli tööd vaja, andis Harry Kuningas talle selle, palgaga, mis ei olnud palju väiksem kui mujal linnas, aga kui keegi Harry Kuninga tagant varastas, sai ta teenitud palga. Muidugi Harry Kuninga vabrikud haisesid, aga linn ise ei haisenud enam, vähemalt mitte nii hullusti kui varem, ja mõned inimesed kurtsid kuulsa Ankh-Morporki haisu kadumise pärast, mis olevat nii tugev, et hoidvat eemal kõiksugu tõved ja haigused ning lisaks pani rinnakarvad kasvama ja oli muidu tervislik.

Kuna Ankh-Morpork oli just selline, nagu oli, siis oli seal nüüd juba olemas Haisusäilitamise Ühing. (lk 209)

Tõenäoliselt ei olnud Harry aus, aga kui tema tegevustes oli midagi ebaausat, toimus see sellisel ajal ja sellistes kohtades, mis Vahtkonda ei puudutanud, kõigil, keda see puudutas, kadus aga mälust samal hetkel, kui plartsatuse kaja oli kustunud ja lainetus vaibunud. (lk 210)

[Harry Kuningas:] "Öeldakse, et käsi peseb kätt, aga ma olen täitsa kindel, et kui jutt on Harry Kuningast, lihtsalt pesemisest ei aita, siin tuleb kõvasti küürida." (lk 212)

[Angua:] "Billy Kaval ei kõla väga härjapõlvlase nime moodi."

Billy krimpsutas nägu. "Selge see! Vanaema kutsub mind Kahjuks Tuulest Viidud Aruga. Mis nimi see on, ma küsin teilt? Kes sind sellise nimega tõsiselt võtab? Praegu on ju uued ajad!" Ta vaatas Anguale trotslikult otsa ja Angua mõtles: ja nii saavadki meist kõigist üksteise järel inimesed - inim-libahundid, inim-päkapikud, inim-trollid... sulatuskatel töötab ainult ühtpidi ja nii toimubki progress. Valjusti küsis ta aga: "Kas te polegi siis oma nime üle uhke?"

Billy vaatas talle otsa, suu lahti, nii et teravad hambad paistsid. "Mida? Uhke? Mille penipepu pärast peaks keegi olema uhke selle üle, et ta on härjapõlvlane?" (lk 213)

"Minu poiss liigub ringi ja tema ütleb, et teid võib usaldada, aga härjapõlvlased on selgeks saanud, et ainult sõna ei tohi usaldada, niisiis sõlmime me lepingu vanamoodi, viisil, mida me kõik oleme aegade algusest peale mõistnud."

Hämmeldunud Billy astus kõrvale, pikk, pikkade küüntega käsi sirutus Porgandi poole, Porgand sülitas pihku ja lõi selle laksuga Langenud Lehtede Kahetsuse pihku, mõtlemata sugugi oma tervisele ja turvalisusele. Vana härjapõlvlasenaine kõhistas jälle naeru. "Seda lepingut ei saa murda, seda ei saa murda. Mitte kunagi." Hetkelise kõhkluse järel lisas ta nagu muuseas: "Peske pärast kätt." (lk 216)

Brändipudel klunksatas ja Billy Kavala vanavanaema jätkas: "Nii et pisarate pott, te ütlete?" Angua noogutas. "Kui nii, siis ainult üks tähendus. Üks vaene härjapõlvlasenaine, nälgiv härjapõlvlasenaine, pidi oma äsjasündinud lapse ära sööma, sest ta ei suutnud seda toita. Ma kuulen, et teie hingamine lakkas korraks. Et midagi sellist juhtub? Muidugi, see on hirmus tõde. Halval maal, kui ajad on rasked ja toitu pole kuskil, on tõde tihtipeale hirmus. Ja nii, nuttes, nikerdas see naine oma lapse hinge jaoks väikese unggupoti, nuttis selle sisse elu ja saatis selle minema, et hing saaks tagasi tulla, kui tulevad paremad ajad." (lk 216-217)

[Langenud Lehtede Kahetsus:] "Head aega kuni järgmise brändini. Ei! Parem tooge Quirmi konjakit. Erireserv. Kuuskümmend dollarit, kui osta Laia Tee "Horridsi" kaubamajast, kaks sama hinnaga, kui osta Surmavarjudest, Saapaväänaja kärakapoest. Maitseb natuke kilu järele, aga keegi ei esita küsimusi ja keegi ei vasta kah." (lk 217)

Kui nad tagasi Pseudopolise Hoovi vahtkonnamajja jõudsid, kutsus Porgand Lõbusa enda juurde. "Ma tahaksin, et sa läheksid selle tubakapoodniku juurde, kes Colonile sigari andis. Küsi talt, kust tema tubakas tuleb. Me teame, et palju liigub salakaupa, niisiis on ta pabinas. Võib-olla oleks arukas võtta kaasa mõni vahtkondlane, kes juba oma juuresolekuga ta veel rohkem pabinasse ajaks. Tsipa Segane Arthur on puhkuselt tagasi."

