Abielu ei ole üksnes hingeline ühtekuuluvus ja kirglikud kallistused; abielu tähendab ka kolme söögikorda päevas, tööde jaotamist ja mäletamist, et prügi tuleb välja viia.
Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.
Aeg on mööduvate sündmuste jõgi ja tugev on ta vool. Vaevalt jõuab üks asi ilmuda nähtavale, kui see samas neelatakse, tema kohale asub järgmine ja ka see kaob.
Ahnus tekitab rahulolematust, kuna pole võimalik saada kõike, mida ihaldad. See paneb sind arvama, et sul pole kunagi midagi piisavalt ja hävitab su, pannes sind alati veel rohkemat ihaldama.
Benjamin Blech
Me viskaksime paljud asjad minema, kui me ei kardaks, et keegi teine need üles korjab.
Usaldus ja austus on mõlemad armastuse alussambad, ilma milleta see ei saa püsida, sest ilma austuseta pole armastusel mingit väärtust ja ilma usalduseta mingit rõõmu.
Haridus mind ei aita. Iga kord, kui midagi meelde jätan, võtab see miski endale koha, lüües midagi muud ajust välja. Nagu tookord, kui ma läksin veiniasjanduse kursustele ja kaotasin oskuse autot juhtida.
Olemuselt taandub kogu filosoofia sellele, kuidas üks filosoof püüab tõestada, et kõik ülejäänud filosoofid on eeslid. Tavaliselt läheb see tal korda ja enamgi veel, ta tõestab veenvalt sedagi, et ka ta ise on eesel.
Armastan elu. Aga ma ei armasta elu mitte ta kenaduse pärast. Ilu on ainult väline kest. Ma olen tõsisem armastaja. Armastan elu alastiolekut. Minu jaoks peitub ilu isegi ta inetuses. Inetust pole minu jaoks õieti olemaski, sest vead on tihti üllamad kui voorused ja peaaegu alati läbinägelikumad.
Oled sa kunagi mõelnud, kui raske on tegelikult elu jaatada? Enamik neist inimestest, kes meile sellest jutlustavad kui tervest maailmavaatest, ei jaata tegelikult elu, vaid hoopis iseennast. Elu nad eitavad - kas nad muidu peaksid sõdu, tapaksid loomi ja raiuksid maha terveid metsi? Elu jaatada tähendab jaatada kõike elavat, leida oma koht teiste olevuste seas nende ühises vennalikus eksistentsis.
Kui ma pistan seemnemulda, siis see kasvab ja muutub aina suuremaks, sellest moodustuvad vars, lehed, pungad ja õis, mis peidab endas jälle uusi seemneid. See kõik on juba praegu seemne sees olemas, see on lillemõte, mis saab ainelise kuju, ja samamoodi on kõik elav Jumala mõte ning jääb selleks ka siis, kui aine ja tema erinevad vormid lagunevad. Mõtteline olemus on ehtne, ja see, mis sellest moodustub, on ainult mõtte erinev väljendus.
Kui me oleme tõepoolest suremas, siis antagu meile kuulda meie viimast korinat ja tunda jäsemetes külma hingust, kui me oleme elus, siis võtkem end kokku ja jätkakem.
Kui saaksime lugeda oma vaenlaste salajast elulugu, leiaksime iga inimese elust piisavalt palju kurbust ja kannatusi, et need sunniks meid vaenurelvi maha panema.
Meile, eestlastele endile kuulub õigus otsustada, missugusel viisil ja kellega koos on meie enesekaitse efektiivsem. Igal enesekaitsel on siht, milleks seda teostatakse. Meie tõendame avalikult ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust. Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine kui keegi ütleb või mõtleb teisiti.
Mida kaugemale liigub inimkonna vaimne evolutsioon, seda ilmsemana tundub mulle, et tee tõelise religioossuse juurde ei lähe mitte eluhirmu, surmahirmu või pimeduse usu kaudu, vaid läbi püüdluse ratsionaalse teadmise poole.
Üksinduses, haige olles, segaduses - ainuüksi teadmine sõprusest aitab vastu pidada, isegi siis, kui sõber on jõuetu aitama. Piisab sellest, et nad olemas on. Sõprust ei vähenda aeg ega kaugus, ei vangistus ega sõda, ei kannatused ega vaikus. Just neil hetkil kinnitab sõprus tugevamini juuri. Just neist hetkist puhkeb ta õide.
Me ei saa nimetada täpset hetke, mil sõprus sünnib. Nagu piiskhaaval karikat täites, langeb viimaks piisk, mis üle ääre voolab, nii ka lugematute häätegudega, viimane on see, mis üle südame serva läigatab.
Kõige õnnetum inimenemaailmas on see, kellel pole sõpru. Temast õnnetum on vaid see, kellel on halvad sõbrad.
Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kes sa oled, vaid seepärast, kes mina sinu seltsis olen. Ma ei armasta sind mitte üksnes seepärast, kuhu sa oled jõudnud, vaid ka seepärast, kuhu mina sinuga jõudnud olen. Ma armastan sind seepärast, et sa oled teinud rohkem kui mistahes õpetus, et mind paremaks muuta, ja sa oled teinud rohkem kui mistahes saatus, et mind õnnelikuks muuta. Sa oled teinud seda ainsagi puudutuseta, ainsagi sõnata, ainsagi viipeta. Sa oled teinud seda, olles sina ise. Võib-olla sõbraks olemine just seda tähendabki.
Ärge kunagi selgitage. Teie sõbrad ei vaja seda ja teie vaenlased ei usu seda niikuinii.
Need on mu sõbrad, kes mu elu kanga on kudunud. Tuhandel viisil on nad puudustest teinud kaunid eelised, ja võimaldanud mul kirkalt ja õnnelikult astuda minu kaotuse heidetud varju.
Kui me lubame emadel tappa omaenda lapsi, siis kuidas saame me takistada teisi inimesi üksteist tapmast? Ükski riik mis lubab aborti, ei õpeta oma inimestele armastust, vaid vägivalda enda kasu nimel.