Lõbus muigas laialt. "Selliselt juhul just tema ma võtangi. Tema ajab kõik pabinasse." (lk 218-219)

Lõbus teadis, et komandör Vimesile ei meeldi ütlus "süütutel pole midagi karta". Vimes uskus, et süütul on karta kõike, peamiselt süüdiolijate poolt, pikemas perspektiivis aga veel rohkem nende poolt, kes kasutavad selliseid väljendeid nagu "süütutel pole midagi karta". (lk 220)

Ta jooksis koridori, sealt sööklasse ja tuli tagasi, kannul konstaabel Kallis Jolson, naisterahvas, kelle kirjeldamiseks sõnast "suur" lihtsalt ei piisanud. Kõik tema juures oli, nojah, ütleme "peremõõtu", tema lahkus kaasa arvatud. Kallis meeldis kõigile. Ta oli nagu hea tuju allikas, tal jätkus alati igaühele mõni hea sõna, isegi joodikutele, keda ta paarikaupa türmitõlda viskas. (lk 222)

[Vimes:] Mulle on öö alati meeldinud - kõige pimedam öö, need ööd, mis on läbini mustad, need ööd, kui koerad lähevad ärevile ja lambad hüppavad kabuhirmust üle latri seina. (lk 225)

[Vimes:] Pimedus on alati minu sõber olnud, aga ma ei tohi lasta tal minu isandaks saada. (lk 225)

Vimes ei olnud seda tüüpi inimene, kes kannaks hommikumantlit, niisiis ajas ta riided vaevaga selga ja tegi end nii esinduslikuks, kui on võimalik mehe puhul, kes peaks habet ajama, kuid kellel, nagu paistab, pole selleks aega. (lk 225)

Salongis istus tõepoolest mees, kellel oli peas lehvikukujulise kuklaosaga kübar, jalas kalifeepüksid ja näol närviline naeratus - kõik need kolm asja ärritasid Vimesi natuke. Närviline naeratus tähendab tavaliselt, et inimene tahab midagi, mida ta ei tohiks saada; lehvikkübar nägi Vimesi isikliku arvamuse kohaselt tobe välja; ja mis puutub kalifeedesse, siis ei tohiks mitte keegi tulla võmmi ette pükstega, mis jätavad mulje, nagu oleks pükste omanik käinud äsja vargil majas, mis on lauahõbedat täis, ja selle kõik kiiruga endale pükstesse toppinud. Tegelikult tunduski Vimesile praegu, et ta näeb teekannu piirjooni, aga võimalik, et silmad mängisid talle lihtsalt vingerpussi. (lk 226)

Sekretär [---] hoidis rinna vastas kirjarulli, mille küljes oli punane pitser, selline, mis teeb dokumendi ametlikuks - või siis vähemalt kalliks ja raskesti arusaadavaks ning kokkuvõttes teeb see tegelikult sama välja. (lk 226)

[Vimes:] "Ma ei tea maailmas ühtegi ühiskonda, kus mõrva ei peetaks kuriteoks, mida tuleb tõsiselt uurida, saate aru?" (lk 228)

[Proua Upshot:] "Tõelise võmmi tunneb ära, minu Henry oli selline, andku jumalad tema hingele rahu, ja komandör Vimes on samasugune, sest neil mõlemal on korralik ametimärk, millega on tuhandeid õllepudeleid avatud, ma olen selles kindel, ja uskuge mind, selline ametimärk teeb haiget, kui seda üritatakse sulle ninna toppida." (lk 229)

Vimes ei öelnud ühtegi sõna. Ühegi sõna jaoks polnud ruumi. Üksainus sõna võis piduri, mis kättemaksuiha tagasi hoidis, paigalt nihutada. Esiisade nui Feeney õlal nägi välja nagu hoiatus jumalatelt. Tema käes tähendaks see äkksurma. Keegi ei julgenud jooksu pista: kõik olid kindlad, et jooksupanek muudaks nad vihiseva, lömastava tammenuia sihtmärgiks. (lk 230-231)

Feeney pööras Vimesi poole häguse pilgu, nagu üritaks universumi teisest otsast vaadata. Üks kaugemal olevaid mehi võttis seda kui märguannet plehkupanekuks, kuid siis kostis meestejõugu tagant mütsatus ja Willikinsi hääl, mis ütles: "Oh, andke palun andeks, kõrgeauline hertsog, aga see härrasmees komistas minu jala otsa. Õnnetuseks on mul väga suured jalad." Ning vabanduse saateks tõstis Willikins üles mehe, kelle nina näeb järgmise nädala lõpuks tõenäoliselt juba palju parem välja. (lk 231)

Kõik pilgud pöördusid Willikinsi poole, välja arvatud Vimesi pilk - sest varjus, jõugust kaugemal, oli jälle see neetud jurist, rahukohtu sekretär. Muidugi ei olnud ta jõuguga koos, ükski lugupeetud jurist ei kuulu kunagi jõuguga kokku, loomulikult mitte, tema ainult vaatas. (lk 231)

Vetinari ütles alati: "Mis on normaalne? Normaalne on eilne, möödunud nädal ja möödunud kuu kokku pandult." (lk 234)

Lõppude lõpuks paistab, et inimesed lasevad üsna kergesti oma õigused ja vabadused ära võtta, kui võtjad on sellised, kellele nad alt üles vaatavad, aga kui madalamal olijale antakse koht õrrel, mõjub see miskipärast nagu kõrvakiil ja sellele reageeritakse vastavalt. (lk 234)

Ja nüüd mõtles härra Stoner kindlasti väga kiiresti. Kui tal vähegi aru peas oli ja kui ta "Õigusajakirja" ridade vahelt luges, siis teadis ta kindlasti, et härra Slant koogutab (üsna kangelt) rikaste ja mõjuvõimsate ees, talle ei meeldi eksimused ja talle ei meeldi, kui saamatud juristid ja tavainimesed seaduse mainet rikuvad, kuna tema uskus, et selle peaks jätma temataoliste vanade kõrge positsiooniga juristide ülesandeks, kes teevad seda hoolega, ülespuhutult ja 300 Ankh-Morporki dollari eest tunnis. (lk 236)

Ning härra Stoner oleks tõesti pidanud sellele mõtlema, et kuna paistis, et siinsed maaomanikud muutsid seadust oma soovile vastavalt, aga see on ikkagi juriidiliste ametite eesõigus, ei ole härra Slant sugugi rõõmus; ja kuna nüüd nõudsid kombed ja tavad, et härra Slant ei kõnniks enam ringi oiates ja käsi enda ees hoides (ühes käes efekti huvides võib-olla veel maharaiutud pea), oli teada, et ta maandab oma tusasust, kõneldes noorte tattninadest juristidega üsna pikka aega rahuliku, vaikse häälega, pärast mida need kinnitavad, et maharaiutud pea oleks selle kõrval nagu taimetoitlase valik. (lk 236)

[Vimes:] "Maa... maa mulle päris meeldib, see on mulle lemmikasi, mille peal seista. Aga maa ja maaomanikud ja seadus, noh... Nii võib inimene ju kergesti segadusse sattuda, kas pole? Eriti kui mängus on üsna kena tasu? Ja inimestel on üsna kerge olla üsna tore, kui nad saavad endale lubada ülimalt mittetoredate inimeste palkamist, selliste inimeste palkamist, kellele pole käsku anda vajagi, piisab noogutusest ja silmapilgutusest." (lk 236)

[Vimes:] Ta vabastas Stoneri kaela sujuvalt oma haardest ja lausus vaikselt: "Õige pea on see koht teie jaoks väga halvaendeline, härra Stoner." Seejärel ta pöördus, et kõik näeksid, võttis hämmeldunud juristil käest, raputas seda südamest ja ütles valjusti: "Tänan teid väga sellise väärtusliku informatsiooni eest, härra. See teeb juurdluse kõvasti lihtsamaks, uskuge mind! Ja ma olen kindel, et ülemkonstaabel Upshot on täpselt sama tänulik. Meie kõigi elu oleks palju lihtsam, kui ka teised ausad kodanikud politseid uurimise juures nii hea meelega aitaksid!" Ta vaatas rabatud juristile otsa ja lisas vaiksemalt: "Mina muidugi ei tea, aga mõnel neist meestest on kuidagi kummaline pilk silmis. Ma tean nendesuguseid: ilmselt on neil ajurakke vähem kui hambaid ja nüüd, härra Stoner, murravad nad pead, kui palju te teate ja kui palju te mulle rääkisite. Mina teie asemel ei hakkaks asjade pakkimise peale aega raiskama ja ma loodan, et teil on kiire hobune." (lk 238